8.3.16 teisipäev
Hommikul ärgates ma tõsiselt kahtlesin, kas kell ikka on 7. Tavaliselt on selleks ajaks juba päike ammu tõusnud ja toas valge, aga sel hommikult oli midagi valesti. Nii ma siis läksingi kohe akna juurde, et aru saada, mis toimub. Suured tumehallid pilved. Isegi sinised võiks öelda.
Nagu paar korda nädalas ikka juhtub, lahkusime kodust juba kell 8, et Audrey ja üks naaber enne meid kooli viia. Teel sinna hakkas järsult vihma sadama. Sellist vihma ei ole mina Eestis küll kunagi näinud. Vaevu nägi autost välja ja paljud isegi peatusid tee ääres. Lisaks tulid mingil hetkel mängu ka tornaado signaalid. Need kõlased siis siinsete elamute vahele paigutatud seadeldistest - midagi tuletõrje auto ja koolikella vahepealset.
Lõpuks siis kui Ed Willkie'ni (middle school) jõudsime oli vihm raheks kujunenud. Tuul oli ka tõusnud ja kusagilt kuulsin, et isegi kuni 70mph (31.3 m/s). Ega ka äike ei puudunud (tükk aega mõtlesin, mis on see sõna välgu ja müristamise kohta). Kusjuures see oli ikka vinge kogemus, sest välku lõi vähemalt iga kahe sekundi tagant - ilma liialdamata - ja müristas ka ilma vahetpidamata.
Enda kooli jõudes jooksime Adrienne'ga läbi paduvihma ja üks naine tegi meile seest poolt söökla ukse lahti, et kaugemale ei peaks minema. Kohe sisse jõudes juhatati meid edasi 400s hallway'sse, kus olid kõik varem kooli jõudnud õpilased klassidesse ootama paigutatud.
Nii me siis istusime ja ootasime, millal on turavaline tundi minna.
Aga ega ka sellega asi ei lõppenud, sest mingi hetk läks elekter ära. Peale meie olid läheduses veel 3-4 kooli, kes ilma selleta pidid hakkama saama.
Kell 9 (esimene tund algab 9:05) öeldi lõpuks, et võime nüüd oma klassidesse minna, kuigi eks me kõik ikka lootsime, et lastakse koju.
Kolm esimest tundi möödusid pimedas, ilma kellade ja konditsioneerita. Muidu polnudki hullu, aga see niiskus ja palavus läks ikka päris käest ära. Lisaks ei saanud me ka midagi väga õppida, sest kõik vajalik on ju arvutites. Isegi puudujate nimekiri jäi õpetajatel tegemata.
Esimene tund oli tegelikult üsna produktiivne teistega võrreldes. Lugesime mingit kõne ja kuulasime taustaks sellele ajaperioodile iseloomulikku muusikat.
Teise tunni ajal ma lihtsalt istusin ja ei teinud absoluutselt mitte midagi - internetti ju ei olnud. Õpetaja seisis kogu aja ukse vahel ja rääkis teiste õpetajatega, kes ka oma klassi uste vahel seisid. Endiselt oodati, et keegi tuleks ja ütleks, et koju võib minna.
Kuidagi koperdasin pimedas tantsu klassini ja see nägi ikka nii õudne välja ilma tuledeta. Õnneks just siis kui ma sisse astusin tuli elekter tagasi ja kogu ülejäänud päev läks edasi plaanipäraselt, kuigi paljud õpilased olid juba koju läinud. Või siis läksid sõpradega IHOP'i tastuta pannkoogipäevale. Ka võimalus.
Keskkonnaõpetuse tunniks oli see tormi meeleolu täiesti ära kadunud, kui asendusõpetaja meile töölehed laudadele jagas. No ja siis kolmanda lehekülje lõpus oli lause: ''Your assignment will be to type a 2-3 page essay on the issue of GMO labeling.'', millele järgnes hunnik küsimusi, mis pidid kirjandis vastatud saama. Me ju just kirjutasime ühe essee sellel teemal! Kas nad üldse ei saa aru, et kui tahavad meid kirjutamises paremaks muuta, siis peaksid sellest rääkima ja meile oma vigu näitama või vähemalt töö parandatult tagasi andma, aga ei! Laseme neil lihtsalt rohkem kirjandeid kirjutada!
Nagu paar korda nädalas ikka juhtub, lahkusime kodust juba kell 8, et Audrey ja üks naaber enne meid kooli viia. Teel sinna hakkas järsult vihma sadama. Sellist vihma ei ole mina Eestis küll kunagi näinud. Vaevu nägi autost välja ja paljud isegi peatusid tee ääres. Lisaks tulid mingil hetkel mängu ka tornaado signaalid. Need kõlased siis siinsete elamute vahele paigutatud seadeldistest - midagi tuletõrje auto ja koolikella vahepealset.
Lõpuks siis kui Ed Willkie'ni (middle school) jõudsime oli vihm raheks kujunenud. Tuul oli ka tõusnud ja kusagilt kuulsin, et isegi kuni 70mph (31.3 m/s). Ega ka äike ei puudunud (tükk aega mõtlesin, mis on see sõna välgu ja müristamise kohta). Kusjuures see oli ikka vinge kogemus, sest välku lõi vähemalt iga kahe sekundi tagant - ilma liialdamata - ja müristas ka ilma vahetpidamata.
Enda kooli jõudes jooksime Adrienne'ga läbi paduvihma ja üks naine tegi meile seest poolt söökla ukse lahti, et kaugemale ei peaks minema. Kohe sisse jõudes juhatati meid edasi 400s hallway'sse, kus olid kõik varem kooli jõudnud õpilased klassidesse ootama paigutatud.
Nii me siis istusime ja ootasime, millal on turavaline tundi minna.
Aga ega ka sellega asi ei lõppenud, sest mingi hetk läks elekter ära. Peale meie olid läheduses veel 3-4 kooli, kes ilma selleta pidid hakkama saama.
Kell 9 (esimene tund algab 9:05) öeldi lõpuks, et võime nüüd oma klassidesse minna, kuigi eks me kõik ikka lootsime, et lastakse koju.
Kolm esimest tundi möödusid pimedas, ilma kellade ja konditsioneerita. Muidu polnudki hullu, aga see niiskus ja palavus läks ikka päris käest ära. Lisaks ei saanud me ka midagi väga õppida, sest kõik vajalik on ju arvutites. Isegi puudujate nimekiri jäi õpetajatel tegemata.
Esimene tund oli tegelikult üsna produktiivne teistega võrreldes. Lugesime mingit kõne ja kuulasime taustaks sellele ajaperioodile iseloomulikku muusikat.
Teise tunni ajal ma lihtsalt istusin ja ei teinud absoluutselt mitte midagi - internetti ju ei olnud. Õpetaja seisis kogu aja ukse vahel ja rääkis teiste õpetajatega, kes ka oma klassi uste vahel seisid. Endiselt oodati, et keegi tuleks ja ütleks, et koju võib minna.
Kuidagi koperdasin pimedas tantsu klassini ja see nägi ikka nii õudne välja ilma tuledeta. Õnneks just siis kui ma sisse astusin tuli elekter tagasi ja kogu ülejäänud päev läks edasi plaanipäraselt, kuigi paljud õpilased olid juba koju läinud. Või siis läksid sõpradega IHOP'i tastuta pannkoogipäevale. Ka võimalus.
Keskkonnaõpetuse tunniks oli see tormi meeleolu täiesti ära kadunud, kui asendusõpetaja meile töölehed laudadele jagas. No ja siis kolmanda lehekülje lõpus oli lause: ''Your assignment will be to type a 2-3 page essay on the issue of GMO labeling.'', millele järgnes hunnik küsimusi, mis pidid kirjandis vastatud saama. Me ju just kirjutasime ühe essee sellel teemal! Kas nad üldse ei saa aru, et kui tahavad meid kirjutamises paremaks muuta, siis peaksid sellest rääkima ja meile oma vigu näitama või vähemalt töö parandatult tagasi andma, aga ei! Laseme neil lihtsalt rohkem kirjandeid kirjutada!
Kunstis lõpetasin ära oma savist ranna. See tund on nii mõnus ikka: ilma igasuguse pinge ja mõtlemiseta.
Koju sõites sai näha palju kahjustusi, mille tornaado oli tekitanud. Meie kooli kõrval oli ühel hoonel pool seina ära lagunenud. Meil endal oli ainult söökla aken puruks läinud. Paljude kodudel puudus osa aiast ja tänavatel sai näha igasugust kraami: laste basseinid, batuudid, prügikastid jms. Palju murdunud puid ja isegi üks tankla oli kokku kukkunud. Meie kooli parklas oli kaks kaubikut veerema läinud ja sattusime sellega ka uudistesse.
Siinkohal tuli meelde, et ma ei ole USAs veel kordagi uudiseid telekast vaadanud. Me vaatame ainult tellitud filme ja sarju. Sellist niisama kanalite klõpsimist mu peres ei ole.
Siinkohal tuli meelde, et ma ei ole USAs veel kordagi uudiseid telekast vaadanud. Me vaatame ainult tellitud filme ja sarju. Sellist niisama kanalite klõpsimist mu peres ei ole.
(Õhtuks oli muidugi jälle päike väljas ja midagi justkui ei olekski juhtunud.)
9.3.16 kolmapäev
Keskmine koolipäev. Vihma tõttu tühistati kõik klassid, mis põhihoonest väljaspool asusid - ehk siis igasugune sport, cosmetology jne. Teisipäevaga võrreldes polnud see vihm ikka tegelikult mitte midagi ja ma nagu probleemi ei näinud, aga no nii see ära hellitatud USAkate elu siin käib.
Koolist on mul tekkinud ikka päris suur stress viimasel ajal. Rääkisin emaga ka sellest ja jõudsime järeldusele, et ilmselt olen harjunud lihtsalt iga tööga endast parima andma, sest Eestis oli neid ju vähem, aga siin ei tohiks iga hinde pärast põdeda. Alati on parandamise võimalus ja töid on nii palju, et üks ''0'', et muuda suurt midagi. No ma ikkagi ei saa ennast välja lülitada ju. Hashtag hopeless perfectionist.
10.3.16 neljapäev
Üles ärkamisega oli ikka suur raskus. Olin kogemata enne voodist püsti saamist telefoni kätte haaranud ja Snapchat'is teiste pilte jäänud vaatama, kes paar päeva varem koolist vabaks võtsid ja reisile olid läinud. Masendav.
Alati kui õpetajad saavad tunni ajal neid pisikesi paberilehti õpilaste nimedega, olen lootnud, et mõni on mulle ka ning pean tunni ajast kuhugi kellegagi kohtuma minema. Näiteks kooliaasta alguses saadeti mind pidevalt oma counselor'i juurde, et tunniplaan paika saada. Kusjuures just meenus, et ta lubas mulle selle teise vahetusõpilase nime välja otsida, kes mu koolis veel olema peaks. Ilmselgelt pole siiani seda juhtunud (ja arvatavasti ei juhtu ka tulevikus).
Igatahes! Sel korral tõesti oli üks teade mulle ka. Nimelt pidin minema teise tunni ajal mingit inglise keele taseme testi tegema. Sama kirja olid saanud ka Lorena (El Salvador, pinginaaber matemaatikas) ja Afaf (France, arutame vahel Snapchat'is Ameerika ja Euroopa erinevuste üle).
Alati kui õpetajad saavad tunni ajal neid pisikesi paberilehti õpilaste nimedega, olen lootnud, et mõni on mulle ka ning pean tunni ajast kuhugi kellegagi kohtuma minema. Näiteks kooliaasta alguses saadeti mind pidevalt oma counselor'i juurde, et tunniplaan paika saada. Kusjuures just meenus, et ta lubas mulle selle teise vahetusõpilase nime välja otsida, kes mu koolis veel olema peaks. Ilmselgelt pole siiani seda juhtunud (ja arvatavasti ei juhtu ka tulevikus).
Igatahes! Sel korral tõesti oli üks teade mulle ka. Nimelt pidin minema teise tunni ajal mingit inglise keele taseme testi tegema. Sama kirja olid saanud ka Lorena (El Salvador, pinginaaber matemaatikas) ja Afaf (France, arutame vahel Snapchat'is Ameerika ja Euroopa erinevuste üle).
Läksin siis koos Afaf'iga sinna klassi juurde ootama ja peale meie oli veel umbes 5-6 õpilast tulnud. See testimine on käinud tegelikult juba mitu nädalat ja nüüd oli siis lõpuks meie kord jõudnud. Siin piirkonnas on hästi palju neid inglise keelt teise keelena rääkijaid - enamasti Mehhiklased.
Kokku võttis kogu test aega umbes kaks tundi. See koosnes 77nest lugemisharjutusest ja läks isegi päris hästi vist, kuigi eks ikka oli palju sõnu, mille tähendust ma ei teadnud. Püüdsin mõne ka meelde jätta, et hiljem netist tähendus järele vaadata, aga mis Sa arvad, kas see õnnestus? Of course not! Lihtsalt suuda talletada uut võõraid sõnu.
Tantsu klassi jõudsin täpselt viis minutit enne selle lõppemist. Õnneks sain Ingrid'i (ta oli ka testimas) ja veel kahe teise tüdrukuga kava hindele ära tantsida, et reedel selle pärast muretsema ei peaks. Päris ebamugav oli mu niigi kitsaste teksadega seal tantsida, aga vähemalt ei pea ma enam kunagi seda jubedat Rihanna prääksumist kuulama.
Kooris räägiti kogu tunni jälle Hawaii reisist, mis juba vaheajal toimub. Meie koorist lähevad umbes pooled (mina väljaarvatud). Naljakas oli kuulata seda organiseerimist ja igasuguseid lennujaama, rahaga ise hakkama saamise ning pakkimise nõuandeid. Mõeldakse nii üle ikka. Ühe õpilase ema oli isegi helistanud koori direktorile ja paanitsenud, et kuidas ikka minu väike tütar läheb teise riiki nädalaks ajaks. Hawaii on kõigest üks USA osariik. Cmon võtke kokku ennast, ma tulin aastaks, teisest maailmajaost ja täitsa üksinda!
Tantsu klassi jõudsin täpselt viis minutit enne selle lõppemist. Õnneks sain Ingrid'i (ta oli ka testimas) ja veel kahe teise tüdrukuga kava hindele ära tantsida, et reedel selle pärast muretsema ei peaks. Päris ebamugav oli mu niigi kitsaste teksadega seal tantsida, aga vähemalt ei pea ma enam kunagi seda jubedat Rihanna prääksumist kuulama.
Kooris räägiti kogu tunni jälle Hawaii reisist, mis juba vaheajal toimub. Meie koorist lähevad umbes pooled (mina väljaarvatud). Naljakas oli kuulata seda organiseerimist ja igasuguseid lennujaama, rahaga ise hakkama saamise ning pakkimise nõuandeid. Mõeldakse nii üle ikka. Ühe õpilase ema oli isegi helistanud koori direktorile ja paanitsenud, et kuidas ikka minu väike tütar läheb teise riiki nädalaks ajaks. Hawaii on kõigest üks USA osariik. Cmon võtke kokku ennast, ma tulin aastaks, teisest maailmajaost ja täitsa üksinda!
Environmental'i klassis sain õpetajalt teada, et mu kirjandis on puudu kolme küsimuse vastused ja kokkuvõte. See oli peaaegu 4 lehekülge pikk ja püüdsin niigi lühidalt teha, et kõik vastatud saaks ning kusjuures, kallis Mr. Mathews, kokkuvõte ei pea alati algama sõnadega ''In conclusion I would say...''. But guess what? Mul on savi, sest ma ei taha kogu oma vahetusaasta lihtsalt selle aine pärast muretsedes veeta.
Õnneks on mul kohe peale seda tundi alati kunst, mis aitab natukenegi maha rahuneda. Jätkasin oma seinaplaadi maalimist ja olen päris excited.
Matemaatikas istusin jälle niisama ja vaatasin kuidas teised oma töid parandasid.
Aitasin ka Lorena't natukene ja rääkisime niisama juttu. Või noh ausaltöeldes olin mina see jutustav osapool. Tema inglise keelest on ikka nii raske aru saada, kuigi elab siin juba teist aastat järjest. Ilmselt ei saanud pooltest lausetestki aru, mis ma talle rääkisin.
Kuna Sydney oli mulle tantsu klassis öelnud, et Larisa palus bussiga koju minna siis nii ma ka tegin ja sain isegi paar tunnikest täitsa üksinda seal aega veeta. Hiljem kui teised Audrey võrkpalli mängult jõudsid, läksime Taste of Asia'sse sööma.
Siis kui juba märgistasid oma karbi, aga ema annab endast kõik, et see ära rikkuda... Ja no muidugi ''Katrina'' *wink*.
Aitasin ka Lorena't natukene ja rääkisime niisama juttu. Või noh ausaltöeldes olin mina see jutustav osapool. Tema inglise keelest on ikka nii raske aru saada, kuigi elab siin juba teist aastat järjest. Ilmselt ei saanud pooltest lausetestki aru, mis ma talle rääkisin.
Kuna Sydney oli mulle tantsu klassis öelnud, et Larisa palus bussiga koju minna siis nii ma ka tegin ja sain isegi paar tunnikest täitsa üksinda seal aega veeta. Hiljem kui teised Audrey võrkpalli mängult jõudsid, läksime Taste of Asia'sse sööma.
Siis kui juba märgistasid oma karbi, aga ema annab endast kõik, et see ära rikkuda... Ja no muidugi ''Katrina'' *wink*.
11.3.16 reede
Viimane päev enne vaheaega ja õnneks läks see kiirelt.
Esimeses tunnis oli meil jälle see kahes ringis istumine ja arutamine loetud tekstide üle, mil õpetaja oma laua taga märkmeid tegi selle kohta, kui palju keegi midagi ütleb või küsib. Seekord oli siis teemaks rasism ja sain ikka päris mitu korda sõna sekka öelda. Isegi siis, kui tegelikult sisemise ringi kord oli. Nimelt küsis Afaf (see sama Prantsuse tüdruk), et kas USAd võiks nimetada sellel teemal rääkides kõige probleemsemaks riigiks. Muidugi ei suutnud ma selle koha peal suud kinni hoida ja tegin natukene juttu ka Eestist.
Kokkuvõttes oli päris huvitav ja õpetaja tuli isegi tunni lõpus minu juurde, et mulle kompliment teha ja öelda kui palju mu keel ikka arenenud on. Kõlab võib-olla nagu inimesed ikka veel teeksid neid vahetusõpilastele tuttavaid keele-komplimente a la ''Ah ära põe üldse oma keele pärast, see pole nii hull midagi'' (kuigi tegelikult teab, et on - ihtsalt proovib julgustada), sest kui tegelikult oleks kõik perfektne, keegi ju midagi tähele ei paneks ja ütlema ei tuleks. Aga ei, mul on selle õpetajaga lihtsalt selline tore suhe, et alguses alati küsisin temalt peale tunde igasuguseid küsimusi grammatika kohta või millal millist sõna kasutada. Mõni kord, kusjuures, ta isegi ei teadnud öelda ja siis näiteks printis mulle lehti välja. Ja nüüd oli siis jäänud mitmekuune vahe sellest. Nii armas mu meelest, et ta rääkima tuli. Tegi tuju heaks kohe.
Teistes tundides midagi ei tehtud (välja arvatud ajaloo töö). Tantsu klassis ajasin Dianne'i ja mõne teise tüdrukuga juttu ja kuulasin muusikat.
Keskkonna õpetuses vaatasime mingit videot, kuidas loomi liha tootmise eesmärgil kasvatatakse ja hiljem tapetakse. Ma ikka ei saa aru, miks meid selliseid asju vaatama sunnitakse. Ma juba korra eelmisel suvel juhtusin kogemata seda nägema ja siis ei saanud liha süüa kuu aega. Loodetavasti ei kordu.
Kui kell 4:20 sai, oli lõpuks ometi kevadvaheaeg ametlikult alanud! Ma tõesti ootasin seda hetke juba viimased kolm nädalat ning loodetavasti saab nüüd sellest stressist mõneks ajaks eemale.
Peace out!
Kokkuvõttes oli päris huvitav ja õpetaja tuli isegi tunni lõpus minu juurde, et mulle kompliment teha ja öelda kui palju mu keel ikka arenenud on. Kõlab võib-olla nagu inimesed ikka veel teeksid neid vahetusõpilastele tuttavaid keele-komplimente a la ''Ah ära põe üldse oma keele pärast, see pole nii hull midagi'' (kuigi tegelikult teab, et on - ihtsalt proovib julgustada), sest kui tegelikult oleks kõik perfektne, keegi ju midagi tähele ei paneks ja ütlema ei tuleks. Aga ei, mul on selle õpetajaga lihtsalt selline tore suhe, et alguses alati küsisin temalt peale tunde igasuguseid küsimusi grammatika kohta või millal millist sõna kasutada. Mõni kord, kusjuures, ta isegi ei teadnud öelda ja siis näiteks printis mulle lehti välja. Ja nüüd oli siis jäänud mitmekuune vahe sellest. Nii armas mu meelest, et ta rääkima tuli. Tegi tuju heaks kohe.
Teistes tundides midagi ei tehtud (välja arvatud ajaloo töö). Tantsu klassis ajasin Dianne'i ja mõne teise tüdrukuga juttu ja kuulasin muusikat.
Keskkonna õpetuses vaatasime mingit videot, kuidas loomi liha tootmise eesmärgil kasvatatakse ja hiljem tapetakse. Ma ikka ei saa aru, miks meid selliseid asju vaatama sunnitakse. Ma juba korra eelmisel suvel juhtusin kogemata seda nägema ja siis ei saanud liha süüa kuu aega. Loodetavasti ei kordu.
Kui kell 4:20 sai, oli lõpuks ometi kevadvaheaeg ametlikult alanud! Ma tõesti ootasin seda hetke juba viimased kolm nädalat ning loodetavasti saab nüüd sellest stressist mõneks ajaks eemale.
Peace out!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar