Esmaspäev, 28. märts 2016

Easter

Teen alustuseks tervest koolinädalast ühe kiire ülevaate ja seejärel asun nädalavahetuse kallale.

Mis siis toimunud on vahepeal?
Eelmine nädal, kohe peale vaheaega, pakkis isa oma kohvrid ja lendas jälle paariks nädalaks Colorado'sse tööle. Ka Audrey oli esmaspäevast reedeni linnast väljas. Ta käis klassiga matkamas. Selline pikem ekskursioon ilma internetita.
Koolist. Olen hakanud tähele panema, kuidas mind ära kasutatakse. Muidu igapäevaselt kõikidega juttu ei aja, aga kui uue projekti jaoks gruppe peab moodustama, siis ikka keegi hõikab üle klassi mu nime (kusjuures veel vale hääldusega). Ega ma sellest väga ei hooli ja teengi parema meelega kõik üksinda ära. Kusjuures üks kord õpetaja veel tõstis mu ümber teise gruppi, kus olid kaks just mitte kõige teravama taibuga poissi, ja ütles: ,,Kätrinil on head hinded, aitab teie keskmist tõsta selle tööga''. Kuidas saab üks õpetaja nii öelda? Igaüks peaks ju ikka ise oma hinde välja teenima. Ilmselt arvasid ära, kellest jutt käib. Loomulikult Mr. Mathews keskkonnasüsteemide klassist.
Matemaatikas sama lugu. Iga kord kui töölehti peame täitma, koguneb paar ''sõpra'' ümber laua. Vahel isegi näen, kuidas üritakse minult vastuseid maha vaadata, aga see selleks.
Koorist ka natukene. Hawaii trip'il käis Varsity'st umbes üks kolmandik ja nii me siis teistega püüame nendele inside joke'dele pihta saada. Näiteks kui üks päev keegi küsis juhendajatelt midagi, vastasid nad, et pöördugem selle küsimusega parem metsa poole.
Nad olid Hawaii'lt veel kastidega ananasse toonud ja saime maitsta. Kõik peale minu olid jälle megavaimustuses. Siinkohal mainiks jälle Eesti Selveri ära. Tõesti maitses nagu täiesti tavaline söögipoest ostetud ananass. Ma ei tea, mida need USAkad siis harjunud sööma on.



Aga liigume edasi:

25.3.16 reede

Reede oli meil vaba (bad weather make-up day). Olen juba paar korda püüdnud seletada, et mis põhjusel, aga ikka saadakse valesti aru. Proovin siis uuesti. Nimelt on iga õppeaasta sisse juba alguses arvestatud kaks päeva, mil ilma tõttu (tavaliselt jää ja libetate teede pärast) kool ära jäetakse. Ema veel rääkis, et eelmine aasta olevat nad kogu nädala kodus istunud, kuid sellel aastal siia talve ei jõudnudki ja nii anti meile need kaks päeva vabaks, et asi aus oleks. Teine peaks jääma kuhugi aprilli sisse.
Saingi ennast lõpuks ometi sellest piinarikkast ja väsitavast nädalast peale vaheaega korralikult välja puhata. Tõesti vajasin seda und.
Sel päeval suurt ei teinudki. Lõunast jõudis Audrey koju ja õhtul käisime Braum'ist jäätist filmi vaatamise kõrvale tooma. Ausalt öeldes pole mul kordagi elus sellist ohh-tahaks-jäätist-mõtet pähe tulnud ja sel korral ei olnud kohe üldse isu ning jätsin vahele. Eestis ma ju ka suurem magusasõber ei olnud.

26.3.16 laupäev

Magasin jälle hästi kaua ja päeval läksime õdedega emale poodi seltsiks kaasa. 
Tegime pikema tiiru alustades loomapoest ja lõpetades Ulta'ga. Viimane on siin üks populaarsemaid kosmeetikakette. (Arva ära, kummast see järgnev pilt tehtud on.)


Kusagile vahele jäi veel Mehhiko söögipood, kust kiiruga läbi käisime, et squash'e osta pühapäevaseks sööminguks. See koht oli tegelikult hästi armas ja hubane. Meenutas jälle Selverit (okei, mis värk mul sellega on?). Siin käime me ju muidu alati Walmart'is, mis on üsna suur ja lai. Tore oli üle pika aja kusagil pisemas hoones ringi tatsata. (Traditsiooniline kitarrimuusika tekitas veidi koomilise tunde.)
Õhtul vaatasid õed emaga laenutatud ''Jurassic World'i''. Mind kamandati aga oma tuppa, kui ütlesin, et mulle see film ei meeldi (tegelikult nimetaksin seda hoopis multikaks, aga ei hakanud nina püsti ajama). Lisaks ei sobinud emale, et ma eestlastega netis kirjutasin samal ajal. See on üldse viimasel ajal aktuaalne teema.
Nende sõnul polevat mul piisavalt suhteid kohalikega ja selles pidavat süüdi olema just mu telefon. No, mis mina siis teha saan, et lihtsalt ei klapi USAkatega. Ega ma siis teesklema ei pea ju. Koolis on mul sõpru piisavalt ja kohalike VÕP'idega suhtlen internetis, sest nad elavad liiga kaugel. Tulin siia rohkem pereelu kogema ja päriselt ka naudin seda mitu korda rohkem, kui neid väljas hängimisi. Lihtsalt vahel tahaks mõnda intelligentsemat eakaaslast, kellega jutustada ja oma Eesti sõprade eluga võiks ka ju kursis olla. Eriti kui see lahkumise kuupäev läheneb. 
Nii võibki jääda mulje, et mul pole elu ja nina on 24/7 vastu ekraani. Ise olen ju kõigega rohkemgi kui rahul ja ega vahetusaasta kogemus ongi igal ühel erinev. Rahunege maha.


(Kui ei pane tähele, et pilti tehakse feat Dianne' kinnised silmad)

27.3.16 pühapäev

Lihavõtted. 
Pool kümme avanes ootamatult minu toa uks, mille peale ma ka üles ärkasin. Tuli välja, et pidime kirikusse minema. Õed olid kusjuures juba üles riietatud ja minul polnud õrna aimugi, mis toimub või kuhu minek.
Sain siis ka paari minutiga ennast valmis sätitud ja alla joostud. Siis aga selgus, et meil oli veel tunnike aega enne teenistust (on see sõna?).
Lõuna paiku siis lõpuks istusime autosse ja sõitsime kirikusse. Olen ka juba varem maininud, et need ei USAs Eesti omadega absoluutselt sarnased. Ega mööda minnes ei saakski aru, et tegu on kirikuga (neid on siin muideks iga nurga peal).


Sel korral venis kuidagi eriti pikalt (jõuludel käisin esimest korda, nüüd siis teist). Alguses lauldi paar laulu koos kiriku koori ja bändiga ning siis tsiteeriti piiblit, tehti nalju ja räägiti sügavalt elust ja selle probleemidest.
See onuke tekitas minus nii ebamugava tunde oma jutuga. Näiteks käskis ta alustuseks kõigil sisse ja välja hingata sügavalt ning siis ütles, et kui jumalat ei oleks, siis me ei oleks saanud hinagata praegu. Tundsin ennast seda kuuldes justkui süüdi, et üldse julgesin hingata nende "pühaõhku". 
Ma ei hakkagi kunagi vist seda usuvärki mõistma, kuigi tegelikult on vahetusaasta mind selle koha pealt harinud küll. Just viimasel ajal olen eriti uudishimulikuks muutunud ja palju selleteemalisi kõnesid kuulanud ja videoid vaadanud. Huvitav ju teada, mis selle kõige taga peitub.
Siiski jään mina ikka reaalsusesse ja arvan, et religioon on mõeldud välja nende jaoks, kellel endasse usk puudub ja keegi abiks oleks rasketel ning üksildastel hetkedel. Et siis oleks mingi tegelane (nagu lastele vanemad), kelle jaoks pattude tegemist vältida ja parem inimene püüda olla.
''Be your own God. Believe in yourself.'' - Sibula Kätrin 2016
Peale seda läksime korraks koju tagasi, et mõned söögid veel valmis teha ja autosse tõsta ning seejärel sõitsime vanaema-vanaisa juurde.
Sinna oli tulnud ka Larisa õde oma perega ja muidugi Sydney poisssõber Matthew (nad on vist nüüd lõpuks ometi paar) .
Kui kana grillil valmis sai, sõime kõik koos ühe suure lõunasöögi ja ajasime juttu. Hiljem jooksid õed, Sydney ja ta sõber mingisuguste katkilöödavate munadega ringi, millest kõik kohad värvilist puru täis olid. Lõid neid üksteisele pähe ja mingi hetk kuulsin ka nooremat õde nutmas. Keegi oli kogemata juustest tõmmanud. Oeh, ülemeelikud lapsed.
Peale magustoidu vooru leidsin kõik elutoast pikali. Lasti leiba luusse, nagu eestlased ütleksid.
Õhtuks jõudsime ilusti koju tagasi ja sain lõpuks ometi omale American Eagle'ist suveks paar asja tellitud, mida juba mitu nädalat olin emale meelde tuletanud (Eesti pangakaart ei läinud läbi).
Ja siin ma nüüd jälle olen. Olevikus, arvuti taga blogi kirjutamas.

Nautige kevadet ja loodetavasti hakkavad need pikad koolinädalad ka kiiremini minema!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar