Okei, see ei ole enam reaalne. Ma ju just tegin postituse eelmise kuu kohta ja siin ma nüüd olen - kirjutamas seitsmendat.
Kool
Nagu viimastest postitustest aru on saada, siis koolist on mul ikka päris korralik stress kujunenud. Lihtsalt ei suuda võtta seda nii nagu kohalikud. Nende jaoks on kool üks tore vabaaja veetmise võimalus. Sõbrad ja fun. Koolitööle - just nagu stereotüübid ennast kirjeldavad - nii suurt tähelepanu Ameerikas ei pöörata ja seni kuni ühtegi klassi läbi ei kuku on kõik okei. Minul on aga terve elu olnud selline loll komme endast igas asjas parim anda ja seega igasugune A'st madalam hinne tundub veider. Eestis oli ju lihtne oma hindeid kontrollida. Tahtsid kõrgemaid punkte, pidid rohkem õppima. Lihtne! Siin on aga lood sellised, et koduseid töid mul üldiselt ei ole ja töödeks õppimise võimalus ka puudub (kuigi ega ma Eestiski mingi hardcore töödeks ettevalmistuja polnud).
Nüüd kindlasti tekkis sul küsimus, et millest sul see ''stress'' siis on, kui õppima ei pea? Nojah, ega ma ka täpselt aru ei saa. Ilmselt võimetus midagi muuta. Siin on ju ainult kaks varianti: kas istume tunnis niisama ja ei tee mitte midagi või antakse korraga kätte miljon töölehte ja veel kakssada projekti. No tõesti! Lisaks on neil siin veel selline mind hullult häiriv komme töödele mitte tagasisidet anda. Kust sa siis veel õpid, kui mitte oma vigadest?! Ja siis muidugi veel see kirjandite teema...
Keel
Seekord hästi lühidalt. Ma arvan, et võin nüüd täiesti rahul olla oma inglise keele oskusega. KUIGI, nagu ma ikka igal korral mainin, hakkavad keeled meile kõigile külge erinevalt ja kahjuks mind selle koha pealt õnnistatud ei ole. Siiski suhtun ükskõikselt ja räägin sellest hoolimata! Seni kuni mina aru saan ja minust aru saadakse on kõik super. Terve elu ju veel ees, et see päris selgeks saada.
Vatt
Oh jah, kuidas ma selle seest välja juba tahaksin saada. Absoluutselt kõik tehakse ette-taha ära ja terve elu sõltub 100% vanematest. Kui minuvanuseid nädalaks üksi jätta sureks ilmselt kogu noorem generatsioon välja. Iseseisvus on NULL. Võiksin raamatu kirjutada sellel teemal.
NB! USA vanemad, andke oma lastele ruumi elada, kogeda ja sellest õppida.
Elust üldiselt
Olen aru saanud, et 10 kuud on täpselt see õige pikkus vahetusaastaks. Harjumine võtab ikka tohutult aega ja nüüd võiksin täitsa öelda küll, et päris rutiin on kätte jõudnud. Tunnen ennast kohalikuna. Nagu see eelnevalt mainitud kohanemise graafik ka näitas, peaks praeguseks olema kätte jõudnud hetk, mil kõik tundub olemas olevat. Kõik on nii tavaline ja eks selle tõttu muutub ka blogi kirjutamine iga kuuga järjest keerulisemaks.
Just tuli ka teemaks teiste vahetusõpilastega, et mõtted on juba tagasilennu peal, aga samas peaks ju seda viimast paari kuud täielrinnal nautima. Mõni isegi arvas, et sellel kultuurišoki ajal polnud koduigatsus nii suur või üldse puudus. Tõesti tunnen, et olen saanud kõik, mida siit saama tulin ja oleksin nüüd justkui valmis tagasi Eestisse minekuks. Well... Siiski mitte päris! Kuigi vahepeal (paar nädalat tagasi) ma ikka tõsiselt ootasin ja isegi panin loenduri blogisse, koduigatsust mul EI ole (ma ju olen kodus??) - pigem olen hakanud seda tagasiminekut kartma. Mis ja kuhu edasi? Kui paljudel sõpradel ma endiselt meeles olen? Kuidas jätkuvad suhted USAkatega (eriti perega)? Mis saab minu tulevikust pikemas perspektiivis? Kui palju olen muutunud ja kuidas seda aktsepteeritakse? Või ehk muudab Eesti mind tagasi ja vahetusaasta oleks justkui raisku läinud?
Hei!! Elu on normaalseks muutunud. Võiks ju jälle riiki vahetada või mis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar