Kümnes kuu

Ja olengi siin kümnenda kuu kohta postitust tegemas. Uskumatu, et juba nädala pärast saabki 314 päeva täis ja aeg on tagasi lennata.

Sõbrad

Kartsin küll jubedalt, et paljud sõbrad kaovad peale kooli läbi saamist ära, aga aeg on näidanud, et mõned siiski jäid. Muidugi on suhtlemine erinevatest maailma otsadest tänapäeval palju lihtsam, sest olemas on ju telefonid ja igasugused sotsiaalmeedia rakendused. Või noh kui palju seda Snapchat'imist nüüd suhtluseks võiks nimetada...

Keel

Ei oskagi sel korral midagi oma inglise keele kohta kirjutada. Ei taha ju iga kuu sama juttu ka ajada, et küll ikka on suur areng, kuid siiski ruumi veel kõvasti, et Eesti noorteni ulatuda.
Olen tähele pannud, et laused on pikemaks muutunud ja lugusid rääkides ei koperda enam nii palju. See on ka huvitav, et kui ma tähelepanu ei pööra või mitu inimest korraga räägib, suudan ennast järjel hoida. Muidugi on ka mõtlemine täielikult võõrkeelseks läinud ja nii ka unenäod.
Üldiselt, kui nüüd tagasi vahetusaasta algusesse vaadata, olen keelega ikka kordades enesekindlam ja suudan ennast piisavalt hästi väljendada, et igas olukorras hakkama saada. Samas ikka vahel viskab error'eid ja tunnen ennast nii lollina.
Aktsendi osas andsin juba varakult alla. Ma isegi ei tea, miks see mulle nii olulisena tundus aasta alguses, et kindlasti tahan kõlada nagu kohalik. Praegu küll väärtustan seda hoopis teisiti ja midagi halba selles ei näe.

Rääkides igapäevaselt inglise keelt olen hakanud ka oma emakeelele teisiti vaatama. Kõik need 14 käänet ja igasugused väljendid, mis ei make'i sense'i: kuidas asjad tulevad lambist, on alati ,,normaalsed'', kurjaks saades öeldakse ,,mine metsa!'', ollakse ,,lebos'' või siis see ,,vä?'' küsimuste lõpus. On ikka üks raske keel küll, mida õppida.
Esimestel kuudel oli mu eesti keel tegelikult juba päris halvas seisundis ja tundus ära kaduvat. Nüüd aga on uuesti tagasi tulnud ja on täpselt sama nagu Eestist lahkudes. Vahel küll sõbrad ja tuttavad on märganud mingeid huvitavaid väljendeid, mida vist päriselt olemas ei ole, aga muidu ei midagi hullu.
Juba ainult keele pärast võiksingi oma vahetusaasta Ameerikas kordaläinuks lugeda.

Kodu

,,Kuna sa siis tagasi koju lähed?'' on küsimus, millele viimasel kuul olen tihti vastama pidanud ja vahel ka unes edasi kummitab. Vastuseks palun alati defineerida sõna ,,kodu'', sest mul on ju neid nüüd rohkem kui üks. Aga kui siis kindlaks olen teinud, et jutt Eestist käib, tuleb kuupäeva öeldes hirm peale küll. Imelik, et siia tulles ma midagi ei kartnud, kuigi kõik inimesed olid võõrad ja koht täiesti uus. Samas nüüd Eestisse tagasi mineku ees on mul suured hirmud küll. Leidsin ühe hea artikli, mis seda tunnet hästi kirjeldab:

,,When it was time to fly to Austria I was buzzing with excitement. I couldn’t wait to meet my new family and see my new home. Although I was excited, I wasn’t nervous.''

,,I’ve made myself a life in Austria with a new friend group, family, language, and culture.''

,,The last few months here have been amazing, I’ve really settled into my life. Sadly, however, it´s all slowly coming to an end. In less than 2 months I fly back to Canada. And I’m honestly so afraid. I feel like I’ve forgotten how my life was in Canada, and what my friends and family are like. I’ve forgotten how I act around my friends and family and feel like I’ve changed so much since coming to Austria that people in Canada may not recognize me anymore. I have so many expectations for what life will be like again in Canada, how my friends will act, and how the food will taste, that even though I’ve lived in Canada for my entire life I still am afraid for what awaits me at home.''

Kõik ülaltoodu on nii täpselt see, mida ma tunnen hetkel. Lihtsalt ei oskagi midagi arvata.
Tegelikult ma salaja isegi ootan tagasilendu. Ongi juba igavaks läinud siin USAs. Üks ühest kohast teise istumine kogu aasta. Igatsen tohutult oma iseseisvust, ratast (!!!) ja vabadust igale poole igal kellaajal minna. Samas jään kindlasti kõike siinset igatsema.

Kodu #2

Selle kümne kuuga on mulle Texas uskumatult koduseks saanud.
Eestis olin ma küll viimane inimene, keda kunagi üldse kauboi saabastega kõndimas või country muusikat kuulamas võis ette kujutada. Nüüd teeb kogu see teema südame nii soojaks ja parim osa on see, et ainult need, kes siin elanud on, mõistavad. Olen ikka tohutult õnnelik, et just Texasesse sattusin.

Lood, mis jäävad alatiseks vahetusaastat meenutama:

Tagasi Eesti poole suundungi juba vähem kui nädala pärast.

Esimene lend on 27 juuni kell 12 (Eesti aja järgi 20:00) ja peale kolme pikka lendu olengi tagasi kodumaal. Kokku võtab kogu reis jälle ligikaudu ööpäeva ja kui kõik plaanipäraselt läheb, jõuan Tallinna lennujaama 28nda pärastlõunal kell 13:25.

Vahetusaastale minek oli parim otsus, mille ma oma elus siiani teinud olen. Nii vinge ikka, et tegingi ära!