Pühapäev, 26. juuni 2016

Drive-in kino

23.6.16 neljapäev

Sydney ja Mathew kutsusid mind hommikul kirikusse nendega aga meil olid juba plaanid olemas. Tahe mängis ka suurt rolli.
Kiriku asemel võtsime meie ema ja õdedega peale ühe tüdruku, kes oli koolis mom'i klassis ja plaanisime tema sünnipäeva tähistada (sai 16).
Esialgu läksimegi kohe sööma - Chick fil a'sse - ning seejärel üle parkimis platsi Ulta'sse, sest Audrey'l ja minul oli vaja paari asja. Välja kõndisin muidugi rohkem kui paari asjaga.


Poes käidud, sõitsime tagasi koju ja vahetasime riided, et Larisa sõbranna lähedale basseini juurde minna. Seal oli lisaks meile veel paar Audrey' sõpra.
Olingi vist kõik kolm tundi ainult basseinis. Liiga palav ilm. Õnneks oli veidi tuult aegajalt.
Muidu oli tore. Mängisime võrkpalli ja õpetasin selle sama sünnipäeva tüdruku selja peal ujuma. Veetsingi vist temaga suurema osa ajast.
Peale pikka päikse käes olemist otsustasime teel koju läbi käia ka Orange Leaf'is. Nägin Christine'i. Ei teadnudki, et ta seal töötab.



Nautisin oma külmutatud jogurtit ja sain veel Christine'iga juttu ajada ning oma goodbye'd öelda.


Seejärel viisime koju sünnipäevalapse. Neil oli tänava peal just mingi kamp pisikesi tegelasi hoverboard'idega. Näed sa! Selline see tulevik ongi. Ei kõnnita ka enam.
Kui siis lõpuks koju tagasi jõudsime käisin kiirelt pesus ja juba tunnike hiljem kuulsin uksekella. Lisa (minu area rep) oli mulle järgi tulnud, et tema pere ja Juhani'ga drive-in kinno minna.
Kõigepealt sõitsimegi Juhani' juurde, et ta peale võtta ning seejärel istusime veidi Lisa pool.
Ta pakkus meile mingit huvitavat Itaalia punase greibi limonaadi, mis oli üllatavalt hea ja andis ka mulle aloe vera  kreemi, et oma basseini ääres ära põletatud nägu (jah, juba teist korda!) ravida. Pakkisime kaasa ka pitsat, tõstsime autosse matkatoolid ja olimegi minekuks valmis.
Veel enne sinna jõudmist hüppas Ron läbi ühest Mehhiko söögipoest, kus pidavat saama ,,seda õiget coca't''. Ei tea, mis neil siis tavalistes poodides müüakse. Mina olen kogu aasta ainult vett joonud siin. Polegi vist kunagi karastusjoogid maitsenud.
Sõit oli lühike, sest see kino plats asus kohe downtown'i lähedal as you can see.



Seal oli kokku 5-6 ekraani ja igas neis näidati õhtu jooksul kahte erinevat filmi. Meie vaatasime ,,Finding Dory't'' ja ,,Alice Through the Looking Glass'i''.
Kuna jõudsime sinna natukene varem, saime veel enne algust ringi jalutada ja omale joogid osta.



Kui pimedaks läks, keerasime raadio õigele sagedusele ja esimene film võiski alata. Kell oli siis 8:50.
Ilm oli super. Kerge tuul ja selge taevas. Seal ekraani taga lennukeid tõusmas nähes jäin mõtlema ka enda lahkumisele, mis enam üldse kaugel ei ole. Vahepausi ajal ütles Juhani ka, et ta mõtles sellele filmi ajal.


Mingi hetk kuulsime suuri pauke kusagilt kaugelt selja tagant tulevat. Veidi hirmutas küll alguses. Viimane aasta on ju olnud palju tulevahetust, aga õnneks oli tegu vaid ilutulestikuga. Ehk tähistasid kohalikud Eestlased jaanipäeva?
Teise filmi ajaks olin ma ikka tohutult väsinud ja jalad valutasid veidi. Näed olengi USAkas juba - iga pisemgi liigutus (ujumine sel korral) teeb jalad kangeks.


Mulle see Alice'i film ei meeldinud. Esimene osa oli ikka kordades parem. Kuidagi ei haaranud. Võib-olla olin lihtsalt liiga unine.


Koju jõudsin alles kell 2 öösel ja jätsin hüvasti Lisa'ga. Ta ei tulegi meid YFU vabatahtlikuna esmaspäeval lennujaama saatma. Kahju.
Oma tuppa jõudes oli seal üks suur segadus ja seega istusin lihtsalt põrandal tunnikese, et koristamist vältida ja ma ju ei saa magama ka jääda kui tuba sassis on. Miks alati just siis alati asjad vedelevad, kui mul kiire ja väsitav päev selja taga on?

24.6.16 reede

Ärkasin vara ja sõin koos Audrey'ga alumisel korrusel hommikust ning vaatasime jälle ,,Ghost Adventures'it''. Mingi hetk jalutas kööki ka Larisa, kes oli poes käinud ja ostis mu eestlasest emale kingituse. From mom to mom.
Õhtu poole sain Jennie'lt sõnumi, et ta tahab mulle lahkumiskingituse ära tuua. Ma ei osanud seda küll üldse oodata.
Sain kaardi, kaelakee ja pildiraami. Nii armas neist. Sättisin juba kohvrisse ära - lisan Eestisse jõudes pildi sellest kindlasti.
Hiljem üritasin veel pakkida veidi ja kleepisin/kirjutasin oma vahetusaasta raamatusse. Imelik, kui paks see juba on. Peaaegu 150 lehekülge!

25.6.16 laupäev

Vanemad olid kogu hommikupooliku ja pärastlõuna Larisa vanemate juures basseini ümbrust koristamas ja õed kasutasid juhust ning magasid rahulikult kella kolmeni.
Õhtul tulid Venissa ja Roger, et veel korra uuesti Cavenders'is käia minuga. Juhtus aga nii, et olime just parasjagu õhtust hakanud sööma ja nad tulid sisse mõneks ajaks.
Omale kapist taldrikut võttes nägin silma nurgast ema pisikese musta kinkekottiga minu poole kõndimas. See sama kotike oli juba mitu viimast päeva kapil seisnud ja arvasingi et tegu on minu lahkumiskingitusega.


Ema teadis, kui väga ma seda kaelakee ripatsit (?) tahtsin. Oleksin äärepealt ise ostnud juba mõned kuud tagasi. Mulle nii meeldib see ja olen nii tänulik neile selle kingituse eest. Tõesti ei oskaks midagi paremat tahta!
Kui siis kõhud täis saime pakkisin endaga igaks juhuks kaasa paar kingitust vanavanematele ja tädile, sest polnud kindel, kas neid veel näen enne minekut.
Kohe alguses käisimegi Roger'i ja Venissa'ga läbi vanaema juurest, sest viimane oli neile pulma-aastapäevaks koogikesi küpsetanud.
Kallistasin oma vanavanemaid veel viimaseid kordi ja jätsime hüvasti. Vanaema oli üleni pisarates ja mulle pole endiselt veel kohale jõudnud, et juba ongi aeg tagasi Eestisse minna. Ma ju elan siin.
Kogu tee poodi olin ma täiesti välja lülitatud igasugusest jutuajamisest ja mul pole õrna aimugi mis Venissa rääkis. Ma isegi ei tea, millest ma mõtlesin. Üritasin kuidagi seda mõtet endale selgeks teha, et juba kahe päeva pärast lahkun ma Texasest ja ei tule enam iial tagasi vahetusõpilasena. ,,My exchange year is about to be over,'' I repeated to myself.
Cavenders'is veetsime vist kokku tervelt tunni. Pidin ju seda saabaste ja kaabude lõhna mällu talletama. Muidugi ei lahkunud ka sel korral tühjade kätega.




Teel koju tahtis Venissa läbi käia Orange Leaf'ist. See oli siis officially minu viimane kord seal.
Seejärel viisid nad mu korraks koju, et saaksin oma kraami tuppa ära viia ning läksin nende poole. Larisa õe pere elab meiega samal tänaval. Kusagil ainult 4-5 maja edasi.
Tegin viimast korda pai ka oma lemmikkoerale Princess'ile ning siis viis Roger mind ja Venissa't Starplex'i (kino).
Olime mõlemad läbi lugenud raamatu ''Me Before You'' ja tahtsime koos ka filmi vaatama minna.



Film oli oodatust parem ja meile mõlemale väga meeldis. Soovitan kindlasti vaadata ilma treilerit nägemata. Minu jaoks rikkus see kogu filmi natukene. Siiski tõstaksin julgelt ,,Me Before You'' oma lemmikfilmide kõrvale.
Hakkab juba igapäevaseks saama see kell 2 öösel koju jõudmine. Aga õnneks ei olnud ma ainus. Vanemaid polnud ka kodus veel. Larisa'l oli high school'i kokkutulek (class of '96).
Magama jäämine on viimastel öödel suureks probleemiks saanud ja kui see siis lõpuks juhtub hakkab päike juba tõusma ja tuba läheb valgeks. Päike tõuseb siin kell 6 ja loojub 8-9 paiku. Hea võrrelda praeguste Eesti valgete öödega.

Neljapäev, 23. juuni 2016

Isadepäev

18.6.16 laupäev

Ei saanud korralikult magada, sest kõik kohad olid päikesest valusad. Nipp eluks: kunagi ära ole Texases kauem õues, kui 20 minutit.
Päeval koristasin veidi tuba ja sorteerisin asju. Tõstsin kapist välja ka oma kohvrid ja pakkisin juba kokku ka mõningad asjad, mida ei kasuta enam.
Mul tegelikult ei olegi üldse palju asju, mida kaasa võtta, sest enamus riideid enam kandmiseks ei kõlba või on lihtsalt jama USA kvaliteediga ja kannatavad ära vaid paar esimest pesukorda. Samas oli jube raske näidata host emale ette neid suuri kilekotte täis asju, mida ma enam ei vaja ja kaasa ei plaani võtta. Muidugi oli ta õnnelik seal ühte minu lemmikkampsunit nähes aga kui temalt jõuludeks saadud meigi kohvrist rääkisin, solvus ta küll korralikult. Eks näis, kas see kaasa mahub.
Õhtuks olid külla tulnud isa sõbrad ja neil oli alumisel korrusel väike istumine: mängisid kaarte, kuulasid muusikat ja jutustasid ümber laua.
Meie ostustasime selleks ajaks kinno ,,Now You See Me'' teist osa vaatama minna. See oli üks parimaid filme, mida siin USAs vaatamas oleme käinud. Tavaliselt kalduvad nad rohkem multikate poole.

19.6.16 pühapäev

Isadepäev. Sõime kogu perega koos hommikusööki ja ema oli ekstra teinud ka kahe erineva glasuuriga kaneelirulle, sest isale meeldivad apelsinimaitselised.
Kui kõhud täis, läks Danny oma isale külla ja ema käis poes. Meie õdedega jäime koju ja kasutasin ära vaba hetke, et veidi blogida.
Külalised jõudsid meile kell 5. Sama seltskond nagu ikka: Larisa õde perega, tema vanemad ja Danny vanemad.
Kui kõik õue ema esimest mootorratast uurima läksid, tuli mul meelde vanaemale oma kunsti klassis tehtud saviplaat kinkida. Rääkisime veel pikalt seal diivanil istudes ja kõik teised külalised olid ammu koju läinud. Ema käis vahepeal isegi jooksmas õues. Aeg lendas kiirelt.

Teisipäev, 21. juuni 2016

Kümnes kuu

Ja olengi siin kümnenda kuu kohta postitust tegemas. Uskumatu, et juba nädala pärast saabki 314 päeva täis ja aeg on tagasi lennata.

Sõbrad

Kartsin küll jubedalt, et paljud sõbrad kaovad peale kooli läbi saamist ära, aga aeg on näidanud, et mõned siiski jäid. Muidugi on suhtlemine erinevatest maailma otsadest tänapäeval palju lihtsam, sest olemas on ju telefonid ja igasugused sotsiaalmeedia rakendused. Või noh kui palju seda Snapchat'imist nüüd suhtluseks võiks nimetada...

Keel

Ei oskagi sel korral midagi oma inglise keele kohta kirjutada. Ei taha ju iga kuu sama juttu ka ajada, et küll ikka on suur areng, kuid siiski ruumi veel kõvasti, et Eesti noorteni ulatuda.
Olen tähele pannud, et laused on pikemaks muutunud ja lugusid rääkides ei koperda enam nii palju. See on ka huvitav, et kui ma tähelepanu ei pööra või mitu inimest korraga räägib, suudan ennast järjel hoida. Muidugi on ka mõtlemine täielikult võõrkeelseks läinud ja nii ka unenäod.
Üldiselt, kui nüüd tagasi vahetusaasta algusesse vaadata, olen keelega ikka kordades enesekindlam ja suudan ennast piisavalt hästi väljendada, et igas olukorras hakkama saada. Samas ikka vahel viskab error'eid ja tunnen ennast nii lollina.
Aktsendi osas andsin juba varakult alla. Ma isegi ei tea, miks see mulle nii olulisena tundus aasta alguses, et kindlasti tahan kõlada nagu kohalik. Praegu küll väärtustan seda hoopis teisiti ja midagi halba selles ei näe.


Rääkides igapäevaselt inglise keelt olen hakanud ka oma emakeelele teisiti vaatama. Kõik need 14 käänet ja igasugused väljendid, mis ei make'i sense'i: kuidas asjad tulevad lambist, on alati ,,normaalsed'', kurjaks saades öeldakse ,,mine metsa!'', ollakse ,,lebos'' või siis see ,,vä?'' küsimuste lõpus. On ikka üks raske keel küll, mida õppida.
Esimestel kuudel oli mu eesti keel tegelikult juba päris halvas seisundis ja tundus ära kaduvat. Nüüd aga on uuesti tagasi tulnud ja on täpselt sama nagu Eestist lahkudes. Vahel küll sõbrad ja tuttavad on märganud mingeid huvitavaid väljendeid, mida vist päriselt olemas ei ole, aga muidu ei midagi hullu.
Juba ainult keele pärast võiksingi oma vahetusaasta Ameerikas kordaläinuks lugeda.


Kodu

,,Kuna sa siis tagasi koju lähed?'' on küsimus, millele viimasel kuul olen tihti vastama pidanud ja vahel ka unes edasi kummitab. Vastuseks palun alati defineerida sõna ,,kodu'', sest mul on ju neid nüüd rohkem kui üks. Aga kui siis kindlaks olen teinud, et jutt Eestist käib, tuleb kuupäeva öeldes hirm peale küll. Imelik, et siia tulles ma midagi ei kartnud, kuigi kõik inimesed olid võõrad ja koht täiesti uus. Samas nüüd Eestisse tagasi mineku ees on mul suured hirmud küll. Leidsin ühe hea artikli, mis seda tunnet hästi kirjeldab:
,,When it was time to fly to Austria I was buzzing with excitement. I couldn’t wait to meet my new family and see my new home. Although I was excited, I wasn’t nervous.''
,,I’ve made myself a life in Austria with a new friend group, family, language, and culture.''
,,The last few months here have been amazing, I’ve really settled into my life. Sadly, however, it´s all slowly coming to an end. In less than 2 months I fly back to Canada. And I’m honestly so afraid. I feel like I’ve forgotten how my life was in Canada, and what my friends and family are like. I’ve forgotten how I act around my friends and family and feel like I’ve changed so much since coming to Austria that people in Canada may not recognize me anymore. I have so many expectations for what life will be like again in Canada, how my friends will act, and how the food will taste, that even though I’ve lived in Canada for my entire life I still am afraid for what awaits me at home.''
Kõik ülaltoodu on nii täpselt see, mida ma tunnen hetkel. Lihtsalt ei oskagi midagi arvata.
Tegelikult ma salaja isegi ootan tagasilendu. Ongi juba igavaks läinud siin USAs. Üks ühest kohast teise istumine kogu aasta. Igatsen tohutult oma iseseisvust, ratast (!!!) ja vabadust igale poole igal kellaajal minna. Samas jään kindlasti kõike siinset igatsema.

Kodu #2

Selle kümne kuuga on mulle Texas uskumatult koduseks saanud.
Eestis olin ma küll viimane inimene, keda kunagi üldse kauboi saabastega kõndimas või country muusikat kuulamas võis ette kujutada. Nüüd teeb kogu see teema südame nii soojaks ja parim osa on see, et ainult need, kes siin elanud on, mõistavad. Olen ikka tohutult õnnelik, et just Texasesse sattusin.


Lood, mis jäävad alatiseks vahetusaastat meenutama:



Tagasi Eesti poole suundungi juba vähem kui nädala pärast.
Esimene lend on 27 juuni kell 12 (Eesti aja järgi 20:00) ja peale kolme pikka lendu olengi tagasi kodumaal. Kokku võtab kogu reis jälle ligikaudu ööpäeva ja kui kõik plaanipäraselt läheb, jõuan Tallinna lennujaama 28nda pärastlõunal kell 13:25.

Terry Pratchett Quote: “Wisdom comes from experience. Experience is often a result of lack of wisdom.”

Vahetusaastale minek oli parim otsus, mille ma oma elus siiani teinud olen. Nii vinge ikka, et tegingi ära!

Neljapäev, 16. juuni 2016

EBA & vanaema juures

10.6.16 reede

Päeval oli Audrey'l oli hambaarst ja pidime selle pärast vanavanemate juurde hiljem minema. Mina kogu päeva produktiivne ei olnud.
Kui nad tagasi jõudsid ootasime Adrienne' ja ema järel, sest nad sorteerisid tema toas riideid, mida enam ei kanna või on väiksed.
Lõpuks siis kell seitse saime rattad alla ja ema viis meid vanavanemate juurde ära. Pidime seal olema ööläbi, sest host vanemad läksid mootorratta lube tegema laupäeva hommikul ja lapsi ei saa koguks päevaks üksinda koju jätta.
Seal olid veel Sydney ja Mathew, kes vist juba elavadki vanaema juures.
Õhtu oli hästi mõnus rahulik ja rääkisin nende kahega juttu õues istudes. Hea perest eemale saada mõneks ajaks.
Magama läksime alles kella kolmest (kõik peale Adrienne olid elutoas madratsil ja diivanitel).

11.6.16 laupäev

Ärkasin üles juba kell seitse, sest Princess, kes minu kaisus magas, tahtis madratsilt maha, aga see oli liiga kõrge ta jaoks ja siis jooksis mööda ääri ja ootas, et keegi tõstaks.
Mina peale seda enam und ei saanud ja võtsin hoopis raamatu ja klaasi vett ning läksin õue istuma. Vanaema ja vanaisa olid ka juba ärganud ja valmistasid hommikusööki. Mingi aeg kutsusid nad mu tuppa tagasi ja siis oli juba Audrey ka ärkvel. Sõime koos hommikust. Keegi oli ka söörikuid käinud toomas.
Peale seda mängisin veidi klaverit, kuni Sydney mu välja appi kutsus, et bassein puhtaks teha.
Töötasime õues kokku päris mitu korralikku tundi ja ilma veevoolikuta ei oleks ellu jäänud. Temperatuurid on siin ikka jubekõrged - hea, et ma kõige kuumemaks kuuks (juuli-august) Eestisse ära lähen.
Õed istusid samal ajal toas telefonides. Või noh kui Adrienne lõpuks kell kaks ärkas.
Kui me selle suure räpase basseinikatte lõpuks tükk tüki haaval välja saime tõstetud, läks üks koertest sinna sisse püherdama ja vanaisa pidi ta pärast puhtaks pesema. Koer ise tundus seda väga nautivat ja oleks juskui meelega ennast mustaks teinud.
Kui bassein puhtaks sai, koristasime Sydney'ga basseini deck'i aluse asjadest puhtaks ja Mathew hakkas seda lõhkuma/saagima. Neil on plaan lasta uus ehitada. Ilmselt saab selle suve lõpuks valmis.
Lõuna paiku avastasin, et Eesti Blogiauhindade üritus oli tulemused saanud ja üllatusin, kui nägin, et sain oma kategoorias kolmandale kohale. Aitäh, kes nägid vaeva hääletada!


Kell neli tulid meile vanemad järgi. Enne ära minekut sõime veel kiirelt lõunat, mille vanaema oli teinud ning seejärel sõitsime koju tagasi. Olin päris tujust ära. Ja ma polnud ainuke.
Kodus vahetasime riided ja võtsime peale Megan'i, et koos järjekordsesse escape room'i minna.
Sel korral oli selle nimi ,,Mad Scientist'' ja oli ainult üks pisikene ruum, mis nägi välja täpselt nagu päris arsti kabinett. Ma ei tea, mis mul viga on, aga iga kord kui haiglas või isegi seda meenutavas kohas olen, tekib hästi kõhe ja nõrk tunne. See luukere tegi ka muidugi oma töö (eriti veel kui seintelt taskulambiga järgmisi vihjeid otsides tuled kustu pidime panema). Mulle see piraadilaeva oma meeldis palju rohkem.
Kui sellega ühelepoole saime, lubas ema meid viia jäätisekohvikusse, mis ei jäänud just eriti kaugele. Mina suurem jäätisesõber ei ole ja seega võtsin ainsana smuuti.
Kodus tagasi olime alles kell 10-11 ja läksin otse voodisse. Neli tundi und olid teinud oma töö.

12.6.16 pühapäev

Ärkasin jälle üles päris varakult ja tegin omale hommikusöögi.
Õues oli natuke jahedam ja päike ka pilve taga ning otsustasin seal lugeda.


Kaua ma seal muidugi ei püsinud, sest see niiskus on nii vastik ja läksin hoopis tuppa tagasi.
Vanemad olid jälle kodust ära läinud, et oma load kätte saada ja meie õdedega pidime ülemist korrust koristama. Eelviimane koristamise nädalavahetus. Naerda või nutta?
Midagi tarka mul peale selle teha ei olnud ja otsustasin siis lõpuks pakkimist katsetada, et näha kas ja kui suure kohvri ma juurde pean ostma. Oleksin isegi kahega hakkama saanud, kui väga pressisin, aga kaalust parem ei räägiks. Ja siis muidugi kui olin kõik uuesti oma kohale tagasi pannud avastasin, et olin mõned asjad veel välja jätnud. Seega tuleb üks lisakohver.
Vanemad tulid koju õhtu paiku ja hiljem käisid ka paar tuttavat läbi, et õdede riiete vahelt omale paar asja noppida.

Kogu viimane nädal on olnud tegelikult hästi pingerohke, aga sellest ma siin kirjutada ei tahaks. Püüan ikka võimalikult positiivsena hoida blogi.
Plaane viimasteks nädalateks absoluutselt ei ole. Sõbrad on USA peal laiali ja teised vahetusõpilased juba lahkumas või hõivatud lõpupidudega.
Adrienne kukkus läbi oma eksami ja peab kolm nädalat nüüd koolis käima ning Audrey'l on iga päev võrkpalli trenn.
Mina olengi viimased päevad lihtsalt kodus istunud, lugenud, plaane teinud Eestisse ja lihtsalt puhanud. Praegu tundub küll, et aeg venib kohutavalt ja isegi olen hakanud ootama seda lennukuupäeva. Tahaks ju jälle midagi uut ja põnevat. Samas ei kujuta ette, kuidas ma kogu elu siia maha jätan lihtsalt niisama.
Täitus 300 päeva - jäänud vähem kui kaks nädalat.

Neljapäev, 9. juuni 2016

Stockyards & cowboy boots

4.6.16 laupäev

Nautisin vaheaja teist päeva ja puhkasin koolist välja.
Õhtul läksime ühe sugulase (Ashleigh) juurde lõpupeole. Neil on hästi mõnusa stiiliga kodu ja USA kohta üpris suur tagaaed. Ei saanud kohe ilma piltideta:



See on selle ülemise pildi aiamajakese esik:






Peole olid tulnud ka vanavanemad ja Venissa oma perega. Jutustasime mitu tundi ja sõime koos sõõrikuid (pidin selle viimase sõna sõnaraamatust järgi vaatama just).

5.6.16 pühapäev

Minu hommik algas kell kümme, sest oli plaanis minna oma area REP'i ja Juhani'ga Stockyards'i. Olin seal juba korra käinud (rodeol) ja mööda sõitnud hästi mitmeid kordi, kuid sel korral oli see rohkem poodlemise tiir.
Kui alla kööki läksin, kedagi seal ei olnud, sest mom oli õues jooksmas ja teised magasid. Täpselt selleks ajaks, kui Lisa mulle järgi tuli, jõudis ta koju ja tuli välja, et perel ikkagi olid plaanid tehtud pühapäevaks. Minule lihtsalt ei öeldud, kui küsisin. Huvitav.
Autos istus minu üllatuseks veel peale meiel kolme Lisa' mees Ron. Olin temaga juba varem tuttav (aitas mul telefoniteel kunagi neid kindlustuse pabereid ajada).
Stockyards'i sõit kaua ei võtnud. Ei ela just kuigi kaugel kesklinnast.
Jalutasime seal veidi ringi, ostsime suveniire ja kingitusi sõpradele, perele (ja endale) ning nautisime sooja ilma ja neid vanas stiilis tänavaid. Juhani oli seal esimest korda.







Lõuna paiku peatusime ka selle sama rodeo hoone juures, et loomi näha. 




Tagasi autosse istudes kõrvetasin ära oma käe, sest mul on väga loll komme kätt akna all toetada.
Õhtuks läksime sööma ühte Mehhiko restorani, kus mina veel kunagi käinud ei olnud. Juhani soovitas mul ära proovida chicken enchiladas (siinne comfort food) ja usaldasin siis teda. Siiski Mehhiko toit endiselt mu lemmikute nimekirjas ei ole. Muidu maitses hästi - pilt ei ole just eriti kaunis muidugi:


Kõhud täis, viskasime koju Ron'i (nende lastel oli mingi tüli tekkinud samal ajal kui me linnas käisime) ja seejärel viis Lisa koju minu ja Juhani.
Ka nüüd ei saanud veel selle päris lõpliku goodbye öelda, sest Juhani'l on sama lennunumber ja Lisa tuleb meid ilmselt YFU vabatahtlikuna sinna saatma.
Tuppa astudes ei olnud kedagi kodus, aga kohe viis minutit hiljem marssis kogu pere uksest sisse - niiet sellist üksinda olemise momenti ma nautida ei saanudki.
Seitsme paiku läksid ema ja isa golfi mängima ja meie õdedega jäime koju.

6.6.16 esmaspäev

Pidin jälle varakult ärkama, sest ema oli mulle juuksuri aja kella kümneks pannud.
Sinna kohale jõudes pidin aga umbes pool tundi veel ootama, sest neil oli arvutitega mingi probleem ja kõik ajagraafikud olid seal kirjas. 
Ema läks seniks koju ja ütles, et helistaksin kui valmis saame.
Minu juuksuriks osutus üks hästi tore noor naine, kellega saime kõik maad ja ilmad kokku jutustatud. Olen ikka nii ameeriklaseks muutunud ja räägin võõrastega liigagi vabalt igal teemal.
Järjekordselt küsiti minult, et mitmendat korda ma vahetusõpilane olen. No ja siis jälle seleta, et YFUga tavaliselt rohkem kui üks kord ei käidagi. Tuleb ju ikkagi see kool ka seal kodumaal ära lõpetada. Ja siis sinna otsa seletus koolisüsteemide erinevuse kohta ja kuidas ma ei nimetaks seda ,,aasta kordamiseks''. Ta ise oli pärit väikelinnast ja kolis siis sealt Austin'isse ning seejärel siia Fort Worth'i.
Kui juustega ühele poole saime kutsusin järgi ema (pidin jälle muidugi teiste telefoni kasutama). Avastasin ka, et Aaron (spring show tantsupartner) oli mulle sõnumi saatnud ja jutustasin veidi temaga kuniks Larisa mu peale võttis.
Koju jõudes olid meie pool Syd ja Mathew ning läksime koos nendega basseini juurde (see asub täpselt naabrite kõrval). Käiksin seal kogu aeg, aga ma ei ole veel kaheksateist ja neil on siin mingid tobedad reeglid selle kohta. Seega saame ainult siis käia, kui kellelgi vanemal isikul aega on.


Veetsime seal veidi alla tunnikese ja juba kella kolme paiku olime toas tagasi.
Rääkisin veid Sydney' ja Mathew'ga ning tegime teisipäevaks paar plaani isegi, et kodust eemale saada mõneks ajaks.
Hiljem, kui nad ära läksid, mängisin ma üleval veid klaverit ja jäin kogemata pärast diivanile mitmeks tunniks magama - ärkasin alles kümne paiku. Kuna siis enam und ei olnud, kirjutasin blogi kella kaheni öösel.

7.6.16 teisipäev

Hommikul äratas üles mind ema ja seejärel ilmusid tuppa Sydney ja Mathew, kes küsisid, kas siis tahan nendega veeparki (Hurricane Harbor'isse) minna, aga mul oli hääl täitsa ära millegi pärast ja ei tundnud ennast just eriti energilisena. Jäin koju - ka nemad ei läinud lõpuks.
Plaanid muutusid aga lõunast, kui kogu kambaga (väljaarvatud isa) North East Mall'is käisime. Igatsen väga üksinda šoppamist. Nad veetsid JCPenney's ikka mitu pikka tundi. Ostsid omale kleite Mehhiko reisi jaoks, kuhu nad kohe mõni päev pärast minu lahkumist lähevad.
Parklas avastas Audrey, et jättis oma päikseprillid poodi ja seepeale sai ema vihaseks ning viis nad mõlemad raamatupoodi nii kauaks, kui me Cavenders'isse mulle cowboy saapaid valima läksime. See on üks populaarseimaid country stiilis poode ja saapa valik on hästi suur.



Peale pikka valimist ja jalga proovimist ostsingi kaks paari ära. See on siin ülisuur teema. Igal õigel Texase elanikul peab ikka saabas kapis olema ja kuidas minagi siis siit ilma lahkuda saan?


Nii tahaks kanda juba! Sügis, kus oled?
...Ja tädi tellis ka ühe paari:


Kui saapakarbid autosse tõstetud said, pidime õdedele Barnes & Noble'isse järgi minema ja aitama neil oma valitud raamatud ja muud asjad ära osta. Tahtsin seal ka ise veidi ringi vaadata ja sain lõpuks ometi omale lugemiseks raamatu lemmikfilmist (,,Safe Haven'') ja siis ka ,,Me Before You'', mida Venissa lugeda soovitas enne filmi vaatamist. Lennuki peal on vähemalt midagi teha nüüd.

Teisipäev, 7. juuni 2016

Viimased päevad koolis

31.5.16 teisipäev

Minu koolinädal algas Memorial Day tõttu alles teisipäeval.
Ühtlasi nimetati seda kolme päeva ka eksaminädalaks:

´
Inglise keele tunnis vaatasime õpetajaga koos üle eksamiks kordava töölehe ja kui kell helises andsin talle üle kaardi ja Eesti lipu, mille ta tahvli juurde kohe Texase oma kõrvale pani. Nii armas.
Ajaloos jutustasin Skylar'i ja Alexis'ega. Neil olid jälle mingid probleemid kuttidega ja Skylar isegi ei ole enam enda omaga koos. Keeras ilusti enne suve algust uue lehe vist.
Tantsu klassis saime teada hinded ja kommentaarid oma koreograafia projektidele. Guess what I got?


Ma ei tea küll, kuidas see treener julges öelda, et ma arenenud olen, kui eelmise semestri kava ma ju esitada ei saanud oma pahkluu pärast, aga ikka tore oli saada tagasisidet (ainus tund, kus seda üldse juhtus).
Kooris vaatasime oma spring show' salvestusi ja oli jube igav, sest ühtegi senior'i meiega klassis ei olnud. Peale tundi otsisin üles Mrs. Hardy ja andsin ka talle lipu koos kirjaga. Mingi hetk ilmus sinna ka Mr. Hardy ja tuli välja, et ta teadis isegi selle kohta, et Eesti ennast vabaks laulis. Olin üllatunud. Siiski pidin veidi Eesti ajaloo kohta seal veel teistele õpilastele seletama (ma isegi ei teadnud enamusi neist). Hiljem, kui juba teiselpool koori kontori ust olin, kuulsin enda nime ja jututeemat jätkus neil ilmselt veel kauaks.
Lõunapausi ajal nägin Jennie't ja sain temaga ka veel hüvasti jätta. Ta ise muidugi lubas, et see ei ole viimane kord kui üksteist näeme, aga teate ju ise neid lubadusi siin.
Sel päeval oli mul eksam matemaatikas ja kunstis. Viimases anti meile täitmiseks lihtsalt üks tööleht, küsimustega, mis kõige rohkem/vähem selle klassi juures meeldis ja nõuandeid õpetajale. Mitte midagi keerulist. Hiljem joonistasin Dianne'le tema soovil ühe pildi ja andsin Chris'ile sini-must-valge käepaela. Millegi pärast sattusin talle ka Tujurikkuja videoid näitama ja pidin laskma Eesti räppi. Endalgi oli võõras eesti keelt üle pika aja kuulda.
Lõpuks ometi sain üle sirvida ka selle aasta yearbook'i, mille Bethany, mulle alkirjastamiseks (?) andis. See pilt, mis minust seal oli, oli ikka jube võõras. Edu eestlastele minu ära tundmisega.


Sain sealt raamatust järjekordse tõestuse, et Chris on freshman. Ei hakanud talle seda nina alla hõõruma, aga ma endiselt ei saa aru, miks sellise asja kohta valetama peab. Nagu midagi muutuks.
Leidsin Salma'st ka pildi, mille kohe talle saatsin:


Matemaatika eksam võttis mul aega täpselt 15 minutit. Huvitav, miks meile 75 antakse, kui töö nii kiirelt valmis saab. Kuna aega oli palju jutustasin veel viimased jutud õpetaja ja Lorena'ga ning lõpteasin ära Dianne'i joonistuse, mille talle peale tunde ära sain anda.
Oma tuppa jõudes leidsin sealt arvuti tagant Audrey oma koori projekti kirjutamast. Ta luges mulle ette oma essee Ariana Grande' kohta ja aitasin isegi veidi.
Hiljem lisandusid ka Sydney ja Mathew, kes mu toa korralikult sassi ajasid oma uudishimu ja küsimustega näha mu kunsti klassis tehtud töid. Pidin neile isegi ukulelet mängima.

1.6.16 kolmapäev

Üles ärkasin väsinuna. Peaaegu oleks meelest läinud koori kleit kaasa võtta.
Otsustasin kohe hommikul enne tunde seal klassis ära käia ja vorm ära viia. Kuidagi moodi suutsin ma veel sinna kostüümiruumi lukutaha jääda aga selgus, et ma ei olnud ust lihtsalt korralikult kinni tõmmanud ja sain sealt peagi välja. Piinlik.
Samal ajal olid seal kõik senior'id oma lõpulaulu õppimas ja sain kõigile ka oma lipukesed ja viimased kallistused ära anda.
Inglise keele eksam. Õpetaja oli hoiatanud, et see on üpris keeruline, kuna koosneb ainult kahekümnest lugemisküsimustest ja mõned vastused on väga sarnased. Isegi tema olevat paariga mööda pannud. Minul läks valesti 4-5 tükki.
Peale eksami lõppu oli meil muidugi jälle mõnikümmend minutit aega ja loomulikult ei tohtinud seda kasutada jutustamiseks. Mingil hetkel keeras minu ees istuv õpilane Michael ennast ümber ja ulatas mulle paberilehe, kus ta seletas, et kuna me rääkida ei tohi, siis ütleb kirjapildis, et tundun tore tüdruk olevat ja küsis mu numbrit. Me muidu koolis üldse ei suhelnud varem. Ainult vahel tegi komplimente mu joonistuste kohta, kui illustreerima pidime midagi. Mäletan isegi, et esimesel päeval koolis tundus ta hästi sünge oma riietusstiili ja pikkade juuste pärast. Juhtus aga nii, et esmamulje oli absoluutselt vale ja ta on tegelikult väga sõbralik ja tore.
Ajaloo eksam. Kõiki, kes sellest vabastatud ei olnud, saadeti auditooriumisse ja mina sattusin istuma seal kõrvuti ühe ajaloo nerd'iga. Kasutasin juhust ja spikerdasin tema pealt pooled küsimused maha. Ma isegi ei tea, miks ma üritan, kui need hinded niikuinii ei loe.
Tantsu klassis tuli Ingrid kõigiga hüvasti jätma, sest lõpetajatel oli jälle proov. Mulle endiselt ei jõua see päris kohale, et teda ilmselt enam kunagi ei näe.
Kooris toimusid tryout'id järgmise aasta RVB'sse ja Varsity koori. Jagati infot ka suvistest kontsertidest ja tegemistest. Nad isegi plaanivad minna Sing-Off'ile järgmine aasta. Tegi meele nii kurvaks jälle, et ma sellest kõigest ilma jään. 
Lõuna veetsin oma sente lugedes ja sellest süsteemist lõpuks aru saades. Nimelt oli neid mulle aastaga rahakotti ikka korralikult kogunenud ja püüdsin siis viimastel pärvadel neist lahti saada. Üldse ei make'i sense'i, et kümnesendised on väiksemad kui viiesed.
Selle päeva kolmas eksam oli mul environmental systems'is ja see koosnes koguni seitsmekümnest küsimusest. Mr. Mahthews on küll üks neist vähestest, keda ma kindlasti igatsema ei hakka. Ta isegi ei teretanud mind kunagi koridorides vastu. See pinge langus, kui klassist viimast korda välja astusin. Fuhh. Füüsika oleks ikka palju-palju kergem olnud.
Koju jõudes vahetasin kiirelt riided ja läksime kogu perega Taste of Asia'sse sööma, et koolilõpp juba ette ära tähistada. Või õigemini Adrienne'i ja Audrey' kooliaasta lõpp. Nii ütles ema. Vahel ma ikka käin peegli ees kontrollimas, kas ma mitte läbipaistev ei ole.

2.6.16 neljapäev

Viimane koolipäev. Oeh.
Päev algas loomulikult ema kommentaariga minu kampsuni kohta ja see tegi tuju kohe varakult halvaks. Mul ju eelmisel päeval olid varbad täitsa lillad sellest konditsioneerist ja jube külm oli olla kogu päeva. Selle ennetamiseks otsustasin siis midagi soojemat selga panna, aga kui oma kampsunit selle jutuga põhjendasin, sain vastuseks: ,,That's why we wear hoodies!''. Mis seal siis vahet on, kas dressikas või kampsun? Eks Larisa leiab niikuinii igas asjas, mis mina teen või arvan, midagi negatiivset. See vist ongi see osa vahetusaastast, mis meid tugevamaks pidi muutma. Edu Sulle järgmine VÕP!
Veel enne tundide algust nägin Ingrid'it ja sain temaga eraldi hüvasti jätta. Kurb ikka küll, et ta tagasi Mehhikosse läheb nüüd ja suvel enam ei näe üksteist. Me ju ei saanudki midagi väljaspool kooli teha.
Viimane tanstuklass. Kuna jõuan kooli alati pool tundi varem, siis oli saal täiesti minu päralt mõnda aega:


Nagu kunstiski, pidime ka seal õpetajatele eksami asemel tagasisidet andma ja loetlema ette paar uut asja, mida need kaks semestrit meile õpetasid. Kui tagasi aasta algusesse nüüd minna ja mõelda, kui erinevad olid minu ootused selle tunni kohta, siis paneb ikka muigama küll. Mingit sellist suuremat treenimist, rasket tööd või ühtusustunnet nagu kooris, ei tekkinudki. Siiski registeerisin ennast juba Eestisse kaasaegse tantsu trennidesse ära ja olen ülipõnevil. Ju siis ikka oli sellel klassil mingi mõju.
Teise poole tunnist veetsime vaadates ,,Step up'i'' ja tegime Dianne'ga paar pilti. Seejärel saatis ta mind Samantha'ga koori klassini ära, sest neil oli 4th period lunch. Võitlesin ikka korralikult nende pisaratega ja Dianne'i kehakeelest sai ka seda välja lugeda. Kahju, et ta kogu suve oma onuga veetma peab ja me midagi koos veel enne minu lahkumist teha ei saa. Hakkan nii igatsema tema alati head tuju ja energilisust. Miss you already!







Eelmise päeva öösel tuli mulle meelde, et mu koori kaustik oli endiselt seal klassis ja oleksingi sellest peaaegu et ilma jäänud. Kokku ligikaudu külmekümne viie laulu noodid täis märkmeid ja mälestusi. Õnneks oli klass lahti ja sain ikka kätte selle. Milline kergendus.
Koori tunni veetsime eksami tegemise asemel hoopis lõputseremoonia proovi vaadates. Harjutati peamiselt üheagselt ridade kaupa püsti tõusmist ja kontrolliti nimede järjekorda. Meie koolil on sellel aastal 500 lõpetajat. See ettekõndimine võttis ikka jube pika aja.
Jätsin veel hüvasti oma koori direktoritega, kes mulle nii armsaks nende pikkade kuudega olid saanud ja nad soovisid mulle turvalist reisi koju, mis pani mind jälle fakti ette, et see kõik hakkabki läbi saama.
Oma viimase lõuna Chisholm Trail High School'is veetsin täiesti üksinda telefonist muusikat kuulates, sest kõik mu sõbrad olid kas selles proovis või juba kodus, sest viies tund oli sel päeval viimane.
Ma isegi ei kuulnud viimast koolikella, sest ema sai varem töölt koju ja lahkusime viisteist minutit enne seda. Koju jõudsime kell 1.
Esimese asjana oma tuppa jõudes tegin tühjaks oma koolikotti ja sorteerisin pabereid. Suurem osa läks prügikasti. Alles jätsin ainult oma koori mapi ja mõned kirjandid, luuletused ning töölehed inglise keele tundidest, mille oma journal'isse mälestuseks kleepisin.
Isegi kui kõik see minema visatud sai ja kool nüüd selja taga on, ei ole mul siiski absoluutselt sellist koolilõpu tunnet. Muidugi olen õnnelik, et nüüd lõpuks ometi suvi on, aga mõte, et paljusid oma sõpru enam kunagi näha ei pruugi, sellist school spirit'it Eestist ei leia või et keegi kunagi mõistma ei hakka, kui väga ma siinset koori armastan ja miks... Ma ju hakkan seda kõike nii väga igatsema.