Reede, 29. aprill 2016

Jälle torm & koolidraama

22.4.16 reede

Üle mitme kuu jälle üks pep rally.  
Aitasin ka natukene saali kaunistamisega:



 (JA ESIMEST KORDA MAINITI VARSITY KOORI!)




23.4.16 laupäev
Üles ärkasin vara, sest enesetunne ei olnud just kõige parem. Haige vist.
Audrey'l oli võrkpalli mäng, aga ta läks emaga kahekesi, sest Adrienne veel magas.
Kogu päeva jooksul midagi tegelikult ei toimunudki. Mängisin mitu tundi klaverit ja chill'isin oma toas ukulelega.
Õhtul oli plaan minna Taste of Asia'sse sööma ja Audrey kutsus oma poisssõbra ka kaasa. Ootasime tunnikese, aga teda endiselt ukse taha ei ilmunud ja seega otsustasime ise ta peale võtta. Poolel teel aga selgus, et ta vanemad ei lubanudki kuhugile minna ja raiskasime ootamisele mõttetult aega.
Kusagil üheksa paiku siis lõpuks saime laua taha istuma. Mul on selles kohas käimise loendamine juba ammu sassi läinud.



24.4.16 pühapäev

Hommikuks tegi ema mingit uut pannkoogi retsepti kreeka jogurtiga. Päris head tulid välja.
Lõunal kutsus ta mind endaga poodi kaasa, et saaksin võimaluse prom'iks kingad leida.
Käisime ainult Marshalls'is, sest seal kulus mitu tundi.
Koju jõudes oli aeg suhteliselt hiline ja ega muud üle ei jäänudki, kui süüa, pesus käia ja voodisse minna. Und aga ei tulnud ja surfasin magamise asemel niisama internetis ringi. 
Kusagil kesköö paiku leidsin ennast Penny' koduleheküljelt rula tellimast. Tahaks midagi kommentaariks öelda, et ma nii pöörasena ei tunduks, aga pole nagu ühtegi head selgitust. Lihtsalt kõik need mõnusad mööda teid kruiisimise videod öistel tänavatel ja see suve vibe. Lisaks on Penny'l veel see eelis, et laud hästi lühike ja saab igale poole endaga kaasa võtta. Ühesõnaga: ma olen nüüd superelevil ja loodetavasti ei osutu see katsumus liiga raskeks. Vahetusaasta on ju hea aeg uusi ja huvitavaid asju proovida või mis?
(Ja no kuidagi pidi ju sellele igavale nädalavahetusele särava punkti panema.)

25.4.16 esmaspäev

Esimesed kaks tundi on mul koos Alexis'ega, aga tema on viimasel ajal hakanud üha harvemini tundi ilmuma ja see sunnib uusi sõpru leidma. Nii siis lõpetasin Skylar'iga jutustades. Selgus, et ma polegi ainuke hull ja ka tema sõidab rula. Juba mitu aastat.
Tantsu klassiga läksime PAC'i, et laval oma kohad paika panna reedeseks esinemiseks ja kooris alustasime aastalõpu show lauludega (tundub tulevat midagi seoses muusikalise arenguga aegade algusest).
Juba eelmisest nädalast alates oli räägitud tormist, mis siia teisipäeva pärastlõunaks jõudma pidavat. Selle tõttu jäeti ära ka meie UIL'i repertuaari kontsert. Järjekordne tornaado hoiatus ja lubati tennisepalli suurust rahet.
Minu ''lemmikõpetaja'' tunnis- Environmental systems'is oli jälle õhus pinget, ainult et seekord polnud Mr. Mathews süüdi. Nimelt tuli meile klassi paar kuud tagasi üks uus tüdruk ja ta püüdis Maritza ja Lindsey'ga, kellega mina alati ühes grupis olin, sõbraks saada. Pressis end alati meie juurde istuma, kuid kui teda läheduses ei olnud rääkisid need kaks alati temast taga ja tahtsid, et ma varem klassi jõudes kolmese laua kinni paneks, et tema sinna ei mahuks. Siiski-siiski oli see uus tüdruk mõned nädalad hiljem minu koha 100% üle võtnud ja minu ''sõbrad'' ei rääkinud ka temast enam halvasti. Vastupidi- neist kolmest said suured sõbrad. Mina sellest ei hoolinud, sest niikuinii kasutasid nad mind ära, et paremaid hindeid saada - tegingi parema meelega üksi oma töid. Sel päeval aga näitas keegi uuele tüdrukule mingeid vanu sõnumeid, kus temast taga oli räägiti ja siis otsustas, et suhtleb edaspidi klassis ainult minuga. Kogu tunni kirus Lindsey't ja Maritza't taga. Lubas isegi, et kui grupitöö on, võtab minuga paari. Eks näis, kas saab usaldada.
Kunstis kolis minu laua taha üks poiss (Chris), kellega ka varem juttu olin ajanud. Hiljem selgus, et ta ei teadnud, mis klassiastmes ta on''. Küsis minult, et mis peale sophmore'i tuleb. Naljakas.
Rääkisime veel reisimisest ja kõigest muust toredast ja tuli välja, et ta on pärit Hispaaniast ning kolis siia kui oli alles väike. Muideks pidavat endiselt tihti Euroopat (isa on piloot).
Ta saatis mu peaaegu oma järgmise klassini ära ja pärast sain muidugi Sydney'lt sõnumi, et kes see kutt on, kellega kooli peal ringi jalutan. Ta boyfriend oli meid näinud ja välja mõelnud mingi ebatõeste detailidega muinasjutu ning Sydney muidugi uskus. Kids...
Kusjuures leidsin Twitter'ist just hiljuti ühe pildi meie kooli koridorist. ''Couple wall''. See, muideks, ei ole üldse nii hull, kui minu tee kuuendasse tundi.



26.4.16 teisipäev

Voodis, veel silmi avamata, arvasin tõsimeeli, et olen oma Eesti kodus. Ilmselt oli põhjuseks unenägu, mis seal aset leidis, kuigi see oli suuremas osas inglisekeelne. See tunne oli nii veider ja pani mind mõtlema, et elu ei ole tagasi minnes enam kunagi endine. (Ja juba ainult kahe kuu pärast saab unenägu reaalsuseks.)
Trepist alla koperdades teatas Audrey, et Sonny (üks koertest) oli öösel läbi aia naabritele külla läinud ja Larisa pidi neile ukse taha minema, et ta tagasi tuua. Lisaks oli vaja veel enne kooli minekut kiiresti aed ära parandada.
Kooli jõudsime sellest hoolimata pool tundi varem.
Ajaloos olime juba mitu päeva järjest teinud kokkuvõtvaid töölehti erinevatest teemadest, et STAAR testi jaoks valmistuda. Leidsime Skylar'iga kõik vastused Quizlet'ist ja seega oli tunnis palju vaba aega. Sel päeval tahtis ta aga ise vastuseid õpikust otsida. Viis minutit hiljem andis ikkagi alla ja kirjutas kõik minu pealt maha. Nii palju siis õppimisest.
Kooris jagati kätte mitu uut lugu, millest üheks osutus ''O Fortuna'' (!!!). Ma olen nii elevil!
Keskkonna tunnis alustasime uue projektiga ja läkski täpselt nii nagu ma arvasin. Juskui esmaspäeval polekski midagi juhtunud. Nemad kolm koos ja mina grupis kahe suvalise kutiga, kes ilmselgelt sõrmegi selle nimel liigutada ei viitsi. Järjekordne näide minu sarjale ''Ära USA-lda''. Lahe.
Peale kooli koju minnes, tundus ilm täiesti tavaline ja mingit tormi kusagilt ei paistnud. Ei ühtki pilve ja tuulgi puudus. Siiski kusagil seitsme-kaheksa paiku kõik muutus (#TexasÜllatab) ja saime ikkagi selle rahe koos äikse ja kõige lubatuga. Sel korral mingeid suuri kahjustusi ei olnud, aga vähemalt oli mul nüüd põhjus, miks mitte magama jääda.

27.4.16 kolmapäev

Hommikul oli endiselt enesetunne kahtlane ja selle üle vingumise peale ütles mom, et põhjuseks on see, et ma kella kümneni üleval olin eelmine päev (arvasin, et Eesti vanemate põhjendused on huvitavad, aga see USA värk on ikka palju absurdsem). Kui nad vaid teaksid, et ma tegelikult kunagi sellisel kellaajal siin magama ei ole läinud. Eestis oli ju seegi hea, kui südaööks voodisse sai.
Enne kooli sõitu sain igahommikuse doosi moenõuandeid oma 12-aastaselt õelt ja sel korral õppisin, et mustad teksad ja pruunid nahksandaalid ei sobi kokku. ''Euroopa on ikka nii maas moega''. Tore, et kohe nii varakult tuju ära rikutakse.
Kooli jõudes valasin oma viha välja Ingrid'i peal, kes cafeteria's rahulikult raamatut luges. Kusjuures tantsu klassis teda viimasel ajal näha ei ole olnud. Tundub, et õpilased hakkavad tasapisi alla andma ja viimased kuud lihtsalt kogutakse võidu põhjuseta puudumisi.
Olin eelmisel päeval Twitter'is üht videot jaganud, kus keegi nutikas tegelane ''O Fortuna'le'' inglisekeelsed sõnad kuulmise järgi juurde pani. See tweet oli aga jagamiste kaudu koori lehele jõudnud ning vaatasime siis seda tunni alguses:


Eestikeelne versioon on mu meelest palju naljakam:


(Aitäh Ken, kes sa seda mulle suvel näitasid!)

Laupäev, 23. aprill 2016

Promposal & UIL

13.4.16 kolmapäev

Just siis, kui arvasin, et saime uurimustöödega ühele poole, teatas õpetaja klassi ees, et järgmine tegevus on selle esitlemine. Ülesandeks oli kasutada ükskõik millist Powerpoint'ist erinevat programmi. Leidsin soovituste nimekirjast Powtoon'i ja asusin töö kallale. Päris tore vigur on see.
Ajaloos pidime parandama oma benchmark'i vigu. Mitte, et lihtsalt vale vastuse maha tõmban ja uue tähe asemele kirjutan, vaid pidin nelja lausega iga parandust põhjendama. Sügav kaastunne neile, kellel nelikümmend viga oli (mul oli 17/66). Ma ei tea, mis meil kooli wifiga lahti on, aga see ei tööta enam paljudes klassides. Ja just neis, kus mul seda kõige rohkem vaja läheks. Eks näis siis, kas viib hinded madalamale.
Kooriga olime jälle laval. Keegi vana žürii liige oli öelnud, et konkursi toimumiskohale sarnase kõla saamiseks peame astmed ette poole lükkama ja seinad tagant maha võtma. Ennast oli seetõttu halb kuulda ja ajas närvi sisse. Mis siis, kui neljapäeval see saal nii halva kõlaga ongi? 
Keskkonna süsteemides avastasin, et olin saanud millegi eest, mille tegemise ajal mind isegi koolis polnud, viiekümne. See õpetaja annab endast ikka kõik, et mu hinne võimalikult madalal hoida.
Matemaatikas rääkis õpetaja terve tunni, milline see viimane kuus nädalat välja hakkab nägema ja tegi sissejuhatuse uude teemasse. Selleks on igasugune pangandus ja rahaasjad, mis tundub päris huvitav.
Peale kooli toimus viimast korda see kolmapäevane proov. Jällegi olime PAC'is. Kuna koori tunnis olid kõik jube pinges ja see ei läinud just eriti hästi, siis alustasime selja mudimise rongiga. Peale seda tegi Mrs. Hardy kiire noodist lugemise harjutuse ja rääkis kuidas see UIL'il välja hakkab nägema ning seejärel laulsime läbi kõik kolm naiskoori laulu (kuttide proov oli kohe peale meid). Kogu viimase laulu aja võitlesin pisaratega ja püüdsin mitte mõelda laulu sõnumile ja kui vähe aega mul selle kooriga siin jäänud on. Isegi Mr. Hardy (teise kooridirektori) ajasime nutma.
Peale proovi laenasin Jennie' telefoni, et ema järgi kutsuda. Ma pole elu sees nii kaua ilma helistamiseta hakkama saaanud.
Koju jõudes sõime õdedega koos õhtust ja rääkisime niisama juttu. Vihjeks nii palju, et vahel ikka annab see meie näiliselt mitte nii suur vanuse vahe tunda.
Hiljem helistasin Facebook'is Lisa'le (minu area rep) ja ta aitas mul kindlustuse pabereid täita. See oli selle pahkluu pärast, millega mitu-mitu kuud tagasi arstil käisin. Uskumatu ikka, et ühe lihtsa röntgen pildi eest tuleb USAs tasuda ligikaudu 300 dollarit.
Kui paberid täietud sain rääkisin temaga pool tundi niisama juttu. 

14.4.16 neljapäev

Ülesse ärkasin juba kell seitse, et ennast valmis sättida ja tavalisest varem koolis olla. Istusin tegelikult veel enne tundide algust Ingridiga cafeteria's, sest lavale kogunesime alles 8:40.
Alustasime hääle soojaks laulmisega. Mäletan, kuidas koori esimestel päevadel need harjutused nii naljakad tundusid. Juhendajad on ikka imelised ja annavad endast meie õpetamiseks absoluutselt kõik (ja rohkemgi kui vaja).
Kui siis lõpuks hääleharjutused kogu segakooriga tehtud saime, oli aeg poistel proovi teha. Veel enne lavalt maha minekut nägin, kuidas Hardy'de ja Jennie vahel mingi kehakeeles rääkimine käis ning seejärel ütles üks neist, et paaril tüdrukul on midagi öelda. JA SIIS läksid Christine, Jennie, Brii ja Jayda lava ette ja võtsid kätte plakati, kus oli kirjas minu nimi ja ''Prom?''. Tegin üllatunud näo ja läksin rõõmsalt sinna nende juurde. Christine veel tegi meist pildi ja lubas mul selle endale jätta.


#Sopra-Yes




Ausalt öeldes, ma juba aimasin, et nad neljapäeva hommikul mulle selle lubatud ametliku USA moodi prom'ile kutsumise teevad, sest keegi neist just tweet'is plakati tegemise kohta ja juba enne lavale minekut tundus kahtlane, et Jennie'l mingi valge suur asi käes oli ning ta Hardy'dega jutustas. Mind on ikka jube raske üllatada (good luck, My Future Husband!).
Peale tüdrukute proovi aeti kõik bussidesse (kokku oli neid kaks) ja sõitsime Central High School'i, mis ei jäänud just eriti kaugele. (Sõidukile, millele mina sattusin, oli bussijuhiks muideks mu matemaatika õpetaja.)

Päevakava:


Central HS:


Kohale jõudes ootasime veidi kooriruumi ukse taga ning seejärel oli meil täpselt viisteist minutit aega, et veel viimane lihv anda. Mr. Hardy luges lõpetuseks ette veel oma motivatsioonikõne ja palve. Ta ütles. et see on tegelikult neil kahel igahommikune rutiin, et paar minutit vaikuses koorile mõelda. Viimased päevad enne UIL'i pidavat veel eriti raskelt mööduma. Naeris veel, et ta naisel on kombeks dušši all dirigeerida. Selle peale ütles Mrs. Hardy, et vastupidiselt oma mehele, ei tee ta vähemalt seda läbi une.
Pooleldi nuttes, pooleldi naerdes suundusime lavale. Kõik tuli välja suurepäraselt ja kohe peale seda saadeti meid edasi noodist laulmisesse.
Ukse peal anti igale õpilasele väike kuueleheline lugu, mille tohtis avada alles siis, kui selleks käsk anti. Kokku oli meil kaks võimalust laul otsast lõpuni läbi laulda ja ei läinud üldse nii hästi kui lootsime. Nimelt oli tenoritel üks väga nõmeda rütmiga takt ja kõik alteratsioonimärgid (Google tõlge aitas selle sõnaga) olid ka muidugi sinna pressitud. Kahju hakkas isegi, et neile see süüdioleku tunne jäi, kui me 2'e saime (kõik ülejäänud hinnangud olid ainult ühed).
Seejärel oli kuttide kord proovi teha ja kohtunike ette minna. Meie saime saalis kaasa elada. Nägime ka mõnda teist koori ja nendega võrreles oli meie oma ikka mitu korda parem. Palju rohkem emotsiooni, musikaalsust, nautimist ja üksteisega laval ''suhtlemist''. Kananahk tuli ikka peale küll, kui neil kõik kolm laulu lauldud sai.
Peale seda suundusime bussitäie tüdrukutega Chick-fil-a'sse, kuhu kool igale ühele lõunasöögi oli tellinud. Hiljem lisandusid ka poisid.


Vastupidiselt meile, oli poistel pinge maas ja nemad sõitsid peale söömist tagasi Chisholm'isse. Meil aga oli veel kõik see alles ees ja pidime tagasi Central'isse minema, et oma viimased kolm ette kanda.
Häälte ülessoojendamiseks antud viieteistminuti jooksul me ühtki sõna ei laulnud. Suurema osa ajast naersime lihtsalt koos kooridirektoritega (oeh, see huumor). Tüdruk, kes meiega sinna ruumi aega kontrollima oli pandud, sai ikka korralikud krambid naermisest ja ütles, et see kooriproov oli kõige veidram, mida ta kogu päeva jooksul näinud oli.
Paar minutit enne lavale minekut oli Mrs. Hardy hetk oma kõne teha ja meid jälle nutma ajada. Saalis läks kõik imehästi ja ega noodist laulmisel ka viga ei olnud. Ainult kooridirektori sõrm hakkas nipsutamisest veritsema.
Bussiga tagasi kodu poole sõites saime teada tulemused. Nagu eelnevalt mainisin, saime kõik ühed - väljaarvatud see segakoori lugemine. Olime ise küll kõik väga pettunud selles žüriis, aga kui kuulsime, et mõni kool oli isegi neljasid saanud ja meie jäime ikka piirkonnas esikohale, siis ega see üks kaks tuju ära ei rikkunud.
Oma kooli parklasse jõudes tegime paar pilti ja läksime kõik laiali.

(Poisid olid juba ammu koju läinud ja seega saime pildi ainult segakooritüdrukutega. Varsity'sse kuuluvad tegelikult pildil olevatest ainult pooled).



Mina jäin õue ema ja õdesid ootama, sest neil oli koolis võrkpall.
Õhtuks olin väga-väga väsinud ja vajusin varakult voodisse ära.

15.4.16 reede

Bad Weather Make-up Day ehk no school. Võtsin sellest 100% ja magasin kaua tahtsin.
Kella kümne paiku kirjutas Larisa mulle Facebook'i, et ta on all vannitoas Princess'iga. Und mul niikuinii enam polnud ja läksin siis emaga veidi juttu ajama. Rääkisime enamjaolt prom'ist ja millist kleiti ma tahan. Hiljem mainis ta veel, et nende järgmise aasta vahetusõpilane Prantsusmaalt (Bastien), sai lõpuks ometi nende kontaktandmed ja on nüüd host emaga paar meili vahetanud. Ta tundub täielik vastand minule ja kardan isegi, et pere hakkab meid omavahel võrdlema. Eks näis siis. Kusjuures ta jõuab siia juba augusti alguseks. Mitte nagu mina - paar päeva enne kooli algust. Kahju muidugi, et ma temaga isiklikult tutvuda ei saa.
Peale väikest jutuajamist jäin ma Princess'i hoidma ja sõin hommikust, kuniks ema isale lennujaama järgi läks.
Mingi aeg lõunal helistas ka tädi Eestist ja ajasime pisut juttu. Mu eesti keel on ikka tunduvalt paremaks läinud kui see vahepeal oli.
Õhtul läksime välja sööma. Meiega oli kaasas veel Meghan (Audrey sõbranna). Restorani valis välja isa ja seal olin ma juba korra käinud (paar kuud tagasi vist).




16.4.16 laupäev

Hommik algas Audrey võrkpalli mänguga, mida me vaatamas käisime. Väga tasavägine ja närvesööv.
Peale seda läks ta mingi koolisisese ekskursiooniga Six Flags'i (kuulus lõbustuspark USAs).
Meie Larisa vanematega suundusime aga tagasi koju ja sõime seal koos lõunat ning planeerisime, kuhu poodidesse kleiti otsima minna.
Vanaema soovitas ühte vintage kauplusesse minna, mis kohe TCU kõrval asub ja nii me ka tegime. Sinna saabudes tuli aga välja, et ühtki kantavat või pidulikku riideeset nad ei müünud. Küll aga kõike muud.




Seal oli muideks mingi üritus käimas ja selle puhul jagasid kõik poed igasuguseid koogikesi, torti ja muud sellist. 
Teel koju käisime veel läbi mõnest ettejäävast kaltsuka stiilis poest, aga ega ka seal mingit suurt valikut ei olnud ja sõitsime tagasi koju.
Surfasin veidi telefoniga netis e-poodides ja emal hakkas vist minust kahju ning lubas mind veel ühte lähedalasuvasse poodi viia. Viimasest leidsingi lõpuks omale ühe sobiliku kleidi, mille ära ostsin. Ei usu küll, et sellega päriselt Prom'ile lähen, aga vähemalt on midagigi olemas ja minemata selle pärast ei jää.

17.4.16 pühapäev

Masendavalt vihmane hommik. Ja sellist ilma lubati koguks järgnevaks nädalaks. Fuhh.
Lugesin veidi raamatut (et koduste tööde tegemist edasi lükata) ja koristasin (cleaning weekend).
Lõuna ajal ütles isa mulle, et meil on kalkunid maja ees. Arvasin alguses, et ta teeb mingit lolli nalja, aga siis läksin vaatama ja vot olidki.


Ootamatult sai kell üheksa ja tõdesin, et ma polnud endiselt oma inglise keele uurimustöö esitluse tegemist alustanud. Vahepeal isegi mõtlesin juba, milliseid vabandusi õpetaja uskuma jääks, aga tundus lihtsam töö lihtsalt ära teha ja seejärel jäin muretult magama.

18.4.16 esmaspäev

Ma ei olnud nii pikka aega klassi ees midagi esitanud ja esimest korda elus sain ma aru, miks raamatutes kirjeldatakse seda tunnet sõnadega ''kõhus keeras'', ''tahtsin oksendada''. No ega nii hull ka ei olnud, aga jube ärevus oli küll sees millegi pärast. Võõras.
Sain aga ilusti sellega hakkama ja Skyward'is seisis hinne 100. Kusjuures siit üks naljakas fakt: kui muidu USAkad on hästi valju häälega ja jutukad, siis publiku ees seistes on nad ikka VÄGA häbelikud ja vaiksed.
Tantsu klassis lõpetasime ära oma kava, mida juba paari nädala pärast peame laval esitama. Loodetavasti tuleb sinna ikka paar teist julget peale minu, et ma üksinda omal marki täis ei peaks tegema. Need kavad on ikka nii algelised ja igavad. Sorry. Plus ma olen kõigist kaks korda pikem ja selle tõttu pannakse alati keskele ning esiritta. No ja kui kusagil puntras peab käed üles tõstma, siis kõikide teiste omad on minu silmade kõrgusel ning mul on jälle hiiglase tunne. Nii vastik suur ja kohmakas on olla sellistes olukordades.
Kooris kuulasime läbi kõik lindistused UIL'ilt ja juhendajad lugesid kohtunike kommentaare. See onuke, kes meile kahe andis oli põhjuseks kirjutanud mitu lehekülge sellest, kuidas talle meie kooridirektorite õpetamise meetod ei meeldinud. Ja mitte ühtki sõna laulu esituse kohta. Ei no aitäh. Sellel tegelasel pidigi halb maine olema ja vanuse pärast jäi selle aasta UIL ka õnneks tema viimaseks.
Lõuna ajal käisin Jennie'ga prom'i pileteid ostmas ja sain ka mingi lehe, mis vanema allkirja küsis. See oli kusjuures üks viimaseid päevi, mil veel pileteid müüdi.
LÕPUKS ometi sain kunstis valmis oma laeplaadi, mida juba mitu nädalat teinud olin. Lihtsalt ei suutnud lõpetada detailide lisamist. Polnud juba mitmeid aastaid (tunnen nii vanana ennast seda öeldes) maailnud - kui üldse... Need allklasside guaššid ei lähe ju arvesse?

Vincent van Gogh'i ''Café Terrace at Night''

Originaal - see mille järgi maailisin:



(Keegi ikka aegajalt jätab mulle märke Eesti olemasolust:)




Kolmapäev, 20. aprill 2016

Kaheksas kuu

Kaheksa kuud. KAHEKSA kuud.

Keel

Alustangi kohe jälle selle kohustusliku teemaga.
Kusjuures sel korral on mul isegi midagi rohkemat öelda, kui igakuine olen-rahul-aga-võiks-parem-olla-jutt.
Nimelt siis vaatas mulle ühest riiuli nurgast, raamatukogus ringi jalutades, vastu tuttava kaanega raamat. Võtsin selle siis kätte ja tuli välja, et tegu oli esimese inglisekeelse raamatuga, mida ma lugenud olen (kusagil 2-3 aastakest tagasi). Muidugi viisin selle siis kohe kiirel sammul librarian'i juurde ja laenutasin koju kaasa. Nüüdseks on raamat peaaegu läbi loetud ja olen üllatunud, kui palju paremini ma kõigest aru saan. Isegi kõik koha ja poe nimed loovad pildi ning vahel tundub, et mõni oluline detail oleks justkui juurde kirjutatud. Poleks arvanudki, et ma nii paljust ilma olin jäänud.
Rääkimisest. Saan ikka aeg-ajalt kommentaare oma aktsendi kohta. See mind eriti ei kõiguta ja võtan komplimendina - eks ilma ma kunagi rääkima ei hakkagi (kui just siia kauemaks elama ei jää) ja ei näegi vajadust. Küll aga on arvatud, et olen lihtsalt pärit teisest osariigist ja emakeelena räägin inglise keelt. See teeb ikka tuju heaks küll.
Olen avastanud, et uued sõnad jäävad palju paremini meelde. Siiski-siiski on alles need error'id, mis koperdama panevad. Näiteks kui avastan poole jutu pealt, et peaksin sõnad lauses hoopiski ümber tõstma, et see paremini kõlaks või kui mõnes sõnas kindel ei ole. Endiselt jooksevad kiiruga rääkides sisse ka need igasugused lihtsad vead, millest ma just siis aru saan, kui olen välja lausunud. Näiteks she ja he või this ja that. Eestis ma nagu ei mäleta, et ma neid sassi oleksin ajanud, aga siin küll kukuvad suust suvaliselt välja, kui nendele eraldi ei mõtle. Õnneks tundub see probleem lõpuks ometi kaduvat.
Ka enesekindlust on rohkem. Aasta alguses poleks ma arvanudki, et üksi kogu klassi ees oma uurimustööd suudan kaitsta. Mulle isegi täitsa meeldib publiku ees rääkimine ja kõnede tegemine. Peas on alati see huvitav-kas-saan-hakkama-mõte, mis tekitab adrenaliini.
Muideks... Ka eesti keel on hakanud tasapisi tagasi tulema. Eriti kui nüüd jälle rohkem eestlastega suhtlen. Usun isegi, et tagasi kodumaale jõudes olen samal tasemel, millega lahkusin. Seega sellepärast muretseda ei tasu.

Suhted

Nagu viimase kuu postitusi lugedes tunduda võib, on mul host perega olnud veidi keerulised ajad. Mitte, et midagi halvasti oleks, aga nagu igas teiseski peres, tekib ka siin vaidlusi, konflikte ja muid toredaid arusaamatusi. Vältida neid kindlasti ei tohiks ja teistele vahetusõpilastele ka nõuandeks, et kui midagi ei meeldi või lihtsalt pähe ei mahu, siis enda sisse hoidma jääda ei ole mõtet ja perega arutamine tõenäoliselt isegi tugevdab sidet.
Minu puhul oli näiteks lugu selline, et üha enam hakkasid häirima pisikesed asjad USAkate juures, mida mina iial muuta ei saaks ja seega hoidsin suu parem kinni. Pere loeb minu kehakeelt aga liigagi hästi ja iga kord, kui miski valesti on, saab ema kohe aru. Tema aga tõlgendas seda koduigatsusena ja arvas, et ootan juba, millal neist kõigist ometi lahti saaks. Muidugi see nii ei ole ja vajasin lihtsalt aega, et kõik enda jaoks selgeks mõelda. Praegu on kõik korras ja saan kõigiga ilusti läbi. See muidugi ei tähenda, et lasin enda vaatepunkti muuta või ennast ümber rääkida. Ei - endiselt hoian oma arvamusi kõrgel, kuid õppisin erinevusi hindama ja neid positiivsemalt nägema.
Samas olgu hoiatatud, et olles vahetusõpilane, ei hakkagi keegi Sinust ja Sinu tunnetest kunagi aru saama. Ürita palju tahad. Mine vahetusaastale ja küll Sa siis mõistad, miks ma siin sellist segast juttu ajan.

Üldiselt

Olen nii-nii uhke enda üle, et siia tulin ja siiani hakkama olen saanud (aitäh kõik toetajad!!). Vahetusaasta on mind tõesti nii palju muutnud ja tunnen ennast täiesti teise inimesena, kuigi eks väljastpoolt näen ikka välja nagu see sama vana Kätrin (loodetavasti). Seda kõike on nii raske sõnadesse panna ja ma lihtsalt loodan, et kui Sina, kes sa seda praegu loed ja oled otsuse ees, kas vahetusaastale minna või mitte, siis usaldad mind pimesi ning lähed anyway. Thank me later!

Lõpetuseks midagi minu jaoks täiesti uuest maailmast (süü jällegi vahetusaastale):

“Dance is the hidden language of the soul of the body.”



Teisipäev, 12. aprill 2016

Tori Kelly kontsert

8.3.16 reede

Inglise keeles sain lõpuks ometi oma kirjandi valmis, ajaloos oli jälle asendus õpetaja ja tantsu klassis alustasime järjekordse hip-hop tantsuga, mis on sel korral rohkem cheerleader'i stiilis.
Tänu koorile (UIL proovid) ei pidanud ma neljandasse kuni seitsmendasse tundi minema ja see tegi tuju jube heaks, sest keskkonnaõpetuses esitati parasjagu oma projekte.
Enne viiendat tundi, kooriga laval olles, hakkas ootamatult undama alarmsüsteem (?) ja kõik pidid evakueeruma kooli ümber olevatele parklatele. See oli siis sellel kuul juba neljas kord. Ilmselt teeb keegi nalja lihtsalt või siis ei osata sööklas olevad mikrolaineahjusid korralikult kasutada. Igasuguseid jutte liigub.
Kui uuesti kooli sisse lasti, oli poiste kord proovi teha ja oma laule läbi laulda. Mina istusin senikaua Jennie, Brii ja Christine'i saalis neid kuulates ja juttu ajades. Mingi hetk tuli teemaks prom ja kuna mina olen junior ja ilma senior'i kutseta minna ei saa, siis nad küsisid, kas mul mukidu oleks võimalus ning tahaksin koos nendega minna. Muidugi olin nõus ja peale seda lubasid nad mind hiljem ametlikult kutsuda. Pean siis lihtsalt üllatunud näo tegema. (Aga APPI, ma olen nii elevil nüüd!!)
Seitsmenda tunni ajal tegime kiire noodistlugemise ja seejärel kamandati kõik oma viimasesse tundi, milleks minul osutus matemaatika. Seal loomulikult istusin ilma tegevuseta jälle, sest keskmine hinne on endiselt 100.
Põhimõtteliselt kohe, kui koju jõudsime, läksime tagasi autosse ja alustasime sõitu Dallasesse. Tegelikult see linn meist üldse kaugel ei ole, aga reedeõhtused ummikud teevad oma töö ja istusime nendel ''kiirteedel'' kokku vist tervelt 1,5h.


Oleme Dallasest juba mitu korda mööda sõitnud, aga ikka olin ülipõnevil, sest lõpuks ometi oli kätte jõudnud ju see minu sünnipäevast saati oodatud Tori Kelly kontsert, millele ema piletid kinkis. Ma olen juba aastaid tahtnud teda oma kõrvaga kuulda. Ärevus oli jube suur ja ootused kõrgel.
Jõudes kohale, nägime pikka järjekorda mis ulatus uksest mitme tänava kaugusele. Nad pidavat juba kella neljast saati seal ootama ja suhteliselt kasutult veel, sest saal oli väike ja kui vähegi trügida oskad, oleks saanud ka päris esiritta.
Veel enne kontserdi algust sõime me õhtust kohe South Side Ballroom'i kõrval, kus olid valikus erinevad burgerid.




Mingi hetk hakkas järjekord (paistis restoranist) liikuma ja otsustasime ka sappa seisma minna. Jõudsime isegi sisse paarkümmend minutit varem ja otsisime siis lihtsalt hea vaatega koha.





Soojendusesinejateks oli Thirdstory, kellest ma polnud varem midagi kuulnud. Mulle täitsa meeldis nende repertuaar. Selline hästi chill muusika.


Üks cover ka, mille nad esitasid:


Ja siis lõpuks, peale mitmeid kuid ootamist astus lavale Tori! 
Kui paljude kuulsate lauljate kohta võib öelda, et nad ei kõla laivis üldse nii hästi, siis tema esitas küll kõik laulud 3x paremini. No milline vokaal! Kusjuures ta mängis lõpus trumme ka ja veel hämmastavalt hästi. 
See on siiani mu elu parim kontsert.






Mõni hetke lemmik ka:







Selline pisikene saal oli.


Koju jõudsime alles südaöösel ja selleks hetkeks olin omadega ikka päris läbi. Häälest ei hakkaks rääkimagi - 4h kooriproove ja sellele järgnev lemmiku artisti kontsert.

9.3.16 laupäev

Magasin hästi kaua ja sel päeval suurt midagi ei teinudki.
Lõunapaiku võtsime peale paar Audrey' sõpra ja läksime nende võrkpalli mängu vaatama, mille nad napilt võitsid.
Õhtul plaanis ema jooksma minna, aga siis hakkas vihma sadama ja ta otsustas hoopis poodi minna. Läksin temaga kaasa, et veidi toast välja saada.
Koju jõudes jäin mina kilekotte tühjendama ja ema läks Audrey' poisssõbrale järgi. Ma kusjuures ei näinudki seda hetke, kui ta tagasi koju minema pidi, sest jäin vara magama.

10.3.16 pühapäev

Tegin jälle ühe pikema une ja kui siis lõpuks ärkasin, sõime hommikusööki ja tegin ära kunsti eelmise nädala koduse ülesande - igaks nädalaks on antud pealkiri, millele me pildi peame joonistama. Sel korral oli teema ''An unlikely pet'' ja mina joonistasin kiiruga ühe koera kahte inimest keti otsas jalutamas.
Õhtuks viis Larisa meid õdedega vanavanemate juurde hoiule (jah, koju ka ei lubata omapäi jääda) seniks, kuni ta klassikaaslastega kokku sai, et õppida.
Kodus tagasi olime alles üheksa paiku.

Teisipäev, 5. aprill 2016

Koorivaim

28.3.16 esmaspäev

Keskmine koolipäev.
Inglise keeles tegeleme praegu uurimustööga ja mina sain teemaks globaalse soojenemise. Olin selle teemaga juba varem päris tuttav ja seega midagi keeruist ei ole.
Ajaloos püüdsin kuidagi pead püsti hoida ja mitte magama jääda. Õnneks on selles klassis alati üpris külm ja see ajab une ära.
Kuna üks treeneritest jäi haigeks, me suurt midagi tantsu klassis ei teinud. Pidime lihtsalt saalis ringi käima ja igas punktis lühikese kava mõtlema välja grupiga. Igas station'is olid ette antud ka liigutused, mis peavad olema kasutatud. Dianne'i ja Ingrid'iga läks aeg jube ruttu.
Kooris avastasin ennast mõtlemast, kui väga ma seda igatsema hakkan. See juhendajate huumor ja kõik need pisikesed jutud oma elukogemustest, mis aitavad laulu sõnumile pihta saada. Ja siis igasugused nõuanded ja nipid oma hääle kasutamiseks. Nemad on täpselt need kaks, keda nähes võib öelda ''relationship goals''. Ma olen ikka nii-nii õnnelik, et koori valisin. See kujunes suureks osaks minu vahetusaasta kogemusest. Ei taha mõeldagi, et jäänud on veel vaid loetud kuud.
Ja muidugi kui tuju just hea oli, tuli keskkonnaõpetuse õpetaja ja rikkus selle ära. BOOM! Nimelt alustasime eelmisel nädalal uue projektiga. Ülesandeks oli ehitada oma grupiga aquaponics. Selle jaoks pidi üks meist ostma kala ja keegi teine paar taime. Ülejäänud vahendid pidid koolil olemas olema (või õigemini õpetaja ütles, et ta ka ei tea täpselt).
Ühesõnaga... Meie grupil olid kõik vajalikud vahendid ostetud ja siis ilma igasuguse põhjuseta tühistas õpetaja selle töö- ajades veel meie kõigi süüks. Ega muidu mind väga ei olekski see kõigutanud, aga meil oli kala ostetud (isegi nimega juba: Fishy) ja ujus laua peal karbi sees. Selle peale Mr. Mathews lihtsalt naeratas ja ütles. et see ei ole enam tema probleem. Lõppude-lõpuks sai ta nii kurjaks, et andis veel uue ja palju mahukama projekti. Kalast nii palju, et tema ujub nüüd mu pinginaabri poja akvaariumis.
Kunst. Ainuke tund, kus üldse rahu saab, kuigi sel korral oli isegi seal väike pige peal. Pidime laeplaatidega reedeks valmis saama, aga mina olin sellest eesmärgist veel kaugel. Töötan tavaliselt üpris kiire tempoga aga... Perfektsionist, nagu ma olen.
Matemaatikas ootasin jälle pool tundi teisi järgi ja aitasin niikaua Lorena't. Tal olid endal veel valemid kõik ette kirjutatud ja ainult vaja numbrid asemele panna, aga ikka pidin näpuga järge ajama.
Koju minnes tegi ema õhtusöögi ja läks ise kooli (või jõusaali hoopis?) ja meie õdedega sõime kolmekesi. Päris tore jutuajamine oli nendega ja tundsin jälle, nagu oleksime lähedasemaks saanud.
Peale seda käisin pesus ja läksin ära voodisse, et siis lõpuks natuke lõõgastuda ja telefonis Ida Marie'ga (Texases, Saksamaalt) ning mõne teise vahetusõpilasega, kes USAs on, juttu ajada.
Aga siis jõudis ema koju ja tuli välja, et me olime unustanud söögi külmkappi tõsta ja selle peale sai ta maruvihaseks. Põhjuseks oli loomulikult liigne telefonis istumine ja seega tormas ta minu tuppa ja läks arvuti kallale, et välja uurida, kuidas internett välja lülitada. Kõige vanema õena tundsin ennast muidugi süüdi ja õdede pilk ütles, et ka see telefoni ''probleem'' on ainult minul. Vähemalt ei mängi ma seal mänge vaid kasutan aega targalt ja lisaks vastupidiselt kõigile teistele, pääsen mina sotsiaalmeediasse ainult kodus ning seda teen ka alles siis, kui midagi paremat teha ei ole. Arvan, et olen põhjendatud.

29.3.16 teisipäev

Hommikul olin tujust ikka korralikult ära ja esimese tunni ajal süvenesin uurimustöösse püüdes sellega mõtteid mujale ajada.
Ka ajaloos anti ette mahukas tööleht, millega jõudsin napilt (kusjuures ainukesena klassist) valmis.
Koolikellasid meil kogu päev ei helisenud, sest English I (kõik freshman'id) tegid kogu päeva STAAR Test'i. Adrienne ütles, et neil kulus selleks koguni kuus tundi.
Kuna tantsu klass koosneb meil enamasti noorematest, siis paljud olid testimas ja kohal oligi meid ainult üheksa. Niisiis midagi tegema ei pidanud ja lõime lihtsalt aega surnuks. Kogu see päev oligi lihtsalt üks tuim ühest klassist teise jalutamine ja laua taga passimine.

30.3.16 kolmapäev

Peale kooli oli mul kooriproov ja Larisa tuli peale Audrey ortodondi külastust mulle kell 5:30 järgi.
Koju jõudes nägin laual pakki. Sain kätte paar asja, mis mõni päev tagasi netist tellisin. Proovisin ka seda USA stiilis shoppamist.

31.3.16 neljapäev

Hommik möödus kiirelt ja isegi süüa ma ei jõudnud.
Treenerid jälle puudusid ja seega saadeti meid hoopis ühte teise saali (kusjuures ma ei teagi, palju neid meil on koolis). Seal olid parasjagu ringi hüplemas Gymnastics'i õpilased. Lahe oli vaadata ja tekkis tahtmine ise ka kõiki neid vigureid proovida.


Environmental'is visati ette järjekordne hunnik töölehti ja olin jälle ainus, kes selle kallal tunnis tööd tegi. Teised kirjutasid hiljem minu pealt maha. Loodetavasti ikka oma sõnadega ja ignoreerides neid endiselt sisse jooksvaid grammatilisi error'eid.
Kunsti klassi lõpus tuli minu juurde üks Jaapani tüdruk, kes arvas, et oleks tore veidi minu tööd kritiseerida. Tekitas oma ütlemistega minus isegi tunde, et see välja prinditud koopia kvaliteet oli minu süü. Tegin sõbraliku näo pähe ja arutasin temaga seal päris pikalt - isegi seda ei kuulnud, mida kooliraadiost öeldi.


Viimasesse tundi minnes olin päris segaduses. Kedagi peale minu koridorides ei liikunud ja kõik istusid klassides või seisid ukse vahel. Kontrollisin kellaaega ja kõik nagu klappis. Hiljem aga selgus, et oli antud käsk eelmisesse klassi jääda kümneks minutiks, et veel viimased testijad (English II) lõpetada saaksid ja hallway'd keelumärkidest ning siltidest tühjaks oleks pühitud.
Matemaatikas alustasime järjekordse projektiga ja need pisikeste ruudukestega paberid ajasid mul pea nii ringi käima ja silmad vett jooksma, et poole tunni pealt andsin lihtsalt alla.
Koju viis mind selkorral koolibuss ja tuppa astudes selgus, et Danny oli jälle tagasi.
Tänu sellele otsustasime õhtuks välja sööma minna ja suundusime Olive Garden'isse. Seal oli aga ooteaeg viiskümmend minutit pikk ja seega läksime kohe lähedalasuvasse Mehhikko restorani.
Ka seal ei läinud kõik just kiirelt ja ootasime laua taga isegi üle tunni.


Kui siis lõpuks söök saabus, selgus, et Larisa tellimus oli kellegi teise omaga sassi aetud ja Danny oma ei maitsenud just kõige paremini. Sellest kaebasime kohe loomulikult kelnerile ja too kutsus kohale kõrgema tegelase köögist, kes veel omakorda vabandas. Tuli välja, et neil oli peakokk puudu ja köögis suur segadus ning pingeline õhtu. Siiski tänati, et me tagasisidet andsime ja vabandati veel mitu korda.
Restorani ukse poole jalutades jäi kõrvale üks peegel, mille ette Audrey loomulikult tantsima läks. Tegin pähe oma täiskasvanuliku elukogenud näolime ja ütlesin, et selle taga on köök ning peegel, mille ees ta nägusid tegi, on töötajate jaoks seespoolt aken. Isa ei saanud kogu kodutee naeru pidama.

1.3.16 reede

Mingit suurt naljatamist esimese aprilli puhul ei toimunud. Siiski oli keegi teise ja kolmanda tunni vahel tulekahju välja kuulutanud ja sireenide saatel aeti kogu koolimaja rahvast tühjaks. Peale kakhtekümment minutit õues külmetamist öeldi aga, et midagi ei leitud ja see pidavat olema kuulujuttude põhjal aprilli nali.
Tantsu klassist leidsin omaette irvitava Ingrid'i ja selgus, et ta oli kogemata sellele nupukesele pihta läinud, mis tuletõrje kohale kutsub. Siiski polnud kumbki meist päris kindel, kas see ikka kindlalt tema oli. Ilmselt mitte.
Treener oli üle pika aja jälle tagasi ja esimest korda kogu õppeaasta jookul ilma igasuguse meigita. Nii võõras.
Kooriga olime sel päeval laval ja kõik, kaasaarvatud juhendajad, olid millegipärast tujust ära. Proov selle tõttu just väga hästi ei kulgenud. Juba kõlast oli aru saada, et miski on nihu. Võib-olla oli asi ruumi erinevuses, võib-olla milleski muus.


Et igas päevas ikka natukene vürtsi oleks, rõõmustas Mr. Mathews meid jälle ühe ootamatu tuunikontrolliga. Seda lubas ta veel teha mitu järgmist päeva.
Peale tunde läksime Audrey' ja isaga Home Depot'sse ning peale seda võtsime peale Princess'i (Sydney' koer). Aega meil temaga mängimiseks tegelikult palju ei olnud, sest juba kell seitse oli Audrey'l võrkpalli trenn. Sinna jõudes võttis meid uksel vastu tüseda tädi kortsune kulm, mis ütles, et koertega kooli ei lasta. Niisiis läksin Danny'ga kaasa, et ta tagasi koju viia.


Vasakpoolne patsiga tädi- Larisa. Temast täpselt teiselpool võrku- Audrey:


Trenn kestis vist kokku kaks tundi ja tore oli pealt vaadata. Üks armsamaid hetki oli see, kui tüdruk, kes on kogu aja servimisega hädas olnud, sai esimest korda palli üle võrgu ja ta vanem vend (sama vana kui Adrienne) teiseltpoolt selle kinni püüdis ning tagasi saatmise asemel selle maha viskas ja õde kallistama jooksis.

2.3.16 laupäev

Minu nädalavahetus algas varakult, kuigi oleksin väga tahtnud veel tunnikese pikutada. Nimelt oli meil UIL'i eelne kooriproov ja esinemine kohtunikele, kes ka hiljem meile ja paljudele teistele külaliskooridele tagasisidet andsid. Samal ajal oli Audrey'l mäng ja ülejäänud pere käis talle kaasa elamas. Kõik peale minu.
Koolis pidin olema kell 10:45 ja kuna ilm oli ilus, laulsime hääled lahti õueklassis. Nii mõnusalt kajas seal.
Hiljem tegime kõik laulud teatri musta kasti ruumis läbi oma pianistiga ja seejärel suundusime tüdrukutega lavale. Läks paremini, kui reedeses proovis ja vist võis rahule jääda, kuigi päris kindlalt me ikka ennast ei tundnud.
Otse lavalt pandi meid ootama bändi klassi, kuhu paar minutit hiljem ka üks kohtunikest meile nõuandeid tuli jagama. Peamiselt parandas ta meie prantsuse keelt ja häälevärvi muutmist. Nii hea oli temaga koostööd teha ja vahe oli kohe tuntav. Kokku kulus kolme laulu peale vist tervelt 1-2 tundi.
Peale seda saime pausi, et koori tellitud pitsat minna sööma ja poistega kokku saada esimest korda päeva jooksul. Kohe peale seda tegimegi kõik koos veel proovi ja saadeti uuesti lavale.
Usun, et paar laulu laulsime alles seal esimest korda ilma Hardy sekkumiseta lõpuni. Siiski kõlas rahuldavalt ja võisime jälle professionaalse juhendajaga (Texas Tech'i kõrgem tegelane) koori ruumi nõu kuulama minna. Ta on üks lahedamaid juhendajaid, keda ma elus näinud olen ja temast oli nii palju abi. Tuli välja, et ta oligi ainult meie koori pärast sinna üritusele kuulama tulnud.
Tehtud sai palju nalja, kui ka rasket tööd. Tõesti kvaliteet aeg. Võiksin nii iga oma päeva veeta. Siiani ei suuda uskuda, kui paljust ma Eestis olles ilma olen jäänud.
Lubasin emale, et kella kolmeks on kõik läbi, aga aeg möödus kuidagi jubekiirelt ja koolist välja astudes leidsin telefoni ekraanilt hoopis number nelja. Kuna ma endiselt ühtegi helistamiseks mõeldud vahendit endaga kaasas ei kanna, siis jäin lihtsalt ootama ja lootsin, et ta kurjaks ei saanud, kui mind ei ilmunud välja õigeaegselt ning et ta ikka tuleks peagi tagasi.
Möödus nelikümment minutit ja kaugelt kooliparklast hakkas paistma ema auto. Oleksin tegelikult hea meelega seal päikese käes veel paar minutit mõnulenud, aga ega kes ikka nädalavahetusel vabatahtlikult kooli ees istub.


Koju jõudes leidsin Facebooki'st sõnumi emalt, sisuga, et helista, kui proovid lõppevad. Ilmselt see kooli nett sinna parklani ei ulatunud. Üldse ei töödanud väga hästi sel päeval.

3.3.16 pühapäev

Lootsin, et saan siis lõpuks välja magada ennast, kuid pidime kohe hommikul hoopis kirikusse minema.
Nägin seal jälle oma ajaloo õpetajat ja tema poega. Nad on vist iga nädalavahetus seal tagapingis need slaidide vahetajad.
Nagu ikka, lauldi alguses alustuseks kõik koos paar optimistlikku laulu jumalast ja saatusest ning seejärel rääkis üks onuke pikalt piiblit tsiteerides vihaseks saamisest, kuulamisest ja andestamisest. Istusime seal ikka päris pikalt, kuigi ma eeldasin, et need igapühapäevased teenistused on lühemad kui jõuludel või lihavõtetel.
Koju jõudes koristasin õdedega (suuremaltjaolt tegelikult ilma nendeta) ülemist korrust seni kuni vanemad all lõunaseks cookout'iks valmistusid. Klassikaline hamburger'i ja hotdog'i istumine.
Tasapisi laekusid ka sugulased. Seekord oli tegemist rohkem Danny üritusega, sest ta pidi jälle esmaspäevaks tagasi Colorados tööl olema. Nii kahju, et ta meiega siin olla ei saa iga päev.