Laupäev, 7. mai 2016

Dance spring show & STAAR

29.4.16 reede

Kuna Texase ilm hoiab mind endiselt tõbisena, siis hommik algas jälle rohtude võtmisega.
Meie koolis toimus sel päeval iluvõimlemise võistlus. Kohale oli tulnud palju koole ja üritus kestis kokku koguni kaks päeva.
Tantsu klassis midagi tegema ei pidanud (kirjutasin ''peanud'' alguses), sest õhtul oli meil esinemine ja seega hiilisime Dianne'i ja Ingrid'iga kõrvalsaali võimlejaid vaatama. Veetsin seal ka kaks järgmist tundi.


Koju sõites hakkas ootamatult sadama rahet ja tumedad pilved lubasid järejekordset tormi. Hoidsime Sydney'ga pöidlaid pihus, et õhtune üritus ära jäetaks. Niikuinii oli see rohkem Charmer'ite show (kooli tantsutiim) ja meie klassil oli ainult üks kava. Kusjuures kui siia tulles oma tunniplaani dance class'i valisin, arvasingi, et olen tiimis, aga selgus, et sinna saamiseks on vaja eelneval õppeaastal katsed teha. Suure kooli miinused.
Koju jõudes nägin, et minu rula oli pakiga ukse ees ootamas. Nad olid saatnud mulle vale mustriga griptape'i (lubasid nüüd uue saata järgmine nädal), aga lauaga oli kõik korras. Poleks pildi järgi arvanudki, et see tegelikult nii palju kaalub. Üli rahul.


Kuna taevas oli jälle selgeks läinud ja esinemist edasi ei lükatud, sättisin ennast valmis ja ema viis mu kella poole seitsmeks kooli.
Nägin seal kohe Ingrid'it ja tegime koos soojendust. Dianne ei tulnud, sest tal oli kirikus midagi olulist. Pidi hinde saamiseks tantsimise asemel hoopis sellel teemal kirjandi kirjutama, nagu kõik teisedki, kes kohal ei olnud.
Peale venitamist suunati kõiki saali ja istusime seal kuni kellelgi paanikahoog tekkis, et kuidas me teame, millal lava taha tagasi minna. Sellele järgnes suur sagimine ja kõva häälega üle üksteise karjudes otsustati, et peaksime igaks juhuks juba sinna ootama minema. No ikka ei osata siin vaikselt teiste kavasid vaadata.




Lava taga selgus, et meie kord lavale minna oli alles poole tunni pärast. Selle aja jooksul siis lihtsalt korrati veel kava, et midagi sassi ei läheks. Millest nii suur pinge, kui olime seda juba kolmsada korda läbi tantsinud?
Mingi hetk tegi keegi veel motiveeriva kõne ja palvetati koos. Me Ingrid'iga vaatasime sõnatult pealt. Stupidity.
Laval läks kõik täpselt nii nagu proovideski ja isegi paremini, sest esimest korda tegid kõik iga liigutuse kaasa.
Peale esinemist saatsin ära Ingrid'i ja läksin saali Sydney vanemaid otsima. Ka vanavanemad olid tulnud ja saime mõlemad neilt kimbu lilli.


Show kestis tegelikult veel edasi, aga kuna meie töö oli tehtud ja keegi vaatama jääda ei viitsinud, läksime pausi ajal koju ära.

30.4.16 laupäev

Audrey'l oli igalaupäevane võrkpallimäng, mis toimus jälle hästi vara ja seetõttu jäime Adrienne'ga koju. Tegin endale hoopis hommikusööki ja lugesin veidi raamatut (''The Song'' - film on ka hästi armas).
Kui nad tagasi tulid, pakkis ema auto täis igasugust kraami ja läks fotograafi juurde, et hostisale pulmaaastapäevaks mõned professionaalsed pildid teha. Olime seetõttu kogu päeva õdedega üksinda kodus.
Lõunal otsustasin lõpuks ometi oma uue rula ära proovida. Läksin sellega tagaaeda harjutama - seal on hea sile põrand.
Kui uksest välja astusin hakkasid koerad minu peale haukuma ja arvasin, et asi oli selles, et nad polnud mind ammu näinud. Tuli aga välja, et nad kartsid mu lauda - eriti Maverick. Mäletan, et ta nägi alguses hirmus kuri välja, aga mida kauem ma siin elanud olen, seda rohkem olen aru saanud, milline argpüks ja pai küsija ta tegelikult on.
Väga kaua ma õues ei olnud, sest sain sõidu päris kiiresti selgeks. Muidugi eks tasakaal annab soovida.
Õhtu poole rääkisin paar tundi tädi ja emaga Eestist, kes just YFU vanemate istumisel olid käinud. 

1.5.16 pühapäev

Üks hästi chill pühapäev. Hommikusöök, koristamine, raamatu lugemine. Lõuna paiku rääkisin veidi ka õega, kes laupäevasest kõnest ilma jäi.
Õhtul käisin rulaga esimest korda tänaval. Nägin nüüd inimtühjades tänavates positiivset külge.


2.5.16 esmaspäev

STAAR test.
Koolipäev algaski sellega, et otsisin nimekirjast oma nime ja klassinumbri, kuhu minema pidin. Seda ruumi oli valvama pandud minu endine füüsika õpetaja. Mäletas mu nime isegi.
Kes mind rohkem teavad, siis ajalugu on üks mu nõrgimaid külgi. Ja no US History on mul täiesti null. Õnneks see testi tulemus mind ei kõiguta, sest järgmine õppeaasta niikuinii CTHS's ei jätka.
Peale viite tundi töö tegemist olin ikka päris läbi omadega. Ma ei ole ennast elus veel kordagi nii lollina tundnud. Ainult kaks küsimust kaheksakümnest sisaldasid sõnu, mis varem tunnis kõrva olid jäänud. Ülejäänud vastustega mängisin bingot.

3.5.16 teisipäev

Sel päeval oli Adrienne'l STAAR. Nüüd siis bioloogia.
Koolikellad endiselt kogu päeva ei helisenud ja see pidavat kestma veel paar nädalat, kuniks kõik test'imised tehtud saavad.
Minu päev möödus aga tavapäraselt. Ainult see erinevus oli, et tundides midagi ei tehtud. Ei saa ju testide tegijaid õppekavast maha jätta.
Inglise keeles oli meil asendusõpetaja, kes oli Eestis käinud. Seda kuuldes küsisin, et kuidas meeldis ja sain vastuseks kiire ,,no''. Olin päris üllatunud, aga minu uudishimu peale vastas ta, et see oli aastakümneid tagasi ja ta käis muidugi Narvas. Tallinn pidavat okei olema.
Tantsu klassiga olime Cheerleader'ite saalis ja terve tunni valitses seal täielik vaikus. Ilmselt selle pärast, et ühtegi  freshman'i ei olnud.
Kunstis jutustasin pikalt Chris'iga ja maalisin niisama ajaviiteks, sest paljudel oli veel töid vaja lõpetada.

4.5.16 kolmapäev

Inglise keele tunnis alustasin ja lõpetasin oma essee ja ajaloos vaatasime filmi. Nüüd vist ei tehtagi koolis enam mitte midagi.
Kogu kolmanda tunni rääkisin Ingrid'iga ja kooris jagasid juhendajad lihtsalt igasugust infot ürituste kohta, mis kuu lõpus tulevad.
Keskkonna süsteemide tunnis leidsin oma telefoni ekraanilt sõnumi emalt Eestist, milles seisis, et meie koer suri ära. Kuni järgmise tunnini oli väga nukker olla ja samal ajal kui pisaratega võitlesin, kirjutas pinginaaber kogu tunnitöö minu pealt maha. Ainus kommentaar, mis temalt sain, oli ,,aa, kahju''.
Kunstis lubas õpetaja meid Chris'iga koridoride peale jalutama (või noh me vist ei küsinudki) ja sain talle oma mured ja jutud ära rääkida.
Juba Eestist lahkudes oli mul tegelikult selline kahtlane tunne, et Rex mind ära oodata ei jõua. Vanust oli juba niigi üle keskmise. Jube kurb ikka.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar