Kolmapäev, 20. aprill 2016

Kaheksas kuu

Kaheksa kuud. KAHEKSA kuud.

Keel

Alustangi kohe jälle selle kohustusliku teemaga.
Kusjuures sel korral on mul isegi midagi rohkemat öelda, kui igakuine olen-rahul-aga-võiks-parem-olla-jutt.
Nimelt siis vaatas mulle ühest riiuli nurgast, raamatukogus ringi jalutades, vastu tuttava kaanega raamat. Võtsin selle siis kätte ja tuli välja, et tegu oli esimese inglisekeelse raamatuga, mida ma lugenud olen (kusagil 2-3 aastakest tagasi). Muidugi viisin selle siis kohe kiirel sammul librarian'i juurde ja laenutasin koju kaasa. Nüüdseks on raamat peaaegu läbi loetud ja olen üllatunud, kui palju paremini ma kõigest aru saan. Isegi kõik koha ja poe nimed loovad pildi ning vahel tundub, et mõni oluline detail oleks justkui juurde kirjutatud. Poleks arvanudki, et ma nii paljust ilma olin jäänud.
Rääkimisest. Saan ikka aeg-ajalt kommentaare oma aktsendi kohta. See mind eriti ei kõiguta ja võtan komplimendina - eks ilma ma kunagi rääkima ei hakkagi (kui just siia kauemaks elama ei jää) ja ei näegi vajadust. Küll aga on arvatud, et olen lihtsalt pärit teisest osariigist ja emakeelena räägin inglise keelt. See teeb ikka tuju heaks küll.
Olen avastanud, et uued sõnad jäävad palju paremini meelde. Siiski-siiski on alles need error'id, mis koperdama panevad. Näiteks kui avastan poole jutu pealt, et peaksin sõnad lauses hoopiski ümber tõstma, et see paremini kõlaks või kui mõnes sõnas kindel ei ole. Endiselt jooksevad kiiruga rääkides sisse ka need igasugused lihtsad vead, millest ma just siis aru saan, kui olen välja lausunud. Näiteks she ja he või this ja that. Eestis ma nagu ei mäleta, et ma neid sassi oleksin ajanud, aga siin küll kukuvad suust suvaliselt välja, kui nendele eraldi ei mõtle. Õnneks tundub see probleem lõpuks ometi kaduvat.
Ka enesekindlust on rohkem. Aasta alguses poleks ma arvanudki, et üksi kogu klassi ees oma uurimustööd suudan kaitsta. Mulle isegi täitsa meeldib publiku ees rääkimine ja kõnede tegemine. Peas on alati see huvitav-kas-saan-hakkama-mõte, mis tekitab adrenaliini.
Muideks... Ka eesti keel on hakanud tasapisi tagasi tulema. Eriti kui nüüd jälle rohkem eestlastega suhtlen. Usun isegi, et tagasi kodumaale jõudes olen samal tasemel, millega lahkusin. Seega sellepärast muretseda ei tasu.

Suhted

Nagu viimase kuu postitusi lugedes tunduda võib, on mul host perega olnud veidi keerulised ajad. Mitte, et midagi halvasti oleks, aga nagu igas teiseski peres, tekib ka siin vaidlusi, konflikte ja muid toredaid arusaamatusi. Vältida neid kindlasti ei tohiks ja teistele vahetusõpilastele ka nõuandeks, et kui midagi ei meeldi või lihtsalt pähe ei mahu, siis enda sisse hoidma jääda ei ole mõtet ja perega arutamine tõenäoliselt isegi tugevdab sidet.
Minu puhul oli näiteks lugu selline, et üha enam hakkasid häirima pisikesed asjad USAkate juures, mida mina iial muuta ei saaks ja seega hoidsin suu parem kinni. Pere loeb minu kehakeelt aga liigagi hästi ja iga kord, kui miski valesti on, saab ema kohe aru. Tema aga tõlgendas seda koduigatsusena ja arvas, et ootan juba, millal neist kõigist ometi lahti saaks. Muidugi see nii ei ole ja vajasin lihtsalt aega, et kõik enda jaoks selgeks mõelda. Praegu on kõik korras ja saan kõigiga ilusti läbi. See muidugi ei tähenda, et lasin enda vaatepunkti muuta või ennast ümber rääkida. Ei - endiselt hoian oma arvamusi kõrgel, kuid õppisin erinevusi hindama ja neid positiivsemalt nägema.
Samas olgu hoiatatud, et olles vahetusõpilane, ei hakkagi keegi Sinust ja Sinu tunnetest kunagi aru saama. Ürita palju tahad. Mine vahetusaastale ja küll Sa siis mõistad, miks ma siin sellist segast juttu ajan.

Üldiselt

Olen nii-nii uhke enda üle, et siia tulin ja siiani hakkama olen saanud (aitäh kõik toetajad!!). Vahetusaasta on mind tõesti nii palju muutnud ja tunnen ennast täiesti teise inimesena, kuigi eks väljastpoolt näen ikka välja nagu see sama vana Kätrin (loodetavasti). Seda kõike on nii raske sõnadesse panna ja ma lihtsalt loodan, et kui Sina, kes sa seda praegu loed ja oled otsuse ees, kas vahetusaastale minna või mitte, siis usaldad mind pimesi ning lähed anyway. Thank me later!

Lõpetuseks midagi minu jaoks täiesti uuest maailmast (süü jällegi vahetusaastale):

“Dance is the hidden language of the soul of the body.”



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar