Teisipäev, 5. aprill 2016

Koorivaim

28.3.16 esmaspäev

Keskmine koolipäev.
Inglise keeles tegeleme praegu uurimustööga ja mina sain teemaks globaalse soojenemise. Olin selle teemaga juba varem päris tuttav ja seega midagi keeruist ei ole.
Ajaloos püüdsin kuidagi pead püsti hoida ja mitte magama jääda. Õnneks on selles klassis alati üpris külm ja see ajab une ära.
Kuna üks treeneritest jäi haigeks, me suurt midagi tantsu klassis ei teinud. Pidime lihtsalt saalis ringi käima ja igas punktis lühikese kava mõtlema välja grupiga. Igas station'is olid ette antud ka liigutused, mis peavad olema kasutatud. Dianne'i ja Ingrid'iga läks aeg jube ruttu.
Kooris avastasin ennast mõtlemast, kui väga ma seda igatsema hakkan. See juhendajate huumor ja kõik need pisikesed jutud oma elukogemustest, mis aitavad laulu sõnumile pihta saada. Ja siis igasugused nõuanded ja nipid oma hääle kasutamiseks. Nemad on täpselt need kaks, keda nähes võib öelda ''relationship goals''. Ma olen ikka nii-nii õnnelik, et koori valisin. See kujunes suureks osaks minu vahetusaasta kogemusest. Ei taha mõeldagi, et jäänud on veel vaid loetud kuud.
Ja muidugi kui tuju just hea oli, tuli keskkonnaõpetuse õpetaja ja rikkus selle ära. BOOM! Nimelt alustasime eelmisel nädalal uue projektiga. Ülesandeks oli ehitada oma grupiga aquaponics. Selle jaoks pidi üks meist ostma kala ja keegi teine paar taime. Ülejäänud vahendid pidid koolil olemas olema (või õigemini õpetaja ütles, et ta ka ei tea täpselt).
Ühesõnaga... Meie grupil olid kõik vajalikud vahendid ostetud ja siis ilma igasuguse põhjuseta tühistas õpetaja selle töö- ajades veel meie kõigi süüks. Ega muidu mind väga ei olekski see kõigutanud, aga meil oli kala ostetud (isegi nimega juba: Fishy) ja ujus laua peal karbi sees. Selle peale Mr. Mathews lihtsalt naeratas ja ütles. et see ei ole enam tema probleem. Lõppude-lõpuks sai ta nii kurjaks, et andis veel uue ja palju mahukama projekti. Kalast nii palju, et tema ujub nüüd mu pinginaabri poja akvaariumis.
Kunst. Ainuke tund, kus üldse rahu saab, kuigi sel korral oli isegi seal väike pige peal. Pidime laeplaatidega reedeks valmis saama, aga mina olin sellest eesmärgist veel kaugel. Töötan tavaliselt üpris kiire tempoga aga... Perfektsionist, nagu ma olen.
Matemaatikas ootasin jälle pool tundi teisi järgi ja aitasin niikaua Lorena't. Tal olid endal veel valemid kõik ette kirjutatud ja ainult vaja numbrid asemele panna, aga ikka pidin näpuga järge ajama.
Koju minnes tegi ema õhtusöögi ja läks ise kooli (või jõusaali hoopis?) ja meie õdedega sõime kolmekesi. Päris tore jutuajamine oli nendega ja tundsin jälle, nagu oleksime lähedasemaks saanud.
Peale seda käisin pesus ja läksin ära voodisse, et siis lõpuks natuke lõõgastuda ja telefonis Ida Marie'ga (Texases, Saksamaalt) ning mõne teise vahetusõpilasega, kes USAs on, juttu ajada.
Aga siis jõudis ema koju ja tuli välja, et me olime unustanud söögi külmkappi tõsta ja selle peale sai ta maruvihaseks. Põhjuseks oli loomulikult liigne telefonis istumine ja seega tormas ta minu tuppa ja läks arvuti kallale, et välja uurida, kuidas internett välja lülitada. Kõige vanema õena tundsin ennast muidugi süüdi ja õdede pilk ütles, et ka see telefoni ''probleem'' on ainult minul. Vähemalt ei mängi ma seal mänge vaid kasutan aega targalt ja lisaks vastupidiselt kõigile teistele, pääsen mina sotsiaalmeediasse ainult kodus ning seda teen ka alles siis, kui midagi paremat teha ei ole. Arvan, et olen põhjendatud.

29.3.16 teisipäev

Hommikul olin tujust ikka korralikult ära ja esimese tunni ajal süvenesin uurimustöösse püüdes sellega mõtteid mujale ajada.
Ka ajaloos anti ette mahukas tööleht, millega jõudsin napilt (kusjuures ainukesena klassist) valmis.
Koolikellasid meil kogu päev ei helisenud, sest English I (kõik freshman'id) tegid kogu päeva STAAR Test'i. Adrienne ütles, et neil kulus selleks koguni kuus tundi.
Kuna tantsu klass koosneb meil enamasti noorematest, siis paljud olid testimas ja kohal oligi meid ainult üheksa. Niisiis midagi tegema ei pidanud ja lõime lihtsalt aega surnuks. Kogu see päev oligi lihtsalt üks tuim ühest klassist teise jalutamine ja laua taga passimine.

30.3.16 kolmapäev

Peale kooli oli mul kooriproov ja Larisa tuli peale Audrey ortodondi külastust mulle kell 5:30 järgi.
Koju jõudes nägin laual pakki. Sain kätte paar asja, mis mõni päev tagasi netist tellisin. Proovisin ka seda USA stiilis shoppamist.

31.3.16 neljapäev

Hommik möödus kiirelt ja isegi süüa ma ei jõudnud.
Treenerid jälle puudusid ja seega saadeti meid hoopis ühte teise saali (kusjuures ma ei teagi, palju neid meil on koolis). Seal olid parasjagu ringi hüplemas Gymnastics'i õpilased. Lahe oli vaadata ja tekkis tahtmine ise ka kõiki neid vigureid proovida.


Environmental'is visati ette järjekordne hunnik töölehti ja olin jälle ainus, kes selle kallal tunnis tööd tegi. Teised kirjutasid hiljem minu pealt maha. Loodetavasti ikka oma sõnadega ja ignoreerides neid endiselt sisse jooksvaid grammatilisi error'eid.
Kunsti klassi lõpus tuli minu juurde üks Jaapani tüdruk, kes arvas, et oleks tore veidi minu tööd kritiseerida. Tekitas oma ütlemistega minus isegi tunde, et see välja prinditud koopia kvaliteet oli minu süü. Tegin sõbraliku näo pähe ja arutasin temaga seal päris pikalt - isegi seda ei kuulnud, mida kooliraadiost öeldi.


Viimasesse tundi minnes olin päris segaduses. Kedagi peale minu koridorides ei liikunud ja kõik istusid klassides või seisid ukse vahel. Kontrollisin kellaaega ja kõik nagu klappis. Hiljem aga selgus, et oli antud käsk eelmisesse klassi jääda kümneks minutiks, et veel viimased testijad (English II) lõpetada saaksid ja hallway'd keelumärkidest ning siltidest tühjaks oleks pühitud.
Matemaatikas alustasime järjekordse projektiga ja need pisikeste ruudukestega paberid ajasid mul pea nii ringi käima ja silmad vett jooksma, et poole tunni pealt andsin lihtsalt alla.
Koju viis mind selkorral koolibuss ja tuppa astudes selgus, et Danny oli jälle tagasi.
Tänu sellele otsustasime õhtuks välja sööma minna ja suundusime Olive Garden'isse. Seal oli aga ooteaeg viiskümmend minutit pikk ja seega läksime kohe lähedalasuvasse Mehhikko restorani.
Ka seal ei läinud kõik just kiirelt ja ootasime laua taga isegi üle tunni.


Kui siis lõpuks söök saabus, selgus, et Larisa tellimus oli kellegi teise omaga sassi aetud ja Danny oma ei maitsenud just kõige paremini. Sellest kaebasime kohe loomulikult kelnerile ja too kutsus kohale kõrgema tegelase köögist, kes veel omakorda vabandas. Tuli välja, et neil oli peakokk puudu ja köögis suur segadus ning pingeline õhtu. Siiski tänati, et me tagasisidet andsime ja vabandati veel mitu korda.
Restorani ukse poole jalutades jäi kõrvale üks peegel, mille ette Audrey loomulikult tantsima läks. Tegin pähe oma täiskasvanuliku elukogenud näolime ja ütlesin, et selle taga on köök ning peegel, mille ees ta nägusid tegi, on töötajate jaoks seespoolt aken. Isa ei saanud kogu kodutee naeru pidama.

1.3.16 reede

Mingit suurt naljatamist esimese aprilli puhul ei toimunud. Siiski oli keegi teise ja kolmanda tunni vahel tulekahju välja kuulutanud ja sireenide saatel aeti kogu koolimaja rahvast tühjaks. Peale kakhtekümment minutit õues külmetamist öeldi aga, et midagi ei leitud ja see pidavat olema kuulujuttude põhjal aprilli nali.
Tantsu klassist leidsin omaette irvitava Ingrid'i ja selgus, et ta oli kogemata sellele nupukesele pihta läinud, mis tuletõrje kohale kutsub. Siiski polnud kumbki meist päris kindel, kas see ikka kindlalt tema oli. Ilmselt mitte.
Treener oli üle pika aja jälle tagasi ja esimest korda kogu õppeaasta jookul ilma igasuguse meigita. Nii võõras.
Kooriga olime sel päeval laval ja kõik, kaasaarvatud juhendajad, olid millegipärast tujust ära. Proov selle tõttu just väga hästi ei kulgenud. Juba kõlast oli aru saada, et miski on nihu. Võib-olla oli asi ruumi erinevuses, võib-olla milleski muus.


Et igas päevas ikka natukene vürtsi oleks, rõõmustas Mr. Mathews meid jälle ühe ootamatu tuunikontrolliga. Seda lubas ta veel teha mitu järgmist päeva.
Peale tunde läksime Audrey' ja isaga Home Depot'sse ning peale seda võtsime peale Princess'i (Sydney' koer). Aega meil temaga mängimiseks tegelikult palju ei olnud, sest juba kell seitse oli Audrey'l võrkpalli trenn. Sinna jõudes võttis meid uksel vastu tüseda tädi kortsune kulm, mis ütles, et koertega kooli ei lasta. Niisiis läksin Danny'ga kaasa, et ta tagasi koju viia.


Vasakpoolne patsiga tädi- Larisa. Temast täpselt teiselpool võrku- Audrey:


Trenn kestis vist kokku kaks tundi ja tore oli pealt vaadata. Üks armsamaid hetki oli see, kui tüdruk, kes on kogu aja servimisega hädas olnud, sai esimest korda palli üle võrgu ja ta vanem vend (sama vana kui Adrienne) teiseltpoolt selle kinni püüdis ning tagasi saatmise asemel selle maha viskas ja õde kallistama jooksis.

2.3.16 laupäev

Minu nädalavahetus algas varakult, kuigi oleksin väga tahtnud veel tunnikese pikutada. Nimelt oli meil UIL'i eelne kooriproov ja esinemine kohtunikele, kes ka hiljem meile ja paljudele teistele külaliskooridele tagasisidet andsid. Samal ajal oli Audrey'l mäng ja ülejäänud pere käis talle kaasa elamas. Kõik peale minu.
Koolis pidin olema kell 10:45 ja kuna ilm oli ilus, laulsime hääled lahti õueklassis. Nii mõnusalt kajas seal.
Hiljem tegime kõik laulud teatri musta kasti ruumis läbi oma pianistiga ja seejärel suundusime tüdrukutega lavale. Läks paremini, kui reedeses proovis ja vist võis rahule jääda, kuigi päris kindlalt me ikka ennast ei tundnud.
Otse lavalt pandi meid ootama bändi klassi, kuhu paar minutit hiljem ka üks kohtunikest meile nõuandeid tuli jagama. Peamiselt parandas ta meie prantsuse keelt ja häälevärvi muutmist. Nii hea oli temaga koostööd teha ja vahe oli kohe tuntav. Kokku kulus kolme laulu peale vist tervelt 1-2 tundi.
Peale seda saime pausi, et koori tellitud pitsat minna sööma ja poistega kokku saada esimest korda päeva jooksul. Kohe peale seda tegimegi kõik koos veel proovi ja saadeti uuesti lavale.
Usun, et paar laulu laulsime alles seal esimest korda ilma Hardy sekkumiseta lõpuni. Siiski kõlas rahuldavalt ja võisime jälle professionaalse juhendajaga (Texas Tech'i kõrgem tegelane) koori ruumi nõu kuulama minna. Ta on üks lahedamaid juhendajaid, keda ma elus näinud olen ja temast oli nii palju abi. Tuli välja, et ta oligi ainult meie koori pärast sinna üritusele kuulama tulnud.
Tehtud sai palju nalja, kui ka rasket tööd. Tõesti kvaliteet aeg. Võiksin nii iga oma päeva veeta. Siiani ei suuda uskuda, kui paljust ma Eestis olles ilma olen jäänud.
Lubasin emale, et kella kolmeks on kõik läbi, aga aeg möödus kuidagi jubekiirelt ja koolist välja astudes leidsin telefoni ekraanilt hoopis number nelja. Kuna ma endiselt ühtegi helistamiseks mõeldud vahendit endaga kaasas ei kanna, siis jäin lihtsalt ootama ja lootsin, et ta kurjaks ei saanud, kui mind ei ilmunud välja õigeaegselt ning et ta ikka tuleks peagi tagasi.
Möödus nelikümment minutit ja kaugelt kooliparklast hakkas paistma ema auto. Oleksin tegelikult hea meelega seal päikese käes veel paar minutit mõnulenud, aga ega kes ikka nädalavahetusel vabatahtlikult kooli ees istub.


Koju jõudes leidsin Facebooki'st sõnumi emalt, sisuga, et helista, kui proovid lõppevad. Ilmselt see kooli nett sinna parklani ei ulatunud. Üldse ei töödanud väga hästi sel päeval.

3.3.16 pühapäev

Lootsin, et saan siis lõpuks välja magada ennast, kuid pidime kohe hommikul hoopis kirikusse minema.
Nägin seal jälle oma ajaloo õpetajat ja tema poega. Nad on vist iga nädalavahetus seal tagapingis need slaidide vahetajad.
Nagu ikka, lauldi alguses alustuseks kõik koos paar optimistlikku laulu jumalast ja saatusest ning seejärel rääkis üks onuke pikalt piiblit tsiteerides vihaseks saamisest, kuulamisest ja andestamisest. Istusime seal ikka päris pikalt, kuigi ma eeldasin, et need igapühapäevased teenistused on lühemad kui jõuludel või lihavõtetel.
Koju jõudes koristasin õdedega (suuremaltjaolt tegelikult ilma nendeta) ülemist korrust seni kuni vanemad all lõunaseks cookout'iks valmistusid. Klassikaline hamburger'i ja hotdog'i istumine.
Tasapisi laekusid ka sugulased. Seekord oli tegemist rohkem Danny üritusega, sest ta pidi jälle esmaspäevaks tagasi Colorados tööl olema. Nii kahju, et ta meiega siin olla ei saa iga päev.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar