Laupäev, 9. juuli 2016

Loomaaed & lahkumine

26.6.16 pühapäev

Kohe hommikul istusin arvuti taha ja sain paar tunnikest blogida. Mingi aeg lisandus ka Audrey ja näitasin talle igasuguseid pilte kogust aastast ning rääkisime niisama juttu.
Kell üksteist sõime kogu perega hommikusööki ning siis asusime Fort Worth´i loomaaia poole teele.


























Kui terve ring loomaaia ümber tehtud sai, lasi Larisa mul valida restorani, kus minu viimane õhtu veeta. Loomulikult sai selleks Itaalia restoran Olive Garden.



Tellisin sama pasta, mis esimeselgi korral samas restoranis käies (Chicken Alfredo):


Koju jõudes vahetasime Audrey´ga kohe riided ja läksime viimast korda basseini äärde. Mängisime seal võrkpalli ja vedelesime niisama. Alles kella üheksaks olime tagasi toas. Hakkan seda väga igatsema.


Käisin kohe ruttu pesus ja tõmbasin toa keskele kõik kolm kohvrit, mis juba tegelikult enamjaolt pakitud olid. Siiski sorteerisin veel asju ja kaalusin neid.


Mingil hilisel tunnil sadas mulle tuppa sisse tädi oma perega ja pidin nendega hüvasti jätma. Nad olid mulle toonud ka kingituse, milleks osutus järjekordne kaelakee. Hästi armas.
Kui kõikide nendega hüvasti jätsin, jätkasin pakkimist ja isa tuli minuga rääkima. Tuli välja, et ta ei saagi töö pärast mind esmaspäeval lennujaama saatma tulla. Ta luges mulle peale sõnad ja rääkisime minu vahetusaastast kokkuvõtvalt. Kallistasime siis seal päris pikalt. Mulle isegi ei jõudnud kohale, et teda nüüd aastaid näha ei pruugi.
Enne magama minekut käisin korra veel klaveri klahve katsumas ja mängisin seal ühe tunnikese. Peale seda kirjutasin oma raamatusse üles need emotsioonid, mis mind hetkel valdasid ja läksingi magama ära. See kõik isegi ei tundunud reaalne.
Uni tuli üllatavalt kiiresti. Ilmselt olin lihtsalt väga väsinud. Kokkuvõtvalt super päev ja parim viis oma aastale USAs punkt panna.

27.6.16 esmaspäev & 28.6.16 teisipäev

Äratus oli pandud mul varajaseks, et jõuaksin ilusti veel pesemas käia enne lennujaama sõitu.
Kusagil üheksa paiku koperdasin siis kõikide kohvritega trepist alla ja jätsin oma tuppa perele lahkumiskingituse ning kirja.


Nii tühi tuba:


Kõik teised olid juba all valmis, aga Adrienne ei saanud kaasa tulla, sest pidi sellel ajal koolis olema. Jätsingi temaga seal samas elutoas hüvasti ja läksime kõikide teistega auto juurde. Sinna olid tulnud veel Syd ja tema boyfriend Matthew, kes minuga kaasa tahtsid tulla. Lisaks oli ka Audrey´l kaasas sõbranna Meghan ja nii me siis kuuekesti sinna lennujaama poole sõitma hakkasimegi.
Sõit ei olnud üldse pikk. Kusagil pool tundi ehk, aga tundus küll nagu terve igavik. Ikka veel ei tundunud reaalne see lahkumine. Vaatasin aknast neid suuri lehvivaid USA lippe ja kiirteid, mis esimesel päeval nii vinged tundusid. Nüüd näis kõik normaalne ja kodune. Naljakas.
Esimesi lennukeid nähes oli ikka nutt kurgus küll ja võitlesin kohutavalt, et ikka lennujaamani vastu pidada.
Kui auto pargitud sai, läksime õiget terminali otsima, mille number pidi olema 38, kuid hiljem selgus, et olime valesti vaadanud ja pidime pika maa tagasi kõndima.
Õigesse kohta jõudes (nr28) läksin mingi aparaadi juurde ja tegin ära check-in´i. Maksin ära ka lisakohvri eest ja pidin seejärel ootama jääma, mil keegi töötaja tuleks ja mu viisa ka üle kontrolliks. Kõik läks hästi ja juba seisingi piletitega järgmise turvamehe ees. Kui siis ema lausus, et edasi pean minema üksinda, hakkasid pisarad lihtsalt voolama ja seisime seal veel umbes kümme minutit, kui lõpuks edasi läksin. See oli üks raskemaid hetki mu elus. Tohutu kurbus ja hirm selle ees, mis ees ootab. Ärge kindlasti minge vahetusaastale - see lahkumine murrab südame.
Kogu tee läbi turvaväravate ja pikkade maaaluste koridoride ma lihtsalt nutsin, kuniks siis õige väravani jõudes nägin seal Juhani´t. Ka tema oli kurvas meeleolus. Õnneks kadusid pisarad kohe, kui millestki muust rääkima hakkasime.
Käisin veel suveniiri poodides natukene ja ostsin omale pähkleid lennuki peale, sest kohe üldse ei olnud selle müslibatoonikese isu, mille mom kaasa surus. Neid pähkleid sõin ka muideks lõpuks ainult viis tükki.
Esimene lend väljus keskpäeval kell 12. Sisse lasti loomulikult varem.



Lennuk oli hästi pisike. Kaks isted ühel ja teisel pool. Meil Juhani´ga olid kohad väga lähestikku, kuid rääkisin siiski ühe tädikese ära, et saaksime koos olla ja juttu rääkida.
Kui siis õhku tõusime jäime mõlemad täiesti vaikseks ja poetasin veel salaja paar pisarat. Endiselt uskumatu.
Mida lähemale me Washington DC´le jõudsime, seda suurem ärevus mul tuli. Tahtsin juba nii väga näha teisi Eesti vahetusõpilasi.
Vastu oli meile tulnud üks YFU tädike, kes seal kohe sildiga ees seisis. Ta juhatas meid teiste juurde, kus ma kahjuks veel ühtki teist eestlast ei näinud. Ainult soomlased.
Ootasime seal veel pool tundi ja kui meid, Frankfurt´i lendajaid, siis lõpuks ligikaudu 15 kokku oli, läksime YFU vabatahtlikuga väravat otsima.
DC´ lennujaam on ikka nii suur ja pidime palju kõndima, enne kui kohale jõudsime. Isegi kahe metrooga sõitsime.


Ja siis lõpuks, üle 314ne päeva, nägin ma esimest korda oma silmaga päris eestlast. Ühtegi sõna mul esialgu ei tulnud ja jooksingi lihtsalt niisama Lisanna juurde ja kallistasin teda kõvasti. Seal istusid peale tema veel kaks teist VÕP´i. Gerda ja üks teine tüdruk, kelle nimi mul loomulikult meelde ei jäänud. Kui hiljem Helis ka lisandus, oligi koos sama grupp, kellega siia lendasime. Sellelt pildilt on küll kaks puudu:


Lisanna Ameerika moodi näitamas. Aka kui külm on või asjad kohvrisse ei mahu:


Eesti keelega oli ikka tohutult raske ja tihti tulid inglisekeelsed sõnad kogemata sisse. Oligi selline tunne, nagu oleksime mingisugune keele õppijate gruppi. Hästi ilmekas jutt valede rõhkudega ja segane lauseehitus. Küll meil ikka oli naljakas. Helis pani mõned killud kirja ka: näiteks hääldas keegi number kolme pehme L´iga, Lisanna suust kukkus välja: ,,talle ei meeldinud mina´´. Käis läbi ka lause ,,Taani ja Saksamaa - need ju õlu riigid´´ ning mina olin segaduses, kuidas tõlkida sõna refill. Jäi siis ,,taaskallama´´. Veel ei suutnud me Lisanna ja Helisega otsustada, kas õigem oleks öelda ,,smuuti´´ või ,,smuudi´´. Ka mikrolaineahju kohta ütles Helis ,,mikrola´´. Neid oli ikka tohutult, kuid peale seda kõige pikemat lendu (8h) Lisannaga lobisemist, oli eesti keel jälle ilusti taastunud. Me reaalselt ei saanudki ühtki tundi magada ja lobisesime lihtsalt non-stop. Vabandasin ka kõrvalistujate ees, kelleks osutus Saksamaale kolmeks aastaks elama koliv Ameerika paarike.
See lend oli kõige pikem ja lennuk kõige suurem.





Lennukist maha minnes saime kõik suure šoki eurooplaste emotsioonituid nägusid nähes.
Kõik, mis minule sellest üleväsimusest meelde jäi, oli inglise keelt mitte rääkiv YFU onuke, kes meid valesse väravasse viis ja ei küsinud, kas võiks Lisannale koti kandmisel abiks olla ning minu lõputu naer ei millegi üle.
Kui siis viimase lennu peale saime, küsisin ühelt tädikeselt inglise keeles, et kas saaksime kohad vahetada ja siis ta vusserdas midagi vastu seletada. Pärast nägin, et tal oli käes eestikeelne ajakiri. Nalja kui palju.
Anyway... Sain ikka Lisanna ja Helisega kokku istuma ja me lihtsalt rääkisime valju häälega üle terve lennuki. Ühtki teist kõnelejat selle kahe tunni jooksul kuulda ei olnud. Eestlased.
Kõhus keeras ja pea valutas. Magamisest oli asi kaugel. No ja kui siis Eestit nägime, olime kõik jälle üleni pisarates. Ma ei kujutagi ette, mis need kaasreisijad seal meist arvasid.
Lennujaam oli väga pisikene. Naljakas oli näha eestikeelseid reklaame ja kuulda seda keelt. Ei ühtki naeratust ja kõik tundus hästi väike - samas tuttav. Nagu oleks siin juba varem käinud *wink*.
Peale restroom´is (ei leidnud mingit ilusat eestikeelset sõna sellele) käimist suundusime kolmekesti oma kohvreid otsima. Ka seal lintide juures vaadati imelikult, kui oma kaabu, kõva hääle ja seletamatu naeruga sisse sadasin.
Kohvrid saime ilusti kätte ja midagi sel korral kaduma ei läinud. Nüüd oli jäänud vaid see viimane osa: kõndida läbi nendest ustest, mis vahetusaasta ametlikult lõppenuks loevad. Helis oli juba ees ära läinud aga me Lisannaga pidasime maha veel ühe kallituuri.
Nüüd lasen piltidel rääkida:











Hea on ju tagasi olla, aga pilte üles laadides tulevad ikka pisarad silma. Üks osa jäi minust kindasti Texasesse maha.
Peale neid emotsionaalseid hetki läksime pere ja sugulastega sööma. Mingisugune koht Tallinnas, kus ma varem käinud ei olnud. Või noh kui palju ma neid kohti siin Eestis nüüd tunnengi.



Väsinud USAka fake smile. Vähemalt üritasin ergas välja näha. Näed nüüd, mida ma mõtlesin selle Eestlaste emotsioonitusega:


Kõhud täis, istusime oma pisikesse autosse ja sõitsime mööda kitsaid teid otse väikesesse Paidesse mulle telefonile paketti tegema. 
Tee sinna kulges jube ruttu. Samas midagi aknast vaadata ei olnud: mets, mets ja siis natuke metsa. Kõik tunduski hästi metsik ja et taimed/puud kasvavad seal, kus ise tahavad.
Kusagil kuue paiku olin siis lõpuks kodus. I mean oma pisikeses Eesti kodus. 
Kõik reaalselt oli viis korda väiksem, kui ma mäletasin. Isegi see kutsu, kes vahepeal meie perekonda lisandus:


Tassisin siis oma kolm rasket kohvrit täis mälestusi oma väikesesse toakesse ja kogu õhtu mööduski neid lahti pakkides ja koristades. Vahepeal sõitis mööda ka tädi ja tegime temaga sama pildi, nagu lahkudeski. Enne ja pärast:


Siis ma veel koristasin ja tõstsin asju kohvritest välja ja koristasin ja koristasin. Näed nüüd host mom, mis minule sinust külge jäi. Lõpuks oli kell nii palju, et olin üleval olnud järjest peaaegu 40h. Vist oli aeg magama minna.


Ma ei oskagi midagi kokkuvõtteks öelda. See oli üks tohutult pikk ja raske päev. Samas oli nii hea kõiki näha ja tagasi oma armsal kodumaal olla, aga nii nagu iga teinegi vahetusõpilane, olen minagi valmis tagasi oma vahetusriiki lendama. Hetkel tundub terve aasta unenäona. Nii vinge, et midagi sellist ikka ette võtsin.
Aitäh-aitäh-aitäh kõigile, kes mind kuidagi moodi sellel teekonnal aitasid või olid koguni osa minu vahetusaastast. Suur kalli.

PS! Blogi osas on mul veel mitu mõtet ja siia postitusi kindlasti tuleb. No worries.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar