Laupäev, 19. märts 2016

New Orleans & kuidas kõik valesti läks

15.3.16 teisipäev

Ärkasin ülesse ema sõnumi peale, milles ta küsis, mida ma Chick-fil-a'st tahan. Mul on seal juba mingid omad lemmikut kujunenud ja nii siis ilmuski ta paari minuti pärast hommikusöögiga koju.
Kui oma salatiga ühelepoole sain, läksin tagasi arvuti taha, et veidi blogida. Veetsin seal ikka päris korralikud neli tundi.
Vahepeal käis meie poolt läbi mingi tädike, kellele Larisa näitas, mida ta koertega tegema peab kuniks me linnast väljas oleme.
Peale seda läksime kõik koos isale lennujaama vastu. Ta peab praegu mõnda aega Colorados oma töötajatel silma peal hoidma. Enne veel käisime mingis veidras kiirtoidu restoranis, kus keegi meist varem käinud ei olnud. Polnud just parim koht.
Lennujaama jõudes tulid mul jälle need flashback'id sellest, kui ma ise siia jõudsin. Mäletan nii hästi, kuidas ma üldse ei põdenud oma pere silmadega üle suure saali otsides ja kaduma läinud kohvrist oli ka täiesti savi. Ilmselt olin nii väsinud, et pea oli emotsioonidest täiesti tühi. Imelik mõelda, et varsti pean jälle tagasi minema.
Autoga koju sõites tuli veel meelde, kuidas ma sel esimesel õhtul nii vaimustuses olin nende liiklusest ja siledatest teedest. Kusjuures ma ei tea, kas asi on minus või milleski muus, aga need teed ei tundu üldse nii siledad enam.
Anyway... Kui lõpuks tagasi kodus olime, vedelesin niisama diivanil, kuni ema meelde tuletas, et peaksin asju pakkima hakkama. Plaanisin seda küll järgmisel hommikul teha, sest see võtaks mul maksimaalselt 10 minutit, aga noh nagu siin peres ikka asjad käivad, siis iga tegevuse jaoks võetakse aeg maha ja valmistatakse ennast juba alguses vaimselt ette. No ja siis tehakse vahepeal veel kahekümneminutilisi pause ja mõeldakse elu üle järele või kirjutatakse mõni Facebooki postitus. Nii ma siis ei hakanud sel korral seletama, et Eestis käivad asjad kiiremalt ja romaan USAkate munemisest jäi esitamata.

16.3.16 kolmapäev

Üles ärkasime kõik kell üheksa, sõime ''ruttu'' hommikust ja autos olime poole üheteistkümneks (no mis ma ütlesin!).
Käisime läbi QT'st, et auto ära tankida ja teele asuda. Kusjuures vahekommentaariks nii palju, et siin on kütus umbes kolm korda odavam, kui Eestis.
Tee New Orleans'i meenutas kohati kodumaad:



Sõites tegime mitu peatust ja sõime IHOP'is lõunat. Teenindaja oli hästi sõbralik ja tore. Küsis Audrey'lt ja minult, kas oleme õed ja oli üllatunud, kui teatasin, et ma hoopis vahetusõpilane Eestist. Loomulikult polnud tal õrna aimugi, kus see asub. Muideks tal endal oli ka kunagi vahetusõpilane Euroopast. Olevat kandnud imelikke mütse kogu aeg.



Seal samas parklas oli üks mees kitarriga ja isa ütles seda nähes (ka teades, kui väga ma vihkan kantri muusikat ja habemega maakaid) oli muidugi, et Kätrin vaata - sinu tulevane abikaasa laulab seal! Kusjuures kogu selle aja ta laulis ainult ühte lugu ja enne sealt ära sõitu nägime veel, et ta jagas tasuta CD'sid. Naljatasime veel, et sellel oli ka niikuinii ainult see üks lugu mitu korda järjest.
Lousiana osariigis sai näha mitmeid kahjustusi, mida üleujutus ja tormid tekitanud olid. Paljud olid jäänud isegi ilma kodudeta ja elasid seetõttu haagiselamute rajoonides või üldse rääbakates tokkide otsas onnides. Mida lähemale oma sihtpunktile jõudsime, seda hullemaks asi läks. Kes üldse tuli selle peale, et võiks Mississippi delta peale linna ehitada? Ei kõla just eriti hea mõttena.
Poole tee peal tegid ema ja isa kohtade vahetust ja viimased neli tundi roolis Danny.
Lõpuks siis pimedaga New Orleans'i jõudes oli ikka kõhe tunne küll. Seiklesime pikalt autoga igasuguste kahtlaste rajoonide vahel oma renditud maja otsides. Elatakse ikka jube kitsalt ja mustalt. Ei osanud oodatagi, et midagi sellist näha saab.
Meie naabruskond ja maja oli veidi korralikum õnneks.


Õigesse kohta jõudes ja maja üle vaadates, otsisime netist, kuhu õhtust sööma võiks minna. Silma jäi üks lähedal olev pitsa koht (Pizza Delicious).
See oli päris laheda välimusega. Veidi hipilik ja vanamoodne. Üldse see linn oli täis selliseid veidi teistsuguse välimuse ja olemisega rahvast.




16.3.16 neljapäev

Saint Patrick's Day eelne päev.
Ülesse ärkasime kell kümme ja seda siis selle peale, et vesi oli kinni keeratud, mil ema parasjagu duši all oli. Üleni seebise ja kurjana kamandati kõik kohvritega autosse ja läksime hotelli otsima. Keegi meid ju vee äraoleku eest ei hoiatanud ja see pidavat nii kogu päeva olema.
Sõitsime mööda linna ringi vist koguni terve tunni, aga ükski hotell enne kella ühte sisse ei lubanud. Nii me siis läksime tagasi oma majja ja ootasime ime, et vesi tagasi tuleb. Danny käis isegi nendelt töömeestelt küsimas, kui kaua sellega läheb ja vastuseks tuli ikka, et kogu päev.
Õnneks aga, hakkas paar minutit hiljem kõik uuesti tööle, kuigi pidime pool tundi ootama, et vesi uuesti selgeks läheks. 
Kella kahe paiku olid kõik lõpuks ometi valmis, et linna uudistama minna.


Rahvast oli palju ja parkimisega oli keeruline. Lisaks käsid veel iga nurga peal ehitustööd ja teede remont. Ootasime ka silla taga päris pikalt, et laevad alt läbi lasta.
Lõpuks kui kesklinna jõudsime ja ära parkisime, jalutasime veidi ringi ja tegime pilte. Paljud kandsid rohelisi riideid (Saint Patrick's Day' traditsioon) ja aksessuaare ning olid juba enne õhtut ebastabiilses olekus. Ilm oli palav ja õhk paks ning must.


Jah, see on mu 15-aastane õde, kes paremas nurgas emaga jalutab.




Nägime ära ka kuulsa Madame Lalaurie maja, kus pidavat kummitama. Selle ajalugu on pikk ja täpsemalt saab lugeda klikkides siin. Pidavat just hiljuti olema American Horror Story's. Mina sellega üldse kursis ei ole.


Peale väikest ringkäiku valisime välja söögikoha ja sõime seal lõunat. Me proovisime isaga mingit New Orleans'i trio't, mis kõlas palju huvitavamalt kui tegelikult oli.







Peale seda kõndisime veel French Quarter'is palju ringi, uudistasime Jackson Square'il, vaatasime üle kauba pikas French Market'is (ostsime sealt omale T-sägid) ja käisime ühes maailmakuulsas prantsusepärases kohvikus (Café Du Monde), mis oli jällegi ülerahvastatud. Viimasest nii palju, et need kuulsad beignet'd maitsevad täpselt nagu Eesti Selver'ist ostetud kilekotikese sees pisikesed sõõrikud. No okei, mingi väike erinevus ehk on.











Peale ennast tuhksuhkruga ära määrimist (või õigemini juhtus see ainult isaga) ostsime piletid õhtusele Ghost tour'ile ning läksime seniks Louis Armstrong'i parki istuma (muusikatunnis ju sai õpitud, et New Orleans on üks tähtis koht, rääkides Jazzist). Siiski paar minutit hiljem otsustasime autosse ootama minna.
Enne kella kaheksat olime jälle tagasi majade vahel. Kusjuures eneselegi üllatuseks nägin seal kaugelt H&M poodi. Tuli korraks selline tunne isegi, nagu oleks Euroopas.
Siis aga hakkas järsku puhuma kõva tuul ja täpselt enne giidiga majade vahele naasmist saabusid ka tormipilved. Kohutav äike ja vihm. Kuulasime ära vaid paar esimest jutustust ja seejärel jooksime paduvihmas autoni.
Või noh ''jooksime''. Teate ju küll, kuidas see siin Ameerikas tegelikult käib. Jalutatakse rahuliku sammuga ja vingutakse korda mööda kui külm ja märg ja vastik on. Siis vahepeal tehakse keset teed peatus, et telefonist kontrollida, kas ikka suund õige on. Samas kui mina teadsin täpselt kuhu minna ja püüdsin tempot kuidagimoodi üleval hoida. 
Lõpuks siis autosse jõudes sõitsime välgu ja mürina saatel lähima Walmart'ini. Meie õdedega poodi sisse kaasa ei läinud ja jäime autosse niisama jutustama. Rääkisime niisama religioonist ja usust afterlife'i. 
Linnast tagasi jõudes tegi igaüks omale ise õhtusöögi ja kobis enda unegraafiku järgi magama. Õppisin ka midagi uut. Ema sõnul olevat ma kogu elu kiirnuudleid valesti valmistanud. Nimelt tuleb need veega poti sisse panna ja seal keeta. Minu variandi peale vaadati tõsise näoga otsa ja öeldi, et ega siis Eestis ei müüda täpselt samasuguseid kiirnuudleid nagu siin Ameerikas.
Niiet järgmine kord Sa siis tead - tasuta nõuanne ameeriklaselt. Võta või jäta.

17.3.16 reede

Magasin kella kümneni. Sõime kõik ema tehtud traditsioonilist hommikusööki ja sättisime ennast valmis uuesti linna minekuks. Ilm aga selle plaani poolt ei olnud ja endiselt lõi õues välku, müristas ja sadas vihma.
Istusime siiski autosse, lootuses, et ehk leiame tegevust siseruumides.
Muidugi veel enne kuhugi jõudmist kriimustasime ära auto sellest kitsast parkimisalast välja tagurdades. Sellel hetkel sai kõigil tõsiselt kopp ette nendest ebaõnnestumistest ja otsustasime päev varem koju tagasi sõita. Nii me siis pakkisime kõik uuesti kokku ja asusime teele.
Vihm jätkus ja ega äikegi järele ei andnud. Nägin isegi kuidas välk vastassuuna teele sisse lõi. Vahepeal tegime peatuse Arby's, et kõhud täis süüa ja veidi sirutada.
Seejärel istusime mitu tundi ummikus, sest üks rekka oli plahvatanud. Õdedel selle kõige tõttu tuju rikutud ei olnud ja ülemeelikust jagus. Tuletati meelde vana ''nali'', mis vist juba sügisel köögi laua taga juhtuma sai. Nimelt ütles Audrey õhtust süües midagi käte lõhnamise kohta ja ma lisasin, et mu käed on liiga külmad, et lõhnata, MIS minu jaoks on jumala loogiline. Siiski nad ikka veel naeravad selle üle ja ma ei saa vist kunagi aru, kus see nali täpselt oli.
Selle üle autos pikalt arutledes ütlesin ma naljaga, et lähen jala koju, kui nad naermist ei lõpeta, mille peale Adrienne mulle vastas, et edu üle ookeani kõndimisega. See ikka täiega hittis mind, et nad endiselt võtavad mind kui külalist ja arvavad, et ''kodu'' all mõtlen Eestit. Ma tean, et see ei olnud kindlasti mõeldud solvanguna ega midagi, aga minu tuju sai rikutud küll.
Kui siis lõpuks kell kaks öösel Dallase pilvelõhkujad paistma hakkasid, tuli ikka hea tunne peale küll. Lõpuks ometi tagasi kodus (KODUS). Texas on ikka parim koht, kus Ameerikas elada.
Olin kogu selle reisi ainuke, kes autos ei maganud ja nii ka viimastel tundidel, kui ümber Fort Worth'i ja Dallase tiirlesime. Need linnatuled ja öine elu tekitab ikka nii hea vibe'i.
Kodus olime kella kaheks. Tegelikult on New Orleans meist 8h autosõidu kaugusel, aga tänu ummikutele ja halvale ilmale jõudsime tagasi planeeritust neli tundi hiljem.

PS! Nii negatiivne kui see postitus ka ei tundu, ma siiski armastan oma perekonda ja elu siin. Lihtsalt on neid hetki, kui tahaks ennast Eurooplasena tunda ja neile meie intelligentsust ja elustiili tutvustada. Saada 17-aastasena kasvõi veidikenegi täiskasvanulikumat suhtumist endasse. Väsitav on olla vahetusõpilane...

...eriti veel, kui sind ikka veel päris pereliikmena ei võeta.

(PS vol2! Palju jätsin välja ja seega võib jääda mulje, et reageerin üle. But trust me, it's even worse.)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar