Laupäev, 4. juuni 2016

Choir spring show

26.5.16 neljapäev

Kuna kooliaasta hakkab vaikselt otsa saama, jagas õpetaja inglise keele tunnis kõigile tagasi kaustikud töödega. Leidsin selle vahelt ühe pisikese kaardi, kuhu esimesel päeval kirjutasin enda nime ja lühikese tutvustuse koos ühe eesmärgiga, mis selle aastaga saavutuatud saaks. Minul oli selle koha peal muidugi kirjas ,,English''. Lugesin ka paari esimest kirjandit ja töölehte. Areng on tuntav.
Ajaloos kutsus õpetaja ükshaaval õpilasi ukse taha, et neile teada anda STAAR testi tulemused. Mina juba teadsin, et ei läbinud seda. Mul oleks ikka tohutult õnne pidanud olema, et kaheksakümnest küsimusest pimesi vähemalt 56 täppi panna. Ma ju isegi ei lugenud neid küsimusi. Vahetusõpilaseks olemise rõõmud.
Testist rääkimise asemel jutustasime hoopis õpetajaga minu vahetusaastast ja edasistest plaanidest.
Tantsu klassis vaatasin teiste kavasid, sest mina esitasin oma projekti ära kolmapäeval. Sain päris häid sõnu selle kohta, kuigi ega tasakaalu kallal annaks veel palju töötada. Teiste kavad mulle väga ei meeldinud, sest enamasti oli valitud muusikaks räpp või mingi halb remix ja siis sinna juurde vastavalt loosiga tõmmatud tantsustiil. Mis mind üldse siin selle tantsimise juures häirib on see, et keha on  hästi kontrollitud ja rütm täpselt paika pandud (,,five, six, seven, eight...''). Liigutused on väga jäigad ja teravad.
Kooris lindistasime ära viimased laulud reedeseks show'ks ja saime kätte oma Time Warp särgid. Eelmised aastad pidavat olema olnud hästi pingelised, kuid sel korral päev enne show'd said solistid oma lugusid harjutada ja me lihtsalt nautisime (ja Hardy'd tantsisid).
Kunstis õpetasin Chris'ile tema tahtel veidi eesti keelt ja kuidas neid täpitähti hääldada. Päris naljakas ikka, kuidas sellega siin inimestel raskused on.
Peale kooli oli meil järjekordne neljatunnine proov. Seekord siis tegime läbi kogu etenduse koos riiete vahetustega. Kolme koori lärm koos on ikka väsitav küll (Freshmen, JV ja Varsity teeb kokku peaaegu 300 õpilast):


Kusagil kuue paiku oli kiire õhtusöök ja seejärel tegime mitu korda läbi ,,Hard to Say Goodbye'', mil seinor'id harjutasid enda laulu (,,Scientist'').
Koju pidin minema koos Sydney'ga, aga teda ma lavalt proovi lõppedes ei leidnud. Käisin läbi muidugi kogu lavataguse ja kooriruumi. Seejärel otsustasin õue ootama minna ja tuli välja, et ta oli juba seal Danny autos istumas. Vist peitis end sõpradega kogu proovi aja kusagil. Tema moodi täitsa.
Teel koju rääkis isa, et peab minema varsti California'sse töö asjus ja küsis, kas tahaksin kaasa minna. Olin täitsa huvitatud, aga USAkaid teades, see plaan ilmselt teoks ei saa.
Koju jõudes oli kell pool kümme ja nagu viimastel kuudel juba tavaliseks on saanud, siis õues jälle sadas, müristas ja lõi välku nii, et seinad värisesid ja magama jääda oli võimatu. Mingi hetk läks ära ka elekter ja hiljem kell neli ärkasin selle tagasi tulemise peale uuesti üles.

27.5.16 reede

Viimane reede koolis.
Pidime koguks koolipäevaks selga panema oma show särgid and I looked like trash, sest öö oli magamata ja igasugune viitsimine omale soeng ja meik teha puudus.
Tantsu klassis pandi meid kõiki joonele, et ära teha mingi USA-s kohustuslik füüsiline test. Alguses seda kuuldes ehmatasin ikka korralikult, sest aasta aega ju ei ole mina mingisugust sportlikku liigutust siinse elustiili pärast teinud, aga tuli välja, et see koosnes väga lihtsatest asjadest.
Alustuseks pandi mängima plaat, kus kõlas iga natukese aja tagant heli, mille peale pidid olema ületanud joone teiselpool saali. Sörkisime kogu klassiga nii päris pikalt ühest saali otsast teise. Iga korraga läks see aina kiiremaks ja kui enam kaasa ei suutnud teha, pidi õpetajale oma tulemusest teada minema andma. Paljud tüdrukud tegid ainult ühe otsa, aga päeva rekord pidavat olema 80. Mina katkestasin 30nendal, sest kui sörk üle jooksmiseks läks hakkas mu pahkluu jälle tundma andma ja igaks juhuks ei riskinud jätkamisega.
Kui viimane lõpetanud olid, aeti meid kõiki jälle uuesti kokku ja testiti, kas kõigil käed selja taga kokku ulatuvad. Esialgu parem käsi ülevalt, vasak alt ja seejärel vastupidi. Minu üllatuseks isegi oli 9-10 õpilast, kes sellega hakkama ei saanud.
Seejärel läksime kõik kõhuli ja pidime õpetaja märguande peale pead tõstma. Ka selle ülesande juures leidus mõni, kes selleks võimeline polnud. Naljakas ikka võrrelda seda kõike samavanuste eestlastega. Hirmus isegi.
Viimane koori tund senior'idega. Jube tühi tunne tuli, kui sellest teada sain. Nimelt on nad kogu viimase nädala hõivatud lõputseremoonia proovide ja muu sellisega.
Environmental Systems'is mitte midagi järejekordselt ei tehtud. Lihtsalt lõime teistega rääkides aega surnuks. Üks kutt, kes mu kõrval istus, ladus mulle ette igasuguseid jutte, mis mu host emast kooli peal levivad. Ta on olnud siin õpetaja teise poole viimasest semestrist. Minu arvamus temast ikka muutus tohutult. Tuli välja, et kõik need lood, mis ema alati koolist koju tulles räägib, on valed ja muudetud ära nii, et lihtsalt ennast heas valguses näidata. Vastik.
Kunstis vaatasime ,,Harry Potter'i'' esimest osa ja samuti mitte midagi asjalikku ei teinud ning matemaatikas lõpetasin ära oma eelarve projekti.
Koju jõudes sättisin ennast hästi kiirelt valmis ja kella kuueks viis Roger minu ja Sydney' kooli tagasi.



Nagu siin kombeks, siis enne suuri esinemisi, võistluseid ja muud sellist, tehakse alati kogu seltskonnaga üks suur meeting, et meeleolu üles lüüa ja paar motiveerivat lauset öelda. Sõna said ka koori presidendid ja seejärel võiski kauaoodatud spring show alata.


Kui eesriide taga ennast Aaron'iga kohtadele sättisime tuli ikka hea tunne sisse küll. Nii armastan laval olemist! Samas hakkas jube kurb, kui fakt, et see on viimane koorikontsert, kohale jõudis. Siiski muutus kõik uuesti publikut nähes ja näole ilmus lai esineva ameeriklase naeratus. Nautisin tõesti iga sekundit.




Tantsupartneriga sai meil ikka korralikult nalja, kui ta liigutused sassi ajas ja selle pärast mina ka vale külje keerasin. Õnneks aga mäletas ta ühte osa, mis mul proovides alati meelest ära läks ja koputas enne meeldetuletuseks mulle õlale. Ühes proovis näiteks kukkusin ja siis Aaron naeris selle üle mitu tundi. Esinedes midagi nii hullusti ei läinud õnneks.
Kui senior'id oma laulu esitasid ja neid lava tagant piiludes nutmas nägin, jõudis jälle kohale reaalsus. Nii kiiret emotsioonide vahetumist pole mul veel kunagi varem olnud. Hoidsin uhkelt pisaraid tagasi laulu lõpuni, kuid siis Mr. Hardy sõnade peale andsin alla.
Peale seda ronisime tagasi lavale, et koos viimane ühislaul teha ja nägin, et isegi Aaron oli üleni pisarates. Seal tõesti ei olnud kedagi, kellele see kontsert hinge ei läinud.


Esinemise lõppedes kallistasin nii kaua Mrs. Hardy't, et ei leidnud selle tõttu enam oma tantsupartnerit ülesse. Läksin selle asemel hoopis tagasi oma riiete ja Nina juurde, kellega koos veel ühe nuturalli maha pidasime.
Kui kõigiga hüvasti jätsin ja lõpuks vanemaid otsima läksin, püüdsin endiselt silmi lahti hoida, et Aaron'it veel näha, aga ta ilmselt oli lavalt otse õhku haihtunud ning see hoidis meele endiselt nukra - cried a little more.
Autos ütles isa, et läheme sööma ja mina võin restorani valida, kuid sel hetkel oli mul kõigest täiesti savi. Seepeale pakkus ema välja Olive Garden'i, sest teadis, et see on mu lemmik siiani. Nii ka tegime.
Koju jõudes käisin ruttu pesus ja hüppasin otse voodisse. Need emotsioonid väsitasid kohutavalt. Ma olen ikka nii blessed, et just siia sattusin ja sellisesse kooli. Imelised inimesed ja parimad koori direktorid. Vapustav elamus. Kindlasti üks mu elu parimaid ja meeldejäävamaid õhtuid.

Paar videot Twitterist:

,,Girls just want to have fun'' - Varsity kutid (ainuke laul, mille jääled tulid plaadilt).
Kui kontsert sai läbi, aga keegi ei tahtnud lavalt ära minna.
,,Straight up'' - Kõikide kooride tüdrukud (mina olen see neoonkollane ülemistes ridades).
,,Ain't no mountain high enough'' - Mu koorist üks tüdruk oma isaga.
,,Respect'' - Kõik koos.

 (Kahju, et ma kahte parimat esitust ei leidnud.)

28.5.16 laupäev

Ärkasin väga hilja ja suurt midagi selle päevaga ei teinudki. Otsustasin üle vaadata oma suveniiri varud ja hakata mõtlema kingitustele, kirjadele ja kaartidele sõpradele ja õpetajatele.
Mäletan nii hästi, et siia tulles vaatasin neid Eesti lipukesi ja suurt rulli sini-must-valget paela mõttega, et ma niikuinii ei leia selliseid inimesigi, kellele kõiki neid asju anda aasta lõppedes. Aga siin ma olen (uskumatu, et kool hakkab läbi saama!). Pidin hullult pingutama, et välja nuputada, kuidas kõikidele oma sõpradele, lemmikõpetajale ja loomulikult koori juhendajatele midagi sümboolset viia.


29.5.16 pühapäev

Kogu hommikupooliku meisterdasin, joonistasin ja kirjutasin ning päeval mängisin pikalt klaverit ja korrastasin oma scrapbook/journal'it.
Ema ja isa olid pulma aastapäeva tähistamiseks sõpradega välja läinud ja meie õdedega nautisime õhtut kodus. Sain lõpuks valmis ka kõikide kingitustega.


30.5.16 esmaspäev

Memorial day ehk koolivaba päev. Jällegi mitte midagi huvitavat.
Päeva teise poole veetsime vanavanemate juures. Seal olid peale meie veel Venissa' pere koos Mathew'ga loomulikult ja sõime kõik koos lõunat/õhtusööki.
Hiljem läksid õed koos vanematega poodidesse, et omale suveks ujumisriided leida. Keegi isegi ei tulnud selle peale, et mind kaasa kutsuda ja sain sellest teada alles siis, kui nad juba läinud olid. Tegelikult nautisingi rohkem aega ilma nendeta ja veetsin mitu head tundi vanaemale telefonist pilte näidates, Venissa'le klaverit mängides ja filmidest rääkides. Tegime paar plaanigi, et enne minu lahkumist üks tiir Bass Hall'i teatrit vaatama minna.
Eestisse minekuni on jäänud vähem kui üks kuu...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar