Sydney ja Mathew kutsusid mind hommikul kirikusse nendega aga meil olid juba plaanid olemas. Tahe mängis ka suurt rolli.
Kiriku asemel võtsime meie ema ja õdedega peale ühe tüdruku, kes oli koolis mom'i klassis ja plaanisime tema sünnipäeva tähistada (sai 16).
Esialgu läksimegi kohe sööma - Chick fil a'sse - ning seejärel üle parkimis platsi Ulta'sse, sest Audrey'l ja minul oli vaja paari asja. Välja kõndisin muidugi rohkem kui paari asjaga.
Poes käidud, sõitsime tagasi koju ja vahetasime riided, et Larisa sõbranna lähedale basseini juurde minna. Seal oli lisaks meile veel paar Audrey' sõpra.
Olingi vist kõik kolm tundi ainult basseinis. Liiga palav ilm. Õnneks oli veidi tuult aegajalt.
Muidu oli tore. Mängisime võrkpalli ja õpetasin selle sama sünnipäeva tüdruku selja peal ujuma. Veetsingi vist temaga suurema osa ajast.
Peale pikka päikse käes olemist otsustasime teel koju läbi käia ka Orange Leaf'is. Nägin Christine'i. Ei teadnudki, et ta seal töötab.
Nautisin oma külmutatud jogurtit ja sain veel Christine'iga juttu ajada ning oma goodbye'd öelda.
Seejärel viisime koju sünnipäevalapse. Neil oli tänava peal just mingi kamp pisikesi tegelasi hoverboard'idega. Näed sa! Selline see tulevik ongi. Ei kõnnita ka enam.
Kui siis lõpuks koju tagasi jõudsime käisin kiirelt pesus ja juba tunnike hiljem kuulsin uksekella. Lisa (minu area rep) oli mulle järgi tulnud, et tema pere ja Juhani'ga drive-in kinno minna.
Kõigepealt sõitsimegi Juhani' juurde, et ta peale võtta ning seejärel istusime veidi Lisa pool.
Ta pakkus meile mingit huvitavat Itaalia punase greibi limonaadi, mis oli üllatavalt hea ja andis ka mulle aloe vera kreemi, et oma basseini ääres ära põletatud nägu (jah, juba teist korda!) ravida. Pakkisime kaasa ka pitsat, tõstsime autosse matkatoolid ja olimegi minekuks valmis.
Veel enne sinna jõudmist hüppas Ron läbi ühest Mehhiko söögipoest, kus pidavat saama ,,seda õiget coca't''. Ei tea, mis neil siis tavalistes poodides müüakse. Mina olen kogu aasta ainult vett joonud siin. Polegi vist kunagi karastusjoogid maitsenud.
Sõit oli lühike, sest see kino plats asus kohe downtown'i lähedal as you can see.
Seal oli kokku 5-6 ekraani ja igas neis näidati õhtu jooksul kahte erinevat filmi. Meie vaatasime ,,Finding Dory't'' ja ,,Alice Through the Looking Glass'i''.
Kuna jõudsime sinna natukene varem, saime veel enne algust ringi jalutada ja omale joogid osta.
Kui pimedaks läks, keerasime raadio õigele sagedusele ja esimene film võiski alata. Kell oli siis 8:50.
Ilm oli super. Kerge tuul ja selge taevas. Seal ekraani taga lennukeid tõusmas nähes jäin mõtlema ka enda lahkumisele, mis enam üldse kaugel ei ole. Vahepausi ajal ütles Juhani ka, et ta mõtles sellele filmi ajal.
Mingi hetk kuulsime suuri pauke kusagilt kaugelt selja tagant tulevat. Veidi hirmutas küll alguses. Viimane aasta on ju olnud palju tulevahetust, aga õnneks oli tegu vaid ilutulestikuga. Ehk tähistasid kohalikud Eestlased jaanipäeva?
Teise filmi ajaks olin ma ikka tohutult väsinud ja jalad valutasid veidi. Näed olengi USAkas juba - iga pisemgi liigutus (ujumine sel korral) teeb jalad kangeks.
Mulle see Alice'i film ei meeldinud. Esimene osa oli ikka kordades parem. Kuidagi ei haaranud. Võib-olla olin lihtsalt liiga unine.
Koju jõudsin alles kell 2 öösel ja jätsin hüvasti Lisa'ga. Ta ei tulegi meid YFU vabatahtlikuna esmaspäeval lennujaama saatma. Kahju.
Oma tuppa jõudes oli seal üks suur segadus ja seega istusin lihtsalt põrandal tunnikese, et koristamist vältida ja ma ju ei saa magama ka jääda kui tuba sassis on. Miks alati just siis alati asjad vedelevad, kui mul kiire ja väsitav päev selja taga on?
24.6.16 reede
Ärkasin vara ja sõin koos Audrey'ga alumisel korrusel hommikust ning vaatasime jälle ,,Ghost Adventures'it''. Mingi hetk jalutas kööki ka Larisa, kes oli poes käinud ja ostis mu eestlasest emale kingituse. From mom to mom.
Õhtu poole sain Jennie'lt sõnumi, et ta tahab mulle lahkumiskingituse ära tuua. Ma ei osanud seda küll üldse oodata.
Sain kaardi, kaelakee ja pildiraami. Nii armas neist. Sättisin juba kohvrisse ära - lisan Eestisse jõudes pildi sellest kindlasti.
Hiljem üritasin veel pakkida veidi ja kleepisin/kirjutasin oma vahetusaasta raamatusse. Imelik, kui paks see juba on. Peaaegu 150 lehekülge!
25.6.16 laupäev
Vanemad olid kogu hommikupooliku ja pärastlõuna Larisa vanemate juures basseini ümbrust koristamas ja õed kasutasid juhust ning magasid rahulikult kella kolmeni.
Õhtul tulid Venissa ja Roger, et veel korra uuesti Cavenders'is käia minuga. Juhtus aga nii, et olime just parasjagu õhtust hakanud sööma ja nad tulid sisse mõneks ajaks.
Omale kapist taldrikut võttes nägin silma nurgast ema pisikese musta kinkekottiga minu poole kõndimas. See sama kotike oli juba mitu viimast päeva kapil seisnud ja arvasingi et tegu on minu lahkumiskingitusega.
Ema teadis, kui väga ma seda kaelakee ripatsit (?) tahtsin. Oleksin äärepealt ise ostnud juba mõned kuud tagasi. Mulle nii meeldib see ja olen nii tänulik neile selle kingituse eest. Tõesti ei oskaks midagi paremat tahta!
Kui siis kõhud täis saime pakkisin endaga igaks juhuks kaasa paar kingitust vanavanematele ja tädile, sest polnud kindel, kas neid veel näen enne minekut.
Kohe alguses käisimegi Roger'i ja Venissa'ga läbi vanaema juurest, sest viimane oli neile pulma-aastapäevaks koogikesi küpsetanud.
Kallistasin oma vanavanemaid veel viimaseid kordi ja jätsime hüvasti. Vanaema oli üleni pisarates ja mulle pole endiselt veel kohale jõudnud, et juba ongi aeg tagasi Eestisse minna. Ma ju elan siin.
Kogu tee poodi olin ma täiesti välja lülitatud igasugusest jutuajamisest ja mul pole õrna aimugi mis Venissa rääkis. Ma isegi ei tea, millest ma mõtlesin. Üritasin kuidagi seda mõtet endale selgeks teha, et juba kahe päeva pärast lahkun ma Texasest ja ei tule enam iial tagasi vahetusõpilasena. ,,My exchange year is about to be over,'' I repeated to myself.
Cavenders'is veetsime vist kokku tervelt tunni. Pidin ju seda saabaste ja kaabude lõhna mällu talletama. Muidugi ei lahkunud ka sel korral tühjade kätega.
Teel koju tahtis Venissa läbi käia Orange Leaf'ist. See oli siis officially minu viimane kord seal.
Seejärel viisid nad mu korraks koju, et saaksin oma kraami tuppa ära viia ning läksin nende poole. Larisa õe pere elab meiega samal tänaval. Kusagil ainult 4-5 maja edasi.
Tegin viimast korda pai ka oma lemmikkoerale Princess'ile ning siis viis Roger mind ja Venissa't Starplex'i (kino).
Olime mõlemad läbi lugenud raamatu ''Me Before You'' ja tahtsime koos ka filmi vaatama minna.
Hakkab juba igapäevaseks saama see kell 2 öösel koju jõudmine. Aga õnneks ei olnud ma ainus. Vanemaid polnud ka kodus veel. Larisa'l oli high school'i kokkutulek (class of '96).
Magama jäämine on viimastel öödel suureks probleemiks saanud ja kui see siis lõpuks juhtub hakkab päike juba tõusma ja tuba läheb valgeks. Päike tõuseb siin kell 6 ja loojub 8-9 paiku. Hea võrrelda praeguste Eesti valgete öödega.
Edu ja jaksu, mõnus lugemine ja lahedad pildid.
VastaKustutaAitäh! Tore, et meeldib ja loetakse ;)
Kustuta