Laupäev, 23. aprill 2016

Promposal & UIL

13.4.16 kolmapäev

Just siis, kui arvasin, et saime uurimustöödega ühele poole, teatas õpetaja klassi ees, et järgmine tegevus on selle esitlemine. Ülesandeks oli kasutada ükskõik millist Powerpoint'ist erinevat programmi. Leidsin soovituste nimekirjast Powtoon'i ja asusin töö kallale. Päris tore vigur on see.
Ajaloos pidime parandama oma benchmark'i vigu. Mitte, et lihtsalt vale vastuse maha tõmban ja uue tähe asemele kirjutan, vaid pidin nelja lausega iga parandust põhjendama. Sügav kaastunne neile, kellel nelikümmend viga oli (mul oli 17/66). Ma ei tea, mis meil kooli wifiga lahti on, aga see ei tööta enam paljudes klassides. Ja just neis, kus mul seda kõige rohkem vaja läheks. Eks näis siis, kas viib hinded madalamale.
Kooriga olime jälle laval. Keegi vana žürii liige oli öelnud, et konkursi toimumiskohale sarnase kõla saamiseks peame astmed ette poole lükkama ja seinad tagant maha võtma. Ennast oli seetõttu halb kuulda ja ajas närvi sisse. Mis siis, kui neljapäeval see saal nii halva kõlaga ongi? 
Keskkonna süsteemides avastasin, et olin saanud millegi eest, mille tegemise ajal mind isegi koolis polnud, viiekümne. See õpetaja annab endast ikka kõik, et mu hinne võimalikult madalal hoida.
Matemaatikas rääkis õpetaja terve tunni, milline see viimane kuus nädalat välja hakkab nägema ja tegi sissejuhatuse uude teemasse. Selleks on igasugune pangandus ja rahaasjad, mis tundub päris huvitav.
Peale kooli toimus viimast korda see kolmapäevane proov. Jällegi olime PAC'is. Kuna koori tunnis olid kõik jube pinges ja see ei läinud just eriti hästi, siis alustasime selja mudimise rongiga. Peale seda tegi Mrs. Hardy kiire noodist lugemise harjutuse ja rääkis kuidas see UIL'il välja hakkab nägema ning seejärel laulsime läbi kõik kolm naiskoori laulu (kuttide proov oli kohe peale meid). Kogu viimase laulu aja võitlesin pisaratega ja püüdsin mitte mõelda laulu sõnumile ja kui vähe aega mul selle kooriga siin jäänud on. Isegi Mr. Hardy (teise kooridirektori) ajasime nutma.
Peale proovi laenasin Jennie' telefoni, et ema järgi kutsuda. Ma pole elu sees nii kaua ilma helistamiseta hakkama saaanud.
Koju jõudes sõime õdedega koos õhtust ja rääkisime niisama juttu. Vihjeks nii palju, et vahel ikka annab see meie näiliselt mitte nii suur vanuse vahe tunda.
Hiljem helistasin Facebook'is Lisa'le (minu area rep) ja ta aitas mul kindlustuse pabereid täita. See oli selle pahkluu pärast, millega mitu-mitu kuud tagasi arstil käisin. Uskumatu ikka, et ühe lihtsa röntgen pildi eest tuleb USAs tasuda ligikaudu 300 dollarit.
Kui paberid täietud sain rääkisin temaga pool tundi niisama juttu. 

14.4.16 neljapäev

Ülesse ärkasin juba kell seitse, et ennast valmis sättida ja tavalisest varem koolis olla. Istusin tegelikult veel enne tundide algust Ingridiga cafeteria's, sest lavale kogunesime alles 8:40.
Alustasime hääle soojaks laulmisega. Mäletan, kuidas koori esimestel päevadel need harjutused nii naljakad tundusid. Juhendajad on ikka imelised ja annavad endast meie õpetamiseks absoluutselt kõik (ja rohkemgi kui vaja).
Kui siis lõpuks hääleharjutused kogu segakooriga tehtud saime, oli aeg poistel proovi teha. Veel enne lavalt maha minekut nägin, kuidas Hardy'de ja Jennie vahel mingi kehakeeles rääkimine käis ning seejärel ütles üks neist, et paaril tüdrukul on midagi öelda. JA SIIS läksid Christine, Jennie, Brii ja Jayda lava ette ja võtsid kätte plakati, kus oli kirjas minu nimi ja ''Prom?''. Tegin üllatunud näo ja läksin rõõmsalt sinna nende juurde. Christine veel tegi meist pildi ja lubas mul selle endale jätta.


#Sopra-Yes




Ausalt öeldes, ma juba aimasin, et nad neljapäeva hommikul mulle selle lubatud ametliku USA moodi prom'ile kutsumise teevad, sest keegi neist just tweet'is plakati tegemise kohta ja juba enne lavale minekut tundus kahtlane, et Jennie'l mingi valge suur asi käes oli ning ta Hardy'dega jutustas. Mind on ikka jube raske üllatada (good luck, My Future Husband!).
Peale tüdrukute proovi aeti kõik bussidesse (kokku oli neid kaks) ja sõitsime Central High School'i, mis ei jäänud just eriti kaugele. (Sõidukile, millele mina sattusin, oli bussijuhiks muideks mu matemaatika õpetaja.)

Päevakava:


Central HS:


Kohale jõudes ootasime veidi kooriruumi ukse taga ning seejärel oli meil täpselt viisteist minutit aega, et veel viimane lihv anda. Mr. Hardy luges lõpetuseks ette veel oma motivatsioonikõne ja palve. Ta ütles. et see on tegelikult neil kahel igahommikune rutiin, et paar minutit vaikuses koorile mõelda. Viimased päevad enne UIL'i pidavat veel eriti raskelt mööduma. Naeris veel, et ta naisel on kombeks dušši all dirigeerida. Selle peale ütles Mrs. Hardy, et vastupidiselt oma mehele, ei tee ta vähemalt seda läbi une.
Pooleldi nuttes, pooleldi naerdes suundusime lavale. Kõik tuli välja suurepäraselt ja kohe peale seda saadeti meid edasi noodist laulmisesse.
Ukse peal anti igale õpilasele väike kuueleheline lugu, mille tohtis avada alles siis, kui selleks käsk anti. Kokku oli meil kaks võimalust laul otsast lõpuni läbi laulda ja ei läinud üldse nii hästi kui lootsime. Nimelt oli tenoritel üks väga nõmeda rütmiga takt ja kõik alteratsioonimärgid (Google tõlge aitas selle sõnaga) olid ka muidugi sinna pressitud. Kahju hakkas isegi, et neile see süüdioleku tunne jäi, kui me 2'e saime (kõik ülejäänud hinnangud olid ainult ühed).
Seejärel oli kuttide kord proovi teha ja kohtunike ette minna. Meie saime saalis kaasa elada. Nägime ka mõnda teist koori ja nendega võrreles oli meie oma ikka mitu korda parem. Palju rohkem emotsiooni, musikaalsust, nautimist ja üksteisega laval ''suhtlemist''. Kananahk tuli ikka peale küll, kui neil kõik kolm laulu lauldud sai.
Peale seda suundusime bussitäie tüdrukutega Chick-fil-a'sse, kuhu kool igale ühele lõunasöögi oli tellinud. Hiljem lisandusid ka poisid.


Vastupidiselt meile, oli poistel pinge maas ja nemad sõitsid peale söömist tagasi Chisholm'isse. Meil aga oli veel kõik see alles ees ja pidime tagasi Central'isse minema, et oma viimased kolm ette kanda.
Häälte ülessoojendamiseks antud viieteistminuti jooksul me ühtki sõna ei laulnud. Suurema osa ajast naersime lihtsalt koos kooridirektoritega (oeh, see huumor). Tüdruk, kes meiega sinna ruumi aega kontrollima oli pandud, sai ikka korralikud krambid naermisest ja ütles, et see kooriproov oli kõige veidram, mida ta kogu päeva jooksul näinud oli.
Paar minutit enne lavale minekut oli Mrs. Hardy hetk oma kõne teha ja meid jälle nutma ajada. Saalis läks kõik imehästi ja ega noodist laulmisel ka viga ei olnud. Ainult kooridirektori sõrm hakkas nipsutamisest veritsema.
Bussiga tagasi kodu poole sõites saime teada tulemused. Nagu eelnevalt mainisin, saime kõik ühed - väljaarvatud see segakoori lugemine. Olime ise küll kõik väga pettunud selles žüriis, aga kui kuulsime, et mõni kool oli isegi neljasid saanud ja meie jäime ikka piirkonnas esikohale, siis ega see üks kaks tuju ära ei rikkunud.
Oma kooli parklasse jõudes tegime paar pilti ja läksime kõik laiali.

(Poisid olid juba ammu koju läinud ja seega saime pildi ainult segakooritüdrukutega. Varsity'sse kuuluvad tegelikult pildil olevatest ainult pooled).



Mina jäin õue ema ja õdesid ootama, sest neil oli koolis võrkpall.
Õhtuks olin väga-väga väsinud ja vajusin varakult voodisse ära.

15.4.16 reede

Bad Weather Make-up Day ehk no school. Võtsin sellest 100% ja magasin kaua tahtsin.
Kella kümne paiku kirjutas Larisa mulle Facebook'i, et ta on all vannitoas Princess'iga. Und mul niikuinii enam polnud ja läksin siis emaga veidi juttu ajama. Rääkisime enamjaolt prom'ist ja millist kleiti ma tahan. Hiljem mainis ta veel, et nende järgmise aasta vahetusõpilane Prantsusmaalt (Bastien), sai lõpuks ometi nende kontaktandmed ja on nüüd host emaga paar meili vahetanud. Ta tundub täielik vastand minule ja kardan isegi, et pere hakkab meid omavahel võrdlema. Eks näis siis. Kusjuures ta jõuab siia juba augusti alguseks. Mitte nagu mina - paar päeva enne kooli algust. Kahju muidugi, et ma temaga isiklikult tutvuda ei saa.
Peale väikest jutuajamist jäin ma Princess'i hoidma ja sõin hommikust, kuniks ema isale lennujaama järgi läks.
Mingi aeg lõunal helistas ka tädi Eestist ja ajasime pisut juttu. Mu eesti keel on ikka tunduvalt paremaks läinud kui see vahepeal oli.
Õhtul läksime välja sööma. Meiega oli kaasas veel Meghan (Audrey sõbranna). Restorani valis välja isa ja seal olin ma juba korra käinud (paar kuud tagasi vist).




16.4.16 laupäev

Hommik algas Audrey võrkpalli mänguga, mida me vaatamas käisime. Väga tasavägine ja närvesööv.
Peale seda läks ta mingi koolisisese ekskursiooniga Six Flags'i (kuulus lõbustuspark USAs).
Meie Larisa vanematega suundusime aga tagasi koju ja sõime seal koos lõunat ning planeerisime, kuhu poodidesse kleiti otsima minna.
Vanaema soovitas ühte vintage kauplusesse minna, mis kohe TCU kõrval asub ja nii me ka tegime. Sinna saabudes tuli aga välja, et ühtki kantavat või pidulikku riideeset nad ei müünud. Küll aga kõike muud.




Seal oli muideks mingi üritus käimas ja selle puhul jagasid kõik poed igasuguseid koogikesi, torti ja muud sellist. 
Teel koju käisime veel läbi mõnest ettejäävast kaltsuka stiilis poest, aga ega ka seal mingit suurt valikut ei olnud ja sõitsime tagasi koju.
Surfasin veidi telefoniga netis e-poodides ja emal hakkas vist minust kahju ning lubas mind veel ühte lähedalasuvasse poodi viia. Viimasest leidsingi lõpuks omale ühe sobiliku kleidi, mille ära ostsin. Ei usu küll, et sellega päriselt Prom'ile lähen, aga vähemalt on midagigi olemas ja minemata selle pärast ei jää.

17.4.16 pühapäev

Masendavalt vihmane hommik. Ja sellist ilma lubati koguks järgnevaks nädalaks. Fuhh.
Lugesin veidi raamatut (et koduste tööde tegemist edasi lükata) ja koristasin (cleaning weekend).
Lõuna ajal ütles isa mulle, et meil on kalkunid maja ees. Arvasin alguses, et ta teeb mingit lolli nalja, aga siis läksin vaatama ja vot olidki.


Ootamatult sai kell üheksa ja tõdesin, et ma polnud endiselt oma inglise keele uurimustöö esitluse tegemist alustanud. Vahepeal isegi mõtlesin juba, milliseid vabandusi õpetaja uskuma jääks, aga tundus lihtsam töö lihtsalt ära teha ja seejärel jäin muretult magama.

18.4.16 esmaspäev

Ma ei olnud nii pikka aega klassi ees midagi esitanud ja esimest korda elus sain ma aru, miks raamatutes kirjeldatakse seda tunnet sõnadega ''kõhus keeras'', ''tahtsin oksendada''. No ega nii hull ka ei olnud, aga jube ärevus oli küll sees millegi pärast. Võõras.
Sain aga ilusti sellega hakkama ja Skyward'is seisis hinne 100. Kusjuures siit üks naljakas fakt: kui muidu USAkad on hästi valju häälega ja jutukad, siis publiku ees seistes on nad ikka VÄGA häbelikud ja vaiksed.
Tantsu klassis lõpetasime ära oma kava, mida juba paari nädala pärast peame laval esitama. Loodetavasti tuleb sinna ikka paar teist julget peale minu, et ma üksinda omal marki täis ei peaks tegema. Need kavad on ikka nii algelised ja igavad. Sorry. Plus ma olen kõigist kaks korda pikem ja selle tõttu pannakse alati keskele ning esiritta. No ja kui kusagil puntras peab käed üles tõstma, siis kõikide teiste omad on minu silmade kõrgusel ning mul on jälle hiiglase tunne. Nii vastik suur ja kohmakas on olla sellistes olukordades.
Kooris kuulasime läbi kõik lindistused UIL'ilt ja juhendajad lugesid kohtunike kommentaare. See onuke, kes meile kahe andis oli põhjuseks kirjutanud mitu lehekülge sellest, kuidas talle meie kooridirektorite õpetamise meetod ei meeldinud. Ja mitte ühtki sõna laulu esituse kohta. Ei no aitäh. Sellel tegelasel pidigi halb maine olema ja vanuse pärast jäi selle aasta UIL ka õnneks tema viimaseks.
Lõuna ajal käisin Jennie'ga prom'i pileteid ostmas ja sain ka mingi lehe, mis vanema allkirja küsis. See oli kusjuures üks viimaseid päevi, mil veel pileteid müüdi.
LÕPUKS ometi sain kunstis valmis oma laeplaadi, mida juba mitu nädalat teinud olin. Lihtsalt ei suutnud lõpetada detailide lisamist. Polnud juba mitmeid aastaid (tunnen nii vanana ennast seda öeldes) maailnud - kui üldse... Need allklasside guaššid ei lähe ju arvesse?

Vincent van Gogh'i ''Café Terrace at Night''

Originaal - see mille järgi maailisin:



(Keegi ikka aegajalt jätab mulle märke Eesti olemasolust:)




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar