Laupäev, 28. mai 2016

Bass Hall, choir banquet & YFU aastalõpu seminar

19.5.16 neljapäev

Esimese tunni ajal lugesime rahulikult raamatuid, kui õpetaja vahele segas ja teatas, et üks meie kooli õpilane suri eelmisel ööl vähki. Paljud koolikaaslased olid tema mälestuseks omale selga pannud Hawaii stiilis särgid, mida sellel poisil oli kombeks kanda. Meie klassist teadsid teda enamus vaid nimepidi. Siiski oli kogu päev jube kõhe tunne.
Ajaloos meeleolu säilis ja mitte kunagi varem pole me klassiga nii vaikselt filmi vaadanud.
Tantsu klassi asemel juhatati meid hoopis gymnastics'i saali ja veetsin kogu tunni seal Dianne'i ja Ingrid'iga vesteldes.
Mitmeid kuid tagasi võtsin endaga kooli kaasa paar pakki Eesti komme ja nüüd tahtis ka Dianne minuga oma kultuuri veidi jagada ja andis mulle vastutasuks šokolaadi Mehhikost. Maitses täpselt nagu iga teinegi šokolaad.


Tegelikult sündis Dianne USAs, aga vanemad kolisid siia varem ja kodus räägitakse hispaania keeles. Ka Ingridil oli sel päeval juhuslikult kotis Mehhikos populaarne olev sai ja nokkisime siis kõik koos seda.
Kooris töötasime endiselt koreograafia kallal ja laulsime läbi laulud, mida õhtul Bass Hall'is esitama pidime.
Lõuna veetsin Nina ja tema sõpradega ning peale seda läksime tagasi koori klassi, et korra veel päevaplaan läbi arutada ja bussidega downtown'i suunduda.
Sõit oli umbes pool tundi pikk ja koolibussid ei ole siin just kõige mugavamad. Kindlasti oli minek seda loksumist väärt.


Paar pilti Bass Hall'ist internetist:



Sisse minnes pidime veidi ootama, et harjutamiseks ruumi saaksime. Tegime seal oma kooli orkestriga koos hääled soojaks ning läksime edasi lavaproovi.
Vaade sealt oli ikka suurepärane ja oleksin tahtnud sinna jäädagi. Koori direktorid veel ütlesid, et sellest võib meile tulevikus saada vaade kontori aknast. Imeline.


Peale läbimängu, umbes nelja-viie paiku, sõidutati meid tagasi kooli, et seal iga üks omale õhtusöögi saaks organiseerida.
Kuna minu sõbrad olid just teada saanud, et ma polnud veel kordagi Whataburger'is käinud, siis läksime Brii, Christine'i, Jennie' ja Jayda'ga sinna. Whataburger on lõunapoolsetes osariikides üks väga populaarseid kiirtoidu restorane.


See tops oli small:



Olin varem mitmeid kordi Twitter'ist näinud, et inimestel on komme võtta sealt salaja oma lauanumber kaasa ja mõnel on isegi terve suur kollektsioon. Küsisin selle kohta siis teistelt ja asi lõppes nii, et mul on nüüd oma toas laua peal number 14.
Peale meie olid sinna tulnud veel paar kutti koorist ja nendega sai palju nalja. Tagasi sõites tahtsid nad meid hirmutada ja viskasid sõites meie auto poole oma topsi seest jääkuubikuid. Üks neist aga läks kogemata vastu ja Brii arvas, et isegi kahjustas midagi. Tagasi kooli parkimisplatsile jõudes aga midagi näha ei olnud.


Koolis tagasi, panime viimast korda selga oma koori kleidid ja läksime klassi tagasi, et seal busse oodata. Need aga hilinesid koguni terve tunni ja tagasi Fort Worth'i kesklinna jõudes suunati meid saali asemel hoopis kuhugi lavatagustesse laudry room'idesse oma kooli korda ootama ja teiste koolide esitusi ei näinudki.
Istusin seal koos Nina ja Abby'ga never have I ever'it mängides ja aeg möödus kiirelt.
Lavale läksime umbes üheksa paiku ja kõik oli kümme korda võimsam kui proovis. Rahvast oli ikka tohutult palju ja viimase loo (,,O Fortuna'') lõpus tõusid kõik nad püsti. See oli ikka supervinge kogemus.
Jupid mõlemast loost:

,,O Fortuna''
,,All People That On Earth Do Dwell''

Peale esinemist kutsusin omale ema järgi ja kella üheteistkümne paiku olin lõpuks kodus. Uni pole kunagi varem nii kiirelt tulnud.

20.5.16 reede

Tantsu klassis sai jälle terve tunni oma projekti kallal töötada ja kooris kuulasime järgi oma neljapäevaseid esitusi.
Keskkonnaõpetuses kaitsesime ära oma viimase suurema projekti, kus mina absoluutselt midagi sel korral kaasa ei teinud. Vahetusõpilaste rõõmud ehk kui keskmine hinne on piisavalt kõrge ja need Eestisse minnes niikuinii midagi ei tähenda. Saime siiski A ja kujutan ette, et need mu grupikaaslased võisid päris kurjad olla mu peale, aga noh nagu mind huvitaks (peale kõiki neid töid, millega mina olen kogu aasta jooksul pidanud üksinda nende pärast hakkama saama).
Koolist koju jõudes hakkasin ennast kohe valmis sättima õhtuseks choir banquet'iks, mis algas kell seitse.
Kuna Sydney ja Mathew läksid ka, viis meid kooli Roger.
Uksest sisse astudes oli Zech seal laua taga nimekirja kontrollimas. Mulle üllatuseks teadis ta isegi minu perekonna nime ja siis olen mina, kes aasta lõppedes ikka veel kõiki klassikaaslaseid nimepidi ei tea.
Kui nimi maha tõmmatud sai, nägin kohe Jennie't ja teisi sõpru ning läksin nende juurde istuma.
Teemaks oli Hawaii ja söögiks sai ka selle pärast hästi palju puuvilju ja marju. Nii igatsesin kõike seda!





See pisike eputis all paremas nurgas on koori direktorite üks kahest lapsest.


Kui kõik siis lõpuks laudade taha istuma said, anti üle mõned auhinnad koori silmajäänutele ja presidendid said sõna. Hardy'd said kooli poolt omale kingituseks päris lilledest kaelakeed ja senior'id kinkisid neile ka midagi omalt teadete tahvli koos piltidega neist kõigist.



Peale seda lubati lõpuks ometi tantsima. Vist ühtegi lugu ei jäänud vahele. Paljud laulud olid mulle juba eelnevatelt pidudelt tuttavad ja oskasin kohe kaasa tantsida. Mäletan, kuidas esimestel kuudel jäin kõigist kogu aeg maha nende sammudega. Kokku tantsisime päris mitu tundi ja peaaegu, et kõigiga, keda ma sealt teadsin (isegi Zech ja üks charmer).


Kokkuvõtteks võib öelda, et üritus oli isegi parem kui prom. Kuidagi vabam õhkkond, suurem tantsupõrand, kodusem tunne ja rohkem tuttavaid nägusid.
Koju jõudsin üheteistkümne paiku ja olin ikka päris läbi omadega.

21.5.16 laupäev

Oleksin väga tahtnud veel mõneks tunniks voodisse jääda, aga minu area rep Lisa pidi mulle juba kell seitse järgi tulema, et koos YFU aastalõpu seminarile minna.
Keegi teine peale minu kodus veel ärganud ei olnud ja alla minnes leidsin diivanilt magava isa, kes öösel Colorado'st koju oli jõudnud.
Kohe kaks minutit hiljem helises uksekell ja hiilisin otse Lisa autosse.
Temaga oli kaasas veel Camila - vahetusõpilane Mehhikost. Tema aktsent tuletas mulle kohe meelde Evelyn'i ja Salma'. Isegi keeletaseme võiks vist samaks lugeda. Natukene kahju oli, et Camila endiselt kõigest veel aru ei saanud ja rääkimisega nii palju koperdas, aga ikkagi tubli, et nii väga üritab. Ta ju ei osanud enne siia tulekut mitte midagi veel öelda. Väga vapper minu meelest.
Teel kirikusse tegime peatuse Walmart'is ja ostsime omale hommikusöögiks smuutid. Poest väljudes tuli mingi naine minu jalanõude koha küsima ja seletasin temaga seal keset parklat päris pikalt. Olen ise ka juba samasuguseks muutunud ja ilmselt hakatakse Eestis viltu vaatama, kui suvaliste võõrastega juttu puhun.
Olime esimesed, kes kohale jõudsid ja üks mees andis meile üle võtme ja näitas üle ruumid. Seejärel mängisin seal veidi klaverit ja aitasime Camila'ga ja ühe YFU tädikese lapsega nende autost sööke ja jooke sisse tassida. Hiljem anti meile kolmele pähe YFU logoga nokamütsid ja kaela poekott, et nendega autosid parklassse juhatada (seal parandati teid ja sissepääs oli teisest kohast).
Kogu aja, mil seal seisime, rääkisin juttu selle naise pojaga. Tuli välja, et ta on parasjagu kooli lõpetamas ja asub õppima midagi keskkonna valdkonnast. Niisiis seletas ta mulle pikalt, miks kõik puu- ja juurviljad USAs nii tehislikult maitsevad ja mida täpselt neile peale pihustatakse.
Kell 8:30 suundusime palava päikese käest tagasi sisse, et seal seminariga alustada.
Jagati kätte palju lehti ja nippe, kuidas vastupidisest kultuurišokist üle olla ja üldse sellest, kuidas tagasi minnes hakkama saada ning eluga edasi minna. Minule isiklikult jäi selline mulje, nagu nad liialdaksid kõige sellega ja koju lend tundus veel nii kauge. Justkui oleksin seal üks YFU vabatahtlikest ja mind see ära minek üldse ei puudutakski. Samas päris hirmus hakkas küll, kui kuulsin, et mõni lahkub juba paari nädala pärast ja pakkimine on alanud.
Arutasime palju ka gruppides ja minu omasse sattus hästi vahva seltskond- Juhani, Sanni (soomlased), Malik (sakslane) ja Maarten'i sõber (Brecken), kes lihtsalt kaasa tuli (kohalik). Kõiki peale viimase juba eelnevalt tundsin.
Teemad kaldusid meil igatahes religioonist poliitikani ja juhtus nii, et sinna vahele ühtki asja, mida tegelikult arutama pidi, ei jäänud. Vähemalt oli põnev, sest see mees, kes meeting'ut juhtis, rääkis ikka väga aeglaselt ja ebahuvitavalt. Ütles ka, et see oli ta esimene kord.
Lõuna paiku toodi kõrval olevast Pizza Hut'ist pitsat. Sai palju jutustatud ja nii lahe oli jälle kõiki näha üle pika aja. Mõni tegelane oli päris uus, aga nendega sain ka kohe tuttavaks. Näiteks oli sel korral kohale tulnud üks väljaminev VÕP, kes juba nädala pärast aastaks Jaapanisse minna plaanib. Mäletan ise, kuidas mul tulles ühtki hirmu ei olnud, midagi oodata ei osanud ja emotsioon täiesti puudus. Nii naljakas nüüd kedagi teist samas olukorras näha.


Üks perekond, kes ka seal oli, tuli minuga rääkima ja nad ütlesid, et võtavad järgmine aasta õpilase Eestist. Nii lahe ikka.
Peale lõunapausi räägiti veel palju lahkumisest ja kõik said omale paberi, et on vahetusaasta edukalt läbinud. Kusjuures neid kirju, mis me endale viimasel kohtumisel kirjutasime, me kätte ei saanudki. Teadsin kohe, et need kaduma lähevad.


Enne koju minekut tegime veel grupipildi ja ma ei teagi, kas mina olen aastaga lühemaks jäänud või eurooplaste pikkus oli harjumatu, aga ikka jube lühikene oli olla nende keskel. Eriti kui neid eelnevate choir banquet'i piltidega võrrelda.



Seejärel oli meil kõigil aeg üksteisega hüvasti jätta. Ma nii loodan, et kunagi veel saame kokku kuskil. Üldse ei tahtnud, et see viimaseks korraks jääks.
Mina Juhani' ja Camila'ga jäin veel Lisa'le appi koristama ja pidime tunnikese ootama, et ukset lukku saaksid.
Esimesena viisime koju Camila ja seejärel oli minu kord. Viimased kallistused ja olingi tagasi kodus. Juhani'ga on mul tegelikult samad lennuajad, aga kes teab, midagi täpset piletite kohta ju veel öeldud ei ole.
Tuppa astudes olid juba kõik võrkpalli turniirilt koju jõudnud ja Audrey'l olid mõned sõbrad külas.
Ema tahtis tellida pitsat, aga kuna meil just aastalõpu seminaril seda söödi, siis sain erandina pasta.
Hiljem helistasid mulle Facebook'is ema, vanaema ja tädi ning näitasid mulle meie uut kutsikat. Nii tahaks juba teda oma silmaga näha!
Kuna olin üpris väsinud, sättisin ennast juba üheksast voodisse minekuks valmis, aga tuli välja, et perel olid hoopis kino plaanid.
Enne veel käisime kiiruga läbi poest, et kõik omale paki komme näksimiseks kaasa saaksid võtta. Minul ei ole kogu elu jooksul sellist isu magusa järele olnud. Ei hakkagi vist neist USAkatest aru saama.
Sel korral läksime siis ühte teise kinno, kus filmi vaadates istumise asemel sai hoopis pikali olla. Kahjuks oli aga vaba ainult esimene rida ja seetõttu väsisid silmad kiirelt ära. Film ise ka polnud just minu maitse järgi (,,The Jungle Book''). Eestlased nimetaks seda multikaks.

Neljapäev, 19. mai 2016

Üheksas kuu

...ühtlasi tuntud ka kui eelvimane kuu vahetusaastast. Juba neljakümne päeva pärast olen tagasi Eestis. Ei oskagi midagi arvata sellest. Natukene nõme on, et see ajaga tekkinud suveniiride nimekiri kuklas istub. 

EBA

Sel korral alustan hoopis millegi muuga. Nimelt kandideerisin paar kuud tagasi Eesti blogiauhindadele ja juhtus nii, et olen nüüd teises voorus, kus hääletaja rollis on rahvas.
Blogid on välja toodud ilusti teemade kaupa ja igast valdkonnast saab valida ainult parima. Nimekirjas on hästi palju tublisid blogijaid ja tasub kindlasti pilk peale visata - ehk tuleb mõni tuttav ette. Kõige lõpus on ka eraldi kast aasta üllatajale, uustulnukale ja sellele kõige lemmikumale. Oleksin väga-väga tänulik, kui ka Sina, lugeja, mulle oma poolthääle annaksid. Samuti on kasu jagamisest. Hääletus on avatud mai lõpuni.

Anna oma hääl siin: EBA hääletus

NB: Igalt IP aadressilt saab hääletada vaid ühe korra (kirja läheb neist viimne). 

Aga nüüd möödunud kuu kokkuvõtte juurde:

Keel

Üha enam näen inimeste üllatunud nägusid, kui teatan, et olen pärit hoopis teisest maailma otsast ja emakeelena räägin eesti keelt. Üks hea näide prom'il käigust, kui meiega veetis kogu õhtu tüdruk, kes mind varem ei tundnud. Alles hiljem peolt koju sõites, kui raadiot kuulates Jennie Eesti muusika kohta küsis, avastas ta, et ma ei ole kohalik. Ka need esimeste kuude oh-su-inglise-keel-on-nii-hea-kommentaarid on ära kadunud.
,,Parim kompliment on selle mitte saamine.'' -Keeletark Kätrin 2016
Olen alati öelnud, et kuu aja jooksul pole midagi märkimisväärset juhtunud ja arenguruumi endiselt jagub. Nüüd aga on möödas tervelt üheksa kuud ja võin täiesti ausalt öelda, et ma ei ole kunagi varem oma inglise keele oskusega nii rahul olnud. Aasta alguses oli muidugi jube raske, aga praegu suhtlen igal teemal täiesti vabalt ja absoluutselt kõik, mis vaja, saan ära räägitud. Vigu siiski on - palju - aga vähemalt ise kuulen neid ning (low key) ega ameeriklaste enda grammatika ka just perfektne pole.
Paar päeva tagasi jutustasin erinevate keelte teemal isaga köögi laua taga ja ühel hetkel ütles ta: ,,You sound pretty fluent''. Hiljem ei saanud ma seda lauset enam oma peast välja ja tekkis küsimus, et mis siis kui tal on õigus ja mu inglise keel ongi fluent (tõesti ei leidnud sellele head eestikeelset vastet). Mäletan veel kui lugesin erinevaid artikleid internetis teemadel kui kiirelt ja kuidas seda saavutada. Uurisin teiste edulugusid ja olin neis nii kinni, et ise jäin pimedaks. 

Sõbrad

Viimased postitused on kindlasti juba selle teema katnud ja pikalt jutustada ei ole vaja. Isegi kui pidevalt igasugused probleemid ja segadused on, hakkan neist kindlasti Eestis puudust tundma. Kõige rohkem kardangi praegu seda filtrit, mis üle piiri minnes mõne hea sõbra välja sõelub. Või kas üldse kellegagi suhtlema jään? Alles on ainult kümme koolipäeva ja usun, et juba nendegi lõppedes jääb suurem osa suhetest katki. Kahju. 
Samas, nagu viimastel kuudel ikka vahetusõpilastel kombeks, olen ka mina hakanud üha enam ennast kurssi viima Eesti eluga ja see on tagasi toonud nii keele kui ka sõbrad, kellega kohe tagasi minnes plaane saan hakata teostama ning see aitab kindlasti eluga edasi minna.
Minu prognoos ongi hetkel selline, et suhtlema jään ainult pere ja teiste vahetusõpilastega. Eks siis näis, kes suve lõpuks püsima on jäänud.


Tulevik

Udusem kui varem.


Muusikat ka (nagu kombeks):

No comments. Las see laul laulab ise enda eest:


Järgmine on kindlasti üks neist lugudest, mis vahetusaastat meenutama hakkab:


Esmaspäev, 16. mai 2016

Prom

10.5.16 teisipäev

Arvasin, et kooli läheme varakult, kuid peale riidesse panekut ja hommikusööki, selgus et mitte. Esimestel kuudel ajas see mind ikka korralikult närvi, et keegi eelmisel päeval teada ei andnud, kui hiljem lahkusime. Õdede hommikune rutiin on ju selline, et ärgatakse kuue paiku, pannakse selga riided, tehakse meik ja siis minnakse tagasi voodisse, et veel nii kaua magada, kuni ema alla kutsub, et neil juuksed ära kammida ja pats teha.
Inglise keele tunnis valisime omale nimekirjast raamatu, mida viimased nädalad lugema peame ja suurem osa klassist võttis John Green'i ,,Paberlinnad'' - nii ka mina. Olen seda tegelikult juba eesti keeles lugenud (filmi vaatasin ka Eesti sõpradega suvel kinos), aga miks mitte uuesti lugeda?
Ajaloos arutasime Skylar'i ja Alexis'ega prom'i teemadel ja selgus, et viimasel seisab kapis üks kleit, mida mulle laenata saaks. Leppisimegi kokku, et toob selle peale kooli mulle proovimiseks ära. Skylar prom'ile sel aastal ei tulnud, sest tal ei olnud ühtegi senior'ist sõpra, kes kutsuks. Ehk siis läheb järgmine aasta ise oma date'ina.
Dance class'is pidime mõtlema kava lõppu paarilisega mõned liigutused lisaks. Mina olin Dianne'ga ja aju ikka kuidagi ei tahtnud koostööd teha. Vähemalt sai nalja.


Teel järgmisesse klassi jutustasin parasjagu ühe sõbraga Eestist ja Dianne püüdis sõnumeid lugeda. Isegi sain aru ta eesti keelest natukene. Väga natukene. Lugesin siis ise ka paar lauset ette - aeglaselt ja koperdades. Siiski vajusid kõigil suud lahti ja imestasid, kui kiire eesti keel on. Muidugi pidin seejärel selle sama lause veel neli korda ette lugema.
Kooris jagati laiali South Pacific show'le registeerimise lehed ja olin seda juba peaaegu et täitma hakanud, kui jõudis kohale, et ma ju ei ole augustis enam siin Ameerikas. Joonistasin seepeale paberi nurka hoopis kurva näo ja tegin linnukese kasti ,,Not going''. 
Koju sõitsime bussiga. Ma ei tea, kas olen maininud, aga meie bussijuht vahetus vist juba paar kuud tagasi ja nüüd võib seda muusikat, mida lastakse, isegi muusikaks nimetada.
Tuppa astudes leidsin laua tagant Audrey oma sõbraga kiirnuudleid söömast ja kui ema koju jõudis sai ta kurjaks, sest pidime kõik koos välja sööma minema. Läksimegi selle pärast ainult kolmekesti: Larisa, Adrienne ja mina. Siiski tellisime Audrey'le karbiga söögi koju kaasa.
 Ema iga kord sodib mu karbi ära *sad face*:


Õhtuks lubas ilmateade järjekordset tormi ja seetõttu ei tulnud ka Alexis sel päeval minu poolt läbi.
Mängisin hoopis veidi akna juures klaverit ja tegin paar pilti toimuvast.


10 minutes later:


11.5.16 kolmapaev

Mina pidin koolis olema juba kell kaheksa, ehk tund ja viis minutit enne esimese tunni algust, sest meil oli kooriproov bändiga spring show jaoks.
English'is olime arvutiklassis ja täitsime mingit küsimustikku, et kooli paremaks muutmise teemal oma arvamust avaldada. See ei võtnud üldse kaua ja juba mõnikümmend minutit hiljem läksime tagasi oma klassi.
Ajaloos luges õpetaja ette nimed, kes ei pea teise semestri testi tegema. Õnneks oli seal ka minu nimi. See sõltub siis suuremalt jaolt kohal käimisest ja ka hinnetest. Ema küll arvas, et ühestki eksamist ma vabastust ei saa, sest olen ,,palju puudunud'' - usun, et kusagil viis kuni kümme päeva aasta kohta. Eesti keskmisi ei hakka ette lugemagi!
Kooris alustasime koerograafilise osaga ja kõik pidid valima omale partneriks kellegi vastassoost. Lootsime küll Nina'ga, et ülejääkidena saame ehk koos olla, aga Hardy lahutas meid ikkagi ja pidin tantsima Aaron'iga.
Kunstis olin Chris'i peale kuri, sest ta oli mulle valetanud oma vanuse kohta. Nagu see midagi muudaks. Klassiaste lihtsalt pole üks neist asjadest, mida varjama peaks. Usaldada teda küll ei taha nüüd.
Matemaatikas oli suurem töö ja vist läks päris hästi. Peale seda rääkisin Lorena'ga juttu, kuniks kell nii palju sai, et koju võis minna. Temaga on nii hea rääkida, sest ta ise ei oska väga inglise keelt - kolis siia El Salvador'ist (kas sellel on oma eestikeelne nimetus?) kaks aastat tagasi. Olen üpris kindel, et ta ei saa ka päris 100% aru, mida ma ütlen, aga nii hea on ise vahel see targem olla ja iga lause tagant küsida ,,kas tead, mida see sõna tähendab?''. Paneb mind ennastki proovile asjade seletamisega.
Kodus sõin teisipäevasest Taste of Asia's käigust kaasa võetud ülejääke, korrastasin veidi blogi ning lisasin nupu Eesti blogiauhindade hääletusele, mida saab teha siin: EBA 2016 II voor.
Hiljem tõi Alexi'se boyfriend Landen mulle selle kleidi ära ja see istus ülihästi.

12.5.16 neljapäev

Keskmiselt kiire koolipäev saja erineva projektiga.
Õhtul viis Roger (Larisa' õemees) mind Sam Moon'i, et prom'iks veel paar lisavidinat leida ja isegi sain paar suveniiri eestlastele. Imelik, et juba sellele peab hakkama mõtlema.
Ummikud olid suured ja meil kulus kokku koguni kolm tundi. Suure linna miinused.
Koju jõudes tegin õdedele ettepaneku õhtusöök lõpetada, et kui ema koju jõuab, oleks kõik juba laual valmis, aga ilmselgelt ei julgenud nad ilma kellegi juhisteta midagi teha ja nii pidin üksinda kõik ära tegema. Sellest oleks ikka päris suur pahandus tulnud, kui me poleks midagi teinud, sest ema jõudis koju alles peale kella kümmet.

13.5.16 reede

Päris hea päev kolmeteistkümnenda reede kohta. Siiski ei saa ju siin USAs kuidagi moodi ilma draamata.
Nimelt pidime tantsu klassis valima omale grupid ja tõmbama loosiga tantsustiili ning laulu esitaja. Kuna Dianne oli ei tea kus ja Ingrid nautis kodus senior skip day'd, panin nad enda gruppi. Olime juba paar päeva tagasi sellest rääkinud ka. Loosiga tuli Adele ja pom. Viimase üle protesteerima ei hakanud, sest grupiga on seda lihtne teha. Oma asjade juurde tagasi kõndides kuulsin, et treener mainis mu nime ja üks tüdruk seletas seal midagi. Pärast kui ta ka sinna minu lähedale istuma tuli, küsisin, et kellega ta grupis on ja mis stiili sai. Tuli välja, et ta oli Dianne' ja Ingrid'i ümber lasnud tõsta ja mina pidin nüüd üksi oma kava tegema. Soolo vastu mul absoluutselt midagi ei ole, aga see, kuidas Samantha teeskles, et ta ei teadnud, et mina juba ennast nendega enne teda kirja panin, oli ikka nii vastik. Ma ju kuulsin kõike pealt. Pikka viha ei pidanud ja läksin õpetajalt hoopis küsima, kas võin vähemalt stiiligi ära muuta, kui nüüd üksinda pean olema. Ta oli vastutulelik ja jäi Adele; lyrical. So much better.
Koju jõudes nägin üle pika aja jälle host isa, kes nädalavahetuseks Coloradost töölt koju tuli. Nad läksid kõik koos hiljem Audrey' trenni vaatama ja mina jäin Princess'iga (Larisa' õe koer) koju. 
Hiljem läks Adrienne koos Sydney' ja Mathew'ga Cutting Edge Haunted House'i, kus me Halloween'i ajal käisime. Seekord siis tähistati seal ebaõnne päeva. Mina olen kogu elu igasugustest õudust tekitavatest kohtadest, filmidest ja kõigest muust sarnasest parema meelega eemale hoidnud. Nii ka sel korral.

14.5.16 laupäev

Päev algas nagu iga teinegi, kuigi õhtul oli kauaoodatud prom.
Kes siis sellest üritusest midagi kuulnud ei ole, siis tegu on väga piduliku õhtusöögi ja balliga, mida korraldab kool. Tavaliselt saavad sinna ainult senior'id (12nes klass) ja need, kes on senior'i poolt kutsutud. Väljaminekud on muidugi suured ja kleitide hinnad jäävad tavaliselt sinna kolmesaja kanti. Pileti hind sõltub täiesti inimeste arvust ja kohast. Meie oma oli $85 ja toimus Texas Motor Speedway ballisaalis. Palju uhkem, kui nendes Ameerika high school'i filmides.
Google aitab:





Brii pidi mulle kell neli järgi tulema, aga emal läks mu soengu ja meigiga kauem kui plaanisime ja seega võttis ta enne oma kuti peale, kes muideks mulle väga lähedal elab ning siis läksime kolmekesti Brii juurde. Seal olid ennast valmis sättimas Jayda ja Jennie ning hiljem lisandus ka Stephany.



Kuue paiku surusime ennast kõiki autosse ja asusime teele. Jõudsime aga planeeritust varem ning seega peatusime ühes pargis, et mõned pildid teha.





Alati see kõige pikem. Kusjuures minu taga seisval kahel tüdrukul olid ikka VÄGA kõrged kingad.



Prom algas kell seitse. Parkisime ennast ilusti ära ja läksime sisse.



Alguses pidime liftiga teisele korrusele sõitma et seal piletid ja ID'd kontrollitud saaks. Lisaks anti meile ka laua number ning seejärel suunati meid kaheteistkümnendale korrusele peosaali.
Kõik oli oodatust palju ilusam ja mulle see koht väga meeldis. Klaasist seinad ja ilus vaade kõrgelt - eriti kui pimedaks läks.


Lauad olid ilusti kaetud, Kõik olid väga näljased ning kohe istudes läks söömiseks.
Kokku oli neli käiku ja hiljem sai ka ise jäätist, kooki ja muud magusat endale taldrikule tõstmas käia.



Laudadega oli meil alguses mingi jama, sest number 36 oli kirjutatud rohkemate inimeste piletitele, kui lauda mahtus ja seega ei saanud Christine ja tema boyfriend meiega koos istuda.
Juba alguses kuulutati välja king ja queen, kes tantsisid koos ühe tantsu. Hääletus nendele olevat olnud juba pikalt internetis. Mina sellest midagi kuulnud ei olnud. Imelik.
Lisaks tunnustati ka kõiki muid tegelasi ja näidati ühte 10-minutilist slideshow'd saadetud piltidest, mis enamus olid tehtud aastaid tagasi. Tundsin ennast jälle väljajäetuna. See tuju aga möödus paari minutiga kui tantsima hakati.
Kingade osas andsin alla juba peale teise tunni möödumist. Sain täitsa aru neist, kes juba alguses tennistega kohale tulid.
Ürituse teises pooles leidsin üles ka Ingridi, kelle ära tundmine võttis ikka mitu pikka sekundit ja tema ültes mulle täpselt sama. Veel nägin ma mitut tüdrukut oma klassidest ja tegime palju pilte.
DJ oli vist sama, kes homecomingul'gi. Ehk selline igav tümm.
Tagasi Brii juurde läksime juba üheteist paiku, sest ummikud olid suured ja Stephany pidi kell 12 kodus olema.
Meie - ülejäänud - jäime veel aga paariks tunniks tema juurde ja vaatasime ühte thriller'it (,,Dream House''), mida ma millegi pärast juba näinud olin (ei vaata väga sellist genre'it).
Kella kahe paiku viis Brii ema mind ja Jorge'i (Brii' date) koju.
Olin üllatunud, et host mom veel üleval oli ja jagasin temaga veel veidi oma muljeid. Seejärel käisin kiirelt pesus ja kolmest sain magama. Neid lokke ikka andis välja kammida.
Kokkuvõtvalt ülivinge kogemus ja kõik USA VÕP'id, kel võimalus, peaksid kindlasti prom'il ära käima. Nii tänulik, et Jennie, Jayda, Christine ja Brii mind kutsusid.


Neljapäev, 12. mai 2016

Emadepäev USA moodi

5.5.16 neljapäev

Koolis midagi põnevat ei juhtunud. Igav ühest klassist teise istumine.
Õhtul kutsus ema mind oma õega trenni kaasa (POUND). See on siin mingi uus populaarsust koguv workout. Hästi vinge mu meelest.
Telefoni jätsin koju ja seega ühtegi pilti ei ole. Muidu oli hästi mõnus saal: kaks kõrvutiolevat garaažiboksi üheks treeningruumiks ehitatud ja mõlema ukse asemel olid võrgud, et õhk läbi käiks. Päikseloojangut nägi ka.

6.5.16 reede

Tantsu klassis alustasime uue stiiliga, milleks on salsa/jazz. Paljud Mehhiko päritoluga tüdrukud olid pettunud, kui treener kava ette näitas. Loodeti vist midagi ägedamat.
Koju jõudes juhtusin vestlema Eesti sõpradega, kes parasjagu saunapidu pidasid. Rääkisime peaaegu kaks tundi. Tore oli näha neid üle nii pika aja. Sain aru kui palju ma ikka igatsenud olen mõnda neist.
Hiljem tulid meie poole Syd ja Mathew ning ema täitis oma lubaduse meid peale rasket testide nädalat Orange Leaf'i viia.



7.5.16 laupäev

Päev algas blogi kirjutamisega.
Kell kolm oli Audrey'l võrkpall ja õhtul läksime kõik koos Mehhiko restorani pühapäevast emadepäeva tähistama. Sinna olid tulnud ka vanavanemad ja Larisa' õe pere.
Enne lauda istumist pidime jälle mitukümmend minutit ootama ja selle aja jooksul tegid kõik perepilte ja selfisid oma emaga. Arva, keda kordagi ühele pildile ei kutsutud? Ma olen ju ainult vahetusõpilane...



Jepp, see sama koht, kus me juba mitu korda käinud oleme.


Ja lemmiksalat:


Ülejäänud õhtu möödus okeilt, kui välja arvata, et Sydney ja ta kutt mu sõprade (eriti Chris'i) üle naersid ja õed sellega loomulikult kaasa läksid. Üldse nii vastik tunne jäi ja ma ei tea isegi, miks see mulle nii korda läks.
Koju minnes vedelesime õdedega niisama ülemise korruse elutoas: Adrienne mängis Wii'd ja me Audrey'ga vaatasime Youtube'st videoid.

8.5.16 pühapäev

Üles ärkasin ema kriiskamise peale. Nimelt oli ta löödud sellest, et me talle emadepäevaks midagi teinud ei olnud ja kõik ta sõbrad juba postitasid Facebook'i pilte hommikustest üllatustest. Mina ennast puudutatuna ei tundnud - oma viga, et mind pereliikmena ei võta.
Seepeale kutsus ta meile järgi vanavanemad, et ta rahus oma päeva nautida saaks ja meile süütunne tekitada.
Audrey ja Adrienne olid aga ilma minu teadmata teinud talle kaardi ja selle enne lahkumist lauale jätnud. Autosse istudes saime telefonikõne emalt, et ta oli selle üles leidnud. Nuturalli.
Teadsin, et leian sellest pildi ka Facebook'ist ja täpselt nii oligi. USAkad noh: kõik riputatakse netti üles.
Vanavanemate juures mitte midagi teha ei olnud ja päev venis jube aeglaselt.
Õhtul läksin vanaemaga poodi, et ma omale prom'iks kleidi juurde ehted leida. Juhtus aga nii, et seal midagi ei müüdud ja Audrey sai omale hoopis paar särki.
Umbes kaheksa paiku tuli meile ema järgi ja andsime talle üle meie enda tehtud küpsised, mida mina veel päev otsa küpsetasin (Audrey ja Adrienne tegid taigna). Aitähi asemel saime aga emotsioonitu kommentaari, et ta ei või endale ju praegu midagi nii magusat ja ebatervislikku lubada.
Kokkuvõtvalt möödus emadepäev väga pingeliselt ja mul on sellest seebikast siin ausaltöeldes juba küll kõrini.

Ilusat emadepäeva tagant järgi kõikidele emadele! Eriti selle jõmpsika omale:


Laupäev, 7. mai 2016

Dance spring show & STAAR

29.4.16 reede

Kuna Texase ilm hoiab mind endiselt tõbisena, siis hommik algas jälle rohtude võtmisega.
Meie koolis toimus sel päeval iluvõimlemise võistlus. Kohale oli tulnud palju koole ja üritus kestis kokku koguni kaks päeva.
Tantsu klassis midagi tegema ei pidanud (kirjutasin ''peanud'' alguses), sest õhtul oli meil esinemine ja seega hiilisime Dianne'i ja Ingrid'iga kõrvalsaali võimlejaid vaatama. Veetsin seal ka kaks järgmist tundi.


Koju sõites hakkas ootamatult sadama rahet ja tumedad pilved lubasid järejekordset tormi. Hoidsime Sydney'ga pöidlaid pihus, et õhtune üritus ära jäetaks. Niikuinii oli see rohkem Charmer'ite show (kooli tantsutiim) ja meie klassil oli ainult üks kava. Kusjuures kui siia tulles oma tunniplaani dance class'i valisin, arvasingi, et olen tiimis, aga selgus, et sinna saamiseks on vaja eelneval õppeaastal katsed teha. Suure kooli miinused.
Koju jõudes nägin, et minu rula oli pakiga ukse ees ootamas. Nad olid saatnud mulle vale mustriga griptape'i (lubasid nüüd uue saata järgmine nädal), aga lauaga oli kõik korras. Poleks pildi järgi arvanudki, et see tegelikult nii palju kaalub. Üli rahul.


Kuna taevas oli jälle selgeks läinud ja esinemist edasi ei lükatud, sättisin ennast valmis ja ema viis mu kella poole seitsmeks kooli.
Nägin seal kohe Ingrid'it ja tegime koos soojendust. Dianne ei tulnud, sest tal oli kirikus midagi olulist. Pidi hinde saamiseks tantsimise asemel hoopis sellel teemal kirjandi kirjutama, nagu kõik teisedki, kes kohal ei olnud.
Peale venitamist suunati kõiki saali ja istusime seal kuni kellelgi paanikahoog tekkis, et kuidas me teame, millal lava taha tagasi minna. Sellele järgnes suur sagimine ja kõva häälega üle üksteise karjudes otsustati, et peaksime igaks juhuks juba sinna ootama minema. No ikka ei osata siin vaikselt teiste kavasid vaadata.




Lava taga selgus, et meie kord lavale minna oli alles poole tunni pärast. Selle aja jooksul siis lihtsalt korrati veel kava, et midagi sassi ei läheks. Millest nii suur pinge, kui olime seda juba kolmsada korda läbi tantsinud?
Mingi hetk tegi keegi veel motiveeriva kõne ja palvetati koos. Me Ingrid'iga vaatasime sõnatult pealt. Stupidity.
Laval läks kõik täpselt nii nagu proovideski ja isegi paremini, sest esimest korda tegid kõik iga liigutuse kaasa.
Peale esinemist saatsin ära Ingrid'i ja läksin saali Sydney vanemaid otsima. Ka vanavanemad olid tulnud ja saime mõlemad neilt kimbu lilli.


Show kestis tegelikult veel edasi, aga kuna meie töö oli tehtud ja keegi vaatama jääda ei viitsinud, läksime pausi ajal koju ära.

30.4.16 laupäev

Audrey'l oli igalaupäevane võrkpallimäng, mis toimus jälle hästi vara ja seetõttu jäime Adrienne'ga koju. Tegin endale hoopis hommikusööki ja lugesin veidi raamatut (''The Song'' - film on ka hästi armas).
Kui nad tagasi tulid, pakkis ema auto täis igasugust kraami ja läks fotograafi juurde, et hostisale pulmaaastapäevaks mõned professionaalsed pildid teha. Olime seetõttu kogu päeva õdedega üksinda kodus.
Lõunal otsustasin lõpuks ometi oma uue rula ära proovida. Läksin sellega tagaaeda harjutama - seal on hea sile põrand.
Kui uksest välja astusin hakkasid koerad minu peale haukuma ja arvasin, et asi oli selles, et nad polnud mind ammu näinud. Tuli aga välja, et nad kartsid mu lauda - eriti Maverick. Mäletan, et ta nägi alguses hirmus kuri välja, aga mida kauem ma siin elanud olen, seda rohkem olen aru saanud, milline argpüks ja pai küsija ta tegelikult on.
Väga kaua ma õues ei olnud, sest sain sõidu päris kiiresti selgeks. Muidugi eks tasakaal annab soovida.
Õhtu poole rääkisin paar tundi tädi ja emaga Eestist, kes just YFU vanemate istumisel olid käinud. 

1.5.16 pühapäev

Üks hästi chill pühapäev. Hommikusöök, koristamine, raamatu lugemine. Lõuna paiku rääkisin veidi ka õega, kes laupäevasest kõnest ilma jäi.
Õhtul käisin rulaga esimest korda tänaval. Nägin nüüd inimtühjades tänavates positiivset külge.


2.5.16 esmaspäev

STAAR test.
Koolipäev algaski sellega, et otsisin nimekirjast oma nime ja klassinumbri, kuhu minema pidin. Seda ruumi oli valvama pandud minu endine füüsika õpetaja. Mäletas mu nime isegi.
Kes mind rohkem teavad, siis ajalugu on üks mu nõrgimaid külgi. Ja no US History on mul täiesti null. Õnneks see testi tulemus mind ei kõiguta, sest järgmine õppeaasta niikuinii CTHS's ei jätka.
Peale viite tundi töö tegemist olin ikka päris läbi omadega. Ma ei ole ennast elus veel kordagi nii lollina tundnud. Ainult kaks küsimust kaheksakümnest sisaldasid sõnu, mis varem tunnis kõrva olid jäänud. Ülejäänud vastustega mängisin bingot.

3.5.16 teisipäev

Sel päeval oli Adrienne'l STAAR. Nüüd siis bioloogia.
Koolikellad endiselt kogu päeva ei helisenud ja see pidavat kestma veel paar nädalat, kuniks kõik test'imised tehtud saavad.
Minu päev möödus aga tavapäraselt. Ainult see erinevus oli, et tundides midagi ei tehtud. Ei saa ju testide tegijaid õppekavast maha jätta.
Inglise keeles oli meil asendusõpetaja, kes oli Eestis käinud. Seda kuuldes küsisin, et kuidas meeldis ja sain vastuseks kiire ,,no''. Olin päris üllatunud, aga minu uudishimu peale vastas ta, et see oli aastakümneid tagasi ja ta käis muidugi Narvas. Tallinn pidavat okei olema.
Tantsu klassiga olime Cheerleader'ite saalis ja terve tunni valitses seal täielik vaikus. Ilmselt selle pärast, et ühtegi  freshman'i ei olnud.
Kunstis jutustasin pikalt Chris'iga ja maalisin niisama ajaviiteks, sest paljudel oli veel töid vaja lõpetada.

4.5.16 kolmapäev

Inglise keele tunnis alustasin ja lõpetasin oma essee ja ajaloos vaatasime filmi. Nüüd vist ei tehtagi koolis enam mitte midagi.
Kogu kolmanda tunni rääkisin Ingrid'iga ja kooris jagasid juhendajad lihtsalt igasugust infot ürituste kohta, mis kuu lõpus tulevad.
Keskkonna süsteemide tunnis leidsin oma telefoni ekraanilt sõnumi emalt Eestist, milles seisis, et meie koer suri ära. Kuni järgmise tunnini oli väga nukker olla ja samal ajal kui pisaratega võitlesin, kirjutas pinginaaber kogu tunnitöö minu pealt maha. Ainus kommentaar, mis temalt sain, oli ,,aa, kahju''.
Kunstis lubas õpetaja meid Chris'iga koridoride peale jalutama (või noh me vist ei küsinudki) ja sain talle oma mured ja jutud ära rääkida.
Juba Eestist lahkudes oli mul tegelikult selline kahtlane tunne, et Rex mind ära oodata ei jõua. Vanust oli juba niigi üle keskmise. Jube kurb ikka.