Minu koolinädal algas Memorial Day tõttu alles teisipäeval.
Ühtlasi nimetati seda kolme päeva ka eksaminädalaks:
´
Inglise keele tunnis vaatasime õpetajaga koos üle eksamiks kordava töölehe ja kui kell helises andsin talle üle kaardi ja Eesti lipu, mille ta tahvli juurde kohe Texase oma kõrvale pani. Nii armas.
Ajaloos jutustasin Skylar'i ja Alexis'ega. Neil olid jälle mingid probleemid kuttidega ja Skylar isegi ei ole enam enda omaga koos. Keeras ilusti enne suve algust uue lehe vist.
Tantsu klassis saime teada hinded ja kommentaarid oma koreograafia projektidele. Guess what I got?
Ma ei tea küll, kuidas see treener julges öelda, et ma arenenud olen, kui eelmise semestri kava ma ju esitada ei saanud oma pahkluu pärast, aga ikka tore oli saada tagasisidet (ainus tund, kus seda üldse juhtus).
Kooris vaatasime oma spring show' salvestusi ja oli jube igav, sest ühtegi senior'i meiega klassis ei olnud. Peale tundi otsisin üles Mrs. Hardy ja andsin ka talle lipu koos kirjaga. Mingi hetk ilmus sinna ka Mr. Hardy ja tuli välja, et ta teadis isegi selle kohta, et Eesti ennast vabaks laulis. Olin üllatunud. Siiski pidin veidi Eesti ajaloo kohta seal veel teistele õpilastele seletama (ma isegi ei teadnud enamusi neist). Hiljem, kui juba teiselpool koori kontori ust olin, kuulsin enda nime ja jututeemat jätkus neil ilmselt veel kauaks.
Lõunapausi ajal nägin Jennie't ja sain temaga ka veel hüvasti jätta. Ta ise muidugi lubas, et see ei ole viimane kord kui üksteist näeme, aga teate ju ise neid lubadusi siin.
Sel päeval oli mul eksam matemaatikas ja kunstis. Viimases anti meile täitmiseks lihtsalt üks tööleht, küsimustega, mis kõige rohkem/vähem selle klassi juures meeldis ja nõuandeid õpetajale. Mitte midagi keerulist. Hiljem joonistasin Dianne'le tema soovil ühe pildi ja andsin Chris'ile sini-must-valge käepaela. Millegi pärast sattusin talle ka Tujurikkuja videoid näitama ja pidin laskma Eesti räppi. Endalgi oli võõras eesti keelt üle pika aja kuulda.
Kooris vaatasime oma spring show' salvestusi ja oli jube igav, sest ühtegi senior'i meiega klassis ei olnud. Peale tundi otsisin üles Mrs. Hardy ja andsin ka talle lipu koos kirjaga. Mingi hetk ilmus sinna ka Mr. Hardy ja tuli välja, et ta teadis isegi selle kohta, et Eesti ennast vabaks laulis. Olin üllatunud. Siiski pidin veidi Eesti ajaloo kohta seal veel teistele õpilastele seletama (ma isegi ei teadnud enamusi neist). Hiljem, kui juba teiselpool koori kontori ust olin, kuulsin enda nime ja jututeemat jätkus neil ilmselt veel kauaks.
Lõunapausi ajal nägin Jennie't ja sain temaga ka veel hüvasti jätta. Ta ise muidugi lubas, et see ei ole viimane kord kui üksteist näeme, aga teate ju ise neid lubadusi siin.
Sel päeval oli mul eksam matemaatikas ja kunstis. Viimases anti meile täitmiseks lihtsalt üks tööleht, küsimustega, mis kõige rohkem/vähem selle klassi juures meeldis ja nõuandeid õpetajale. Mitte midagi keerulist. Hiljem joonistasin Dianne'le tema soovil ühe pildi ja andsin Chris'ile sini-must-valge käepaela. Millegi pärast sattusin talle ka Tujurikkuja videoid näitama ja pidin laskma Eesti räppi. Endalgi oli võõras eesti keelt üle pika aja kuulda.
Lõpuks ometi sain üle sirvida ka selle aasta yearbook'i, mille Bethany, mulle alkirjastamiseks (?) andis. See pilt, mis minust seal oli, oli ikka jube võõras. Edu eestlastele minu ära tundmisega.
Sain sealt raamatust järjekordse tõestuse, et Chris on freshman. Ei hakanud talle seda nina alla hõõruma, aga ma endiselt ei saa aru, miks sellise asja kohta valetama peab. Nagu midagi muutuks.
Leidsin Salma'st ka pildi, mille kohe talle saatsin:
Matemaatika eksam võttis mul aega täpselt 15 minutit. Huvitav, miks meile 75 antakse, kui töö nii kiirelt valmis saab. Kuna aega oli palju jutustasin veel viimased jutud õpetaja ja Lorena'ga ning lõpteasin ära Dianne'i joonistuse, mille talle peale tunde ära sain anda.
Oma tuppa jõudes leidsin sealt arvuti tagant Audrey oma koori projekti kirjutamast. Ta luges mulle ette oma essee Ariana Grande' kohta ja aitasin isegi veidi.
Oma tuppa jõudes leidsin sealt arvuti tagant Audrey oma koori projekti kirjutamast. Ta luges mulle ette oma essee Ariana Grande' kohta ja aitasin isegi veidi.
Hiljem lisandusid ka Sydney ja Mathew, kes mu toa korralikult sassi ajasid oma uudishimu ja küsimustega näha mu kunsti klassis tehtud töid. Pidin neile isegi ukulelet mängima.
1.6.16 kolmapäev
Üles ärkasin väsinuna. Peaaegu oleks meelest läinud koori kleit kaasa võtta.
Otsustasin kohe hommikul enne tunde seal klassis ära käia ja vorm ära viia. Kuidagi moodi suutsin ma veel sinna kostüümiruumi lukutaha jääda aga selgus, et ma ei olnud ust lihtsalt korralikult kinni tõmmanud ja sain sealt peagi välja. Piinlik.
Samal ajal olid seal kõik senior'id oma lõpulaulu õppimas ja sain kõigile ka oma lipukesed ja viimased kallistused ära anda.
Inglise keele eksam. Õpetaja oli hoiatanud, et see on üpris keeruline, kuna koosneb ainult kahekümnest lugemisküsimustest ja mõned vastused on väga sarnased. Isegi tema olevat paariga mööda pannud. Minul läks valesti 4-5 tükki.
Peale eksami lõppu oli meil muidugi jälle mõnikümmend minutit aega ja loomulikult ei tohtinud seda kasutada jutustamiseks. Mingil hetkel keeras minu ees istuv õpilane Michael ennast ümber ja ulatas mulle paberilehe, kus ta seletas, et kuna me rääkida ei tohi, siis ütleb kirjapildis, et tundun tore tüdruk olevat ja küsis mu numbrit. Me muidu koolis üldse ei suhelnud varem. Ainult vahel tegi komplimente mu joonistuste kohta, kui illustreerima pidime midagi. Mäletan isegi, et esimesel päeval koolis tundus ta hästi sünge oma riietusstiili ja pikkade juuste pärast. Juhtus aga nii, et esmamulje oli absoluutselt vale ja ta on tegelikult väga sõbralik ja tore.
Ajaloo eksam. Kõiki, kes sellest vabastatud ei olnud, saadeti auditooriumisse ja mina sattusin istuma seal kõrvuti ühe ajaloo nerd'iga. Kasutasin juhust ja spikerdasin tema pealt pooled küsimused maha. Ma isegi ei tea, miks ma üritan, kui need hinded niikuinii ei loe.
Tantsu klassis tuli Ingrid kõigiga hüvasti jätma, sest lõpetajatel oli jälle proov. Mulle endiselt ei jõua see päris kohale, et teda ilmselt enam kunagi ei näe.
Kooris toimusid tryout'id järgmise aasta RVB'sse ja Varsity koori. Jagati infot ka suvistest kontsertidest ja tegemistest. Nad isegi plaanivad minna Sing-Off'ile järgmine aasta. Tegi meele nii kurvaks jälle, et ma sellest kõigest ilma jään.
Ajaloo eksam. Kõiki, kes sellest vabastatud ei olnud, saadeti auditooriumisse ja mina sattusin istuma seal kõrvuti ühe ajaloo nerd'iga. Kasutasin juhust ja spikerdasin tema pealt pooled küsimused maha. Ma isegi ei tea, miks ma üritan, kui need hinded niikuinii ei loe.
Tantsu klassis tuli Ingrid kõigiga hüvasti jätma, sest lõpetajatel oli jälle proov. Mulle endiselt ei jõua see päris kohale, et teda ilmselt enam kunagi ei näe.
Kooris toimusid tryout'id järgmise aasta RVB'sse ja Varsity koori. Jagati infot ka suvistest kontsertidest ja tegemistest. Nad isegi plaanivad minna Sing-Off'ile järgmine aasta. Tegi meele nii kurvaks jälle, et ma sellest kõigest ilma jään.
Lõuna veetsin oma sente lugedes ja sellest süsteemist lõpuks aru saades. Nimelt oli neid mulle aastaga rahakotti ikka korralikult kogunenud ja püüdsin siis viimastel pärvadel neist lahti saada. Üldse ei make'i sense'i, et kümnesendised on väiksemad kui viiesed.
Selle päeva kolmas eksam oli mul environmental systems'is ja see koosnes koguni seitsmekümnest küsimusest. Mr. Mahthews on küll üks neist vähestest, keda ma kindlasti igatsema ei hakka. Ta isegi ei teretanud mind kunagi koridorides vastu. See pinge langus, kui klassist viimast korda välja astusin. Fuhh. Füüsika oleks ikka palju-palju kergem olnud.
Koju jõudes vahetasin kiirelt riided ja läksime kogu perega Taste of Asia'sse sööma, et koolilõpp juba ette ära tähistada. Või õigemini Adrienne'i ja Audrey' kooliaasta lõpp. Nii ütles ema. Vahel ma ikka käin peegli ees kontrollimas, kas ma mitte läbipaistev ei ole.
2.6.16 neljapäev
Viimane koolipäev. Oeh.
Päev algas loomulikult ema kommentaariga minu kampsuni kohta ja see tegi tuju kohe varakult halvaks. Mul ju eelmisel päeval olid varbad täitsa lillad sellest konditsioneerist ja jube külm oli olla kogu päeva. Selle ennetamiseks otsustasin siis midagi soojemat selga panna, aga kui oma kampsunit selle jutuga põhjendasin, sain vastuseks: ,,That's why we wear hoodies!''. Mis seal siis vahet on, kas dressikas või kampsun? Eks Larisa leiab niikuinii igas asjas, mis mina teen või arvan, midagi negatiivset. See vist ongi see osa vahetusaastast, mis meid tugevamaks pidi muutma. Edu Sulle järgmine VÕP!
Veel enne tundide algust nägin Ingrid'it ja sain temaga eraldi hüvasti jätta. Kurb ikka küll, et ta tagasi Mehhikosse läheb nüüd ja suvel enam ei näe üksteist. Me ju ei saanudki midagi väljaspool kooli teha.
Viimane tanstuklass. Kuna jõuan kooli alati pool tundi varem, siis oli saal täiesti minu päralt mõnda aega:
Nagu kunstiski, pidime ka seal õpetajatele eksami asemel tagasisidet andma ja loetlema ette paar uut asja, mida need kaks semestrit meile õpetasid. Kui tagasi aasta algusesse nüüd minna ja mõelda, kui erinevad olid minu ootused selle tunni kohta, siis paneb ikka muigama küll. Mingit sellist suuremat treenimist, rasket tööd või ühtusustunnet nagu kooris, ei tekkinudki. Siiski registeerisin ennast juba Eestisse kaasaegse tantsu trennidesse ära ja olen ülipõnevil. Ju siis ikka oli sellel klassil mingi mõju.
Koju jõudes vahetasin kiirelt riided ja läksime kogu perega Taste of Asia'sse sööma, et koolilõpp juba ette ära tähistada. Või õigemini Adrienne'i ja Audrey' kooliaasta lõpp. Nii ütles ema. Vahel ma ikka käin peegli ees kontrollimas, kas ma mitte läbipaistev ei ole.
2.6.16 neljapäev
Viimane koolipäev. Oeh.
Päev algas loomulikult ema kommentaariga minu kampsuni kohta ja see tegi tuju kohe varakult halvaks. Mul ju eelmisel päeval olid varbad täitsa lillad sellest konditsioneerist ja jube külm oli olla kogu päeva. Selle ennetamiseks otsustasin siis midagi soojemat selga panna, aga kui oma kampsunit selle jutuga põhjendasin, sain vastuseks: ,,That's why we wear hoodies!''. Mis seal siis vahet on, kas dressikas või kampsun? Eks Larisa leiab niikuinii igas asjas, mis mina teen või arvan, midagi negatiivset. See vist ongi see osa vahetusaastast, mis meid tugevamaks pidi muutma. Edu Sulle järgmine VÕP!
Veel enne tundide algust nägin Ingrid'it ja sain temaga eraldi hüvasti jätta. Kurb ikka küll, et ta tagasi Mehhikosse läheb nüüd ja suvel enam ei näe üksteist. Me ju ei saanudki midagi väljaspool kooli teha.
Viimane tanstuklass. Kuna jõuan kooli alati pool tundi varem, siis oli saal täiesti minu päralt mõnda aega:
Nagu kunstiski, pidime ka seal õpetajatele eksami asemel tagasisidet andma ja loetlema ette paar uut asja, mida need kaks semestrit meile õpetasid. Kui tagasi aasta algusesse nüüd minna ja mõelda, kui erinevad olid minu ootused selle tunni kohta, siis paneb ikka muigama küll. Mingit sellist suuremat treenimist, rasket tööd või ühtusustunnet nagu kooris, ei tekkinudki. Siiski registeerisin ennast juba Eestisse kaasaegse tantsu trennidesse ära ja olen ülipõnevil. Ju siis ikka oli sellel klassil mingi mõju.
Teise poole tunnist veetsime vaadates ,,Step up'i'' ja tegime Dianne'ga paar pilti. Seejärel saatis ta mind Samantha'ga koori klassini ära, sest neil oli 4th period lunch. Võitlesin ikka korralikult nende pisaratega ja Dianne'i kehakeelest sai ka seda välja lugeda. Kahju, et ta kogu suve oma onuga veetma peab ja me midagi koos veel enne minu lahkumist teha ei saa. Hakkan nii igatsema tema alati head tuju ja energilisust. Miss you already!
Eelmise päeva öösel tuli mulle meelde, et mu koori kaustik oli endiselt seal klassis ja oleksingi sellest peaaegu et ilma jäänud. Kokku ligikaudu külmekümne viie laulu noodid täis märkmeid ja mälestusi. Õnneks oli klass lahti ja sain ikka kätte selle. Milline kergendus.
Koori tunni veetsime eksami tegemise asemel hoopis lõputseremoonia proovi vaadates. Harjutati peamiselt üheagselt ridade kaupa püsti tõusmist ja kontrolliti nimede järjekorda. Meie koolil on sellel aastal 500 lõpetajat. See ettekõndimine võttis ikka jube pika aja.
Koori tunni veetsime eksami tegemise asemel hoopis lõputseremoonia proovi vaadates. Harjutati peamiselt üheagselt ridade kaupa püsti tõusmist ja kontrolliti nimede järjekorda. Meie koolil on sellel aastal 500 lõpetajat. See ettekõndimine võttis ikka jube pika aja.
Jätsin veel hüvasti oma koori direktoritega, kes mulle nii armsaks nende pikkade kuudega olid saanud ja nad soovisid mulle turvalist reisi koju, mis pani mind jälle fakti ette, et see kõik hakkabki läbi saama.
Oma viimase lõuna Chisholm Trail High School'is veetsin täiesti üksinda telefonist muusikat kuulates, sest kõik mu sõbrad olid kas selles proovis või juba kodus, sest viies tund oli sel päeval viimane.
Ma isegi ei kuulnud viimast koolikella, sest ema sai varem töölt koju ja lahkusime viisteist minutit enne seda. Koju jõudsime kell 1.
Esimese asjana oma tuppa jõudes tegin tühjaks oma koolikotti ja sorteerisin pabereid. Suurem osa läks prügikasti. Alles jätsin ainult oma koori mapi ja mõned kirjandid, luuletused ning töölehed inglise keele tundidest, mille oma journal'isse mälestuseks kleepisin.
Oma viimase lõuna Chisholm Trail High School'is veetsin täiesti üksinda telefonist muusikat kuulates, sest kõik mu sõbrad olid kas selles proovis või juba kodus, sest viies tund oli sel päeval viimane.
Ma isegi ei kuulnud viimast koolikella, sest ema sai varem töölt koju ja lahkusime viisteist minutit enne seda. Koju jõudsime kell 1.
Esimese asjana oma tuppa jõudes tegin tühjaks oma koolikotti ja sorteerisin pabereid. Suurem osa läks prügikasti. Alles jätsin ainult oma koori mapi ja mõned kirjandid, luuletused ning töölehed inglise keele tundidest, mille oma journal'isse mälestuseks kleepisin.
Isegi kui kõik see minema visatud sai ja kool nüüd selja taga on, ei ole mul siiski absoluutselt sellist koolilõpu tunnet. Muidugi olen õnnelik, et nüüd lõpuks ometi suvi on, aga mõte, et paljusid oma sõpru enam kunagi näha ei pruugi, sellist school spirit'it Eestist ei leia või et keegi kunagi mõistma ei hakka, kui väga ma siinset koori armastan ja miks... Ma ju hakkan seda kõike nii väga igatsema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar