Esmaspäev, 28. märts 2016

Easter

Teen alustuseks tervest koolinädalast ühe kiire ülevaate ja seejärel asun nädalavahetuse kallale.

Mis siis toimunud on vahepeal?
Eelmine nädal, kohe peale vaheaega, pakkis isa oma kohvrid ja lendas jälle paariks nädalaks Colorado'sse tööle. Ka Audrey oli esmaspäevast reedeni linnast väljas. Ta käis klassiga matkamas. Selline pikem ekskursioon ilma internetita.
Koolist. Olen hakanud tähele panema, kuidas mind ära kasutatakse. Muidu igapäevaselt kõikidega juttu ei aja, aga kui uue projekti jaoks gruppe peab moodustama, siis ikka keegi hõikab üle klassi mu nime (kusjuures veel vale hääldusega). Ega ma sellest väga ei hooli ja teengi parema meelega kõik üksinda ära. Kusjuures üks kord õpetaja veel tõstis mu ümber teise gruppi, kus olid kaks just mitte kõige teravama taibuga poissi, ja ütles: ,,Kätrinil on head hinded, aitab teie keskmist tõsta selle tööga''. Kuidas saab üks õpetaja nii öelda? Igaüks peaks ju ikka ise oma hinde välja teenima. Ilmselt arvasid ära, kellest jutt käib. Loomulikult Mr. Mathews keskkonnasüsteemide klassist.
Matemaatikas sama lugu. Iga kord kui töölehti peame täitma, koguneb paar ''sõpra'' ümber laua. Vahel isegi näen, kuidas üritakse minult vastuseid maha vaadata, aga see selleks.
Koorist ka natukene. Hawaii trip'il käis Varsity'st umbes üks kolmandik ja nii me siis teistega püüame nendele inside joke'dele pihta saada. Näiteks kui üks päev keegi küsis juhendajatelt midagi, vastasid nad, et pöördugem selle küsimusega parem metsa poole.
Nad olid Hawaii'lt veel kastidega ananasse toonud ja saime maitsta. Kõik peale minu olid jälle megavaimustuses. Siinkohal mainiks jälle Eesti Selveri ära. Tõesti maitses nagu täiesti tavaline söögipoest ostetud ananass. Ma ei tea, mida need USAkad siis harjunud sööma on.



Aga liigume edasi:

25.3.16 reede

Reede oli meil vaba (bad weather make-up day). Olen juba paar korda püüdnud seletada, et mis põhjusel, aga ikka saadakse valesti aru. Proovin siis uuesti. Nimelt on iga õppeaasta sisse juba alguses arvestatud kaks päeva, mil ilma tõttu (tavaliselt jää ja libetate teede pärast) kool ära jäetakse. Ema veel rääkis, et eelmine aasta olevat nad kogu nädala kodus istunud, kuid sellel aastal siia talve ei jõudnudki ja nii anti meile need kaks päeva vabaks, et asi aus oleks. Teine peaks jääma kuhugi aprilli sisse.
Saingi ennast lõpuks ometi sellest piinarikkast ja väsitavast nädalast peale vaheaega korralikult välja puhata. Tõesti vajasin seda und.
Sel päeval suurt ei teinudki. Lõunast jõudis Audrey koju ja õhtul käisime Braum'ist jäätist filmi vaatamise kõrvale tooma. Ausalt öeldes pole mul kordagi elus sellist ohh-tahaks-jäätist-mõtet pähe tulnud ja sel korral ei olnud kohe üldse isu ning jätsin vahele. Eestis ma ju ka suurem magusasõber ei olnud.

26.3.16 laupäev

Magasin jälle hästi kaua ja päeval läksime õdedega emale poodi seltsiks kaasa. 
Tegime pikema tiiru alustades loomapoest ja lõpetades Ulta'ga. Viimane on siin üks populaarsemaid kosmeetikakette. (Arva ära, kummast see järgnev pilt tehtud on.)


Kusagile vahele jäi veel Mehhiko söögipood, kust kiiruga läbi käisime, et squash'e osta pühapäevaseks sööminguks. See koht oli tegelikult hästi armas ja hubane. Meenutas jälle Selverit (okei, mis värk mul sellega on?). Siin käime me ju muidu alati Walmart'is, mis on üsna suur ja lai. Tore oli üle pika aja kusagil pisemas hoones ringi tatsata. (Traditsiooniline kitarrimuusika tekitas veidi koomilise tunde.)
Õhtul vaatasid õed emaga laenutatud ''Jurassic World'i''. Mind kamandati aga oma tuppa, kui ütlesin, et mulle see film ei meeldi (tegelikult nimetaksin seda hoopis multikaks, aga ei hakanud nina püsti ajama). Lisaks ei sobinud emale, et ma eestlastega netis kirjutasin samal ajal. See on üldse viimasel ajal aktuaalne teema.
Nende sõnul polevat mul piisavalt suhteid kohalikega ja selles pidavat süüdi olema just mu telefon. No, mis mina siis teha saan, et lihtsalt ei klapi USAkatega. Ega ma siis teesklema ei pea ju. Koolis on mul sõpru piisavalt ja kohalike VÕP'idega suhtlen internetis, sest nad elavad liiga kaugel. Tulin siia rohkem pereelu kogema ja päriselt ka naudin seda mitu korda rohkem, kui neid väljas hängimisi. Lihtsalt vahel tahaks mõnda intelligentsemat eakaaslast, kellega jutustada ja oma Eesti sõprade eluga võiks ka ju kursis olla. Eriti kui see lahkumise kuupäev läheneb. 
Nii võibki jääda mulje, et mul pole elu ja nina on 24/7 vastu ekraani. Ise olen ju kõigega rohkemgi kui rahul ja ega vahetusaasta kogemus ongi igal ühel erinev. Rahunege maha.


(Kui ei pane tähele, et pilti tehakse feat Dianne' kinnised silmad)

27.3.16 pühapäev

Lihavõtted. 
Pool kümme avanes ootamatult minu toa uks, mille peale ma ka üles ärkasin. Tuli välja, et pidime kirikusse minema. Õed olid kusjuures juba üles riietatud ja minul polnud õrna aimugi, mis toimub või kuhu minek.
Sain siis ka paari minutiga ennast valmis sätitud ja alla joostud. Siis aga selgus, et meil oli veel tunnike aega enne teenistust (on see sõna?).
Lõuna paiku siis lõpuks istusime autosse ja sõitsime kirikusse. Olen ka juba varem maininud, et need ei USAs Eesti omadega absoluutselt sarnased. Ega mööda minnes ei saakski aru, et tegu on kirikuga (neid on siin muideks iga nurga peal).


Sel korral venis kuidagi eriti pikalt (jõuludel käisin esimest korda, nüüd siis teist). Alguses lauldi paar laulu koos kiriku koori ja bändiga ning siis tsiteeriti piiblit, tehti nalju ja räägiti sügavalt elust ja selle probleemidest.
See onuke tekitas minus nii ebamugava tunde oma jutuga. Näiteks käskis ta alustuseks kõigil sisse ja välja hingata sügavalt ning siis ütles, et kui jumalat ei oleks, siis me ei oleks saanud hinagata praegu. Tundsin ennast seda kuuldes justkui süüdi, et üldse julgesin hingata nende "pühaõhku". 
Ma ei hakkagi kunagi vist seda usuvärki mõistma, kuigi tegelikult on vahetusaasta mind selle koha pealt harinud küll. Just viimasel ajal olen eriti uudishimulikuks muutunud ja palju selleteemalisi kõnesid kuulanud ja videoid vaadanud. Huvitav ju teada, mis selle kõige taga peitub.
Siiski jään mina ikka reaalsusesse ja arvan, et religioon on mõeldud välja nende jaoks, kellel endasse usk puudub ja keegi abiks oleks rasketel ning üksildastel hetkedel. Et siis oleks mingi tegelane (nagu lastele vanemad), kelle jaoks pattude tegemist vältida ja parem inimene püüda olla.
''Be your own God. Believe in yourself.'' - Sibula Kätrin 2016
Peale seda läksime korraks koju tagasi, et mõned söögid veel valmis teha ja autosse tõsta ning seejärel sõitsime vanaema-vanaisa juurde.
Sinna oli tulnud ka Larisa õde oma perega ja muidugi Sydney poisssõber Matthew (nad on vist nüüd lõpuks ometi paar) .
Kui kana grillil valmis sai, sõime kõik koos ühe suure lõunasöögi ja ajasime juttu. Hiljem jooksid õed, Sydney ja ta sõber mingisuguste katkilöödavate munadega ringi, millest kõik kohad värvilist puru täis olid. Lõid neid üksteisele pähe ja mingi hetk kuulsin ka nooremat õde nutmas. Keegi oli kogemata juustest tõmmanud. Oeh, ülemeelikud lapsed.
Peale magustoidu vooru leidsin kõik elutoast pikali. Lasti leiba luusse, nagu eestlased ütleksid.
Õhtuks jõudsime ilusti koju tagasi ja sain lõpuks ometi omale American Eagle'ist suveks paar asja tellitud, mida juba mitu nädalat olin emale meelde tuletanud (Eesti pangakaart ei läinud läbi).
Ja siin ma nüüd jälle olen. Olevikus, arvuti taga blogi kirjutamas.

Nautige kevadet ja loodetavasti hakkavad need pikad koolinädalad ka kiiremini minema!

Laupäev, 19. märts 2016

New Orleans & kuidas kõik valesti läks

15.3.16 teisipäev

Ärkasin ülesse ema sõnumi peale, milles ta küsis, mida ma Chick-fil-a'st tahan. Mul on seal juba mingid omad lemmikut kujunenud ja nii siis ilmuski ta paari minuti pärast hommikusöögiga koju.
Kui oma salatiga ühelepoole sain, läksin tagasi arvuti taha, et veidi blogida. Veetsin seal ikka päris korralikud neli tundi.
Vahepeal käis meie poolt läbi mingi tädike, kellele Larisa näitas, mida ta koertega tegema peab kuniks me linnast väljas oleme.
Peale seda läksime kõik koos isale lennujaama vastu. Ta peab praegu mõnda aega Colorados oma töötajatel silma peal hoidma. Enne veel käisime mingis veidras kiirtoidu restoranis, kus keegi meist varem käinud ei olnud. Polnud just parim koht.
Lennujaama jõudes tulid mul jälle need flashback'id sellest, kui ma ise siia jõudsin. Mäletan nii hästi, kuidas ma üldse ei põdenud oma pere silmadega üle suure saali otsides ja kaduma läinud kohvrist oli ka täiesti savi. Ilmselt olin nii väsinud, et pea oli emotsioonidest täiesti tühi. Imelik mõelda, et varsti pean jälle tagasi minema.
Autoga koju sõites tuli veel meelde, kuidas ma sel esimesel õhtul nii vaimustuses olin nende liiklusest ja siledatest teedest. Kusjuures ma ei tea, kas asi on minus või milleski muus, aga need teed ei tundu üldse nii siledad enam.
Anyway... Kui lõpuks tagasi kodus olime, vedelesin niisama diivanil, kuni ema meelde tuletas, et peaksin asju pakkima hakkama. Plaanisin seda küll järgmisel hommikul teha, sest see võtaks mul maksimaalselt 10 minutit, aga noh nagu siin peres ikka asjad käivad, siis iga tegevuse jaoks võetakse aeg maha ja valmistatakse ennast juba alguses vaimselt ette. No ja siis tehakse vahepeal veel kahekümneminutilisi pause ja mõeldakse elu üle järele või kirjutatakse mõni Facebooki postitus. Nii ma siis ei hakanud sel korral seletama, et Eestis käivad asjad kiiremalt ja romaan USAkate munemisest jäi esitamata.

16.3.16 kolmapäev

Üles ärkasime kõik kell üheksa, sõime ''ruttu'' hommikust ja autos olime poole üheteistkümneks (no mis ma ütlesin!).
Käisime läbi QT'st, et auto ära tankida ja teele asuda. Kusjuures vahekommentaariks nii palju, et siin on kütus umbes kolm korda odavam, kui Eestis.
Tee New Orleans'i meenutas kohati kodumaad:



Sõites tegime mitu peatust ja sõime IHOP'is lõunat. Teenindaja oli hästi sõbralik ja tore. Küsis Audrey'lt ja minult, kas oleme õed ja oli üllatunud, kui teatasin, et ma hoopis vahetusõpilane Eestist. Loomulikult polnud tal õrna aimugi, kus see asub. Muideks tal endal oli ka kunagi vahetusõpilane Euroopast. Olevat kandnud imelikke mütse kogu aeg.



Seal samas parklas oli üks mees kitarriga ja isa ütles seda nähes (ka teades, kui väga ma vihkan kantri muusikat ja habemega maakaid) oli muidugi, et Kätrin vaata - sinu tulevane abikaasa laulab seal! Kusjuures kogu selle aja ta laulis ainult ühte lugu ja enne sealt ära sõitu nägime veel, et ta jagas tasuta CD'sid. Naljatasime veel, et sellel oli ka niikuinii ainult see üks lugu mitu korda järjest.
Lousiana osariigis sai näha mitmeid kahjustusi, mida üleujutus ja tormid tekitanud olid. Paljud olid jäänud isegi ilma kodudeta ja elasid seetõttu haagiselamute rajoonides või üldse rääbakates tokkide otsas onnides. Mida lähemale oma sihtpunktile jõudsime, seda hullemaks asi läks. Kes üldse tuli selle peale, et võiks Mississippi delta peale linna ehitada? Ei kõla just eriti hea mõttena.
Poole tee peal tegid ema ja isa kohtade vahetust ja viimased neli tundi roolis Danny.
Lõpuks siis pimedaga New Orleans'i jõudes oli ikka kõhe tunne küll. Seiklesime pikalt autoga igasuguste kahtlaste rajoonide vahel oma renditud maja otsides. Elatakse ikka jube kitsalt ja mustalt. Ei osanud oodatagi, et midagi sellist näha saab.
Meie naabruskond ja maja oli veidi korralikum õnneks.


Õigesse kohta jõudes ja maja üle vaadates, otsisime netist, kuhu õhtust sööma võiks minna. Silma jäi üks lähedal olev pitsa koht (Pizza Delicious).
See oli päris laheda välimusega. Veidi hipilik ja vanamoodne. Üldse see linn oli täis selliseid veidi teistsuguse välimuse ja olemisega rahvast.




16.3.16 neljapäev

Saint Patrick's Day eelne päev.
Ülesse ärkasime kell kümme ja seda siis selle peale, et vesi oli kinni keeratud, mil ema parasjagu duši all oli. Üleni seebise ja kurjana kamandati kõik kohvritega autosse ja läksime hotelli otsima. Keegi meid ju vee äraoleku eest ei hoiatanud ja see pidavat nii kogu päeva olema.
Sõitsime mööda linna ringi vist koguni terve tunni, aga ükski hotell enne kella ühte sisse ei lubanud. Nii me siis läksime tagasi oma majja ja ootasime ime, et vesi tagasi tuleb. Danny käis isegi nendelt töömeestelt küsimas, kui kaua sellega läheb ja vastuseks tuli ikka, et kogu päev.
Õnneks aga, hakkas paar minutit hiljem kõik uuesti tööle, kuigi pidime pool tundi ootama, et vesi uuesti selgeks läheks. 
Kella kahe paiku olid kõik lõpuks ometi valmis, et linna uudistama minna.


Rahvast oli palju ja parkimisega oli keeruline. Lisaks käsid veel iga nurga peal ehitustööd ja teede remont. Ootasime ka silla taga päris pikalt, et laevad alt läbi lasta.
Lõpuks kui kesklinna jõudsime ja ära parkisime, jalutasime veidi ringi ja tegime pilte. Paljud kandsid rohelisi riideid (Saint Patrick's Day' traditsioon) ja aksessuaare ning olid juba enne õhtut ebastabiilses olekus. Ilm oli palav ja õhk paks ning must.


Jah, see on mu 15-aastane õde, kes paremas nurgas emaga jalutab.




Nägime ära ka kuulsa Madame Lalaurie maja, kus pidavat kummitama. Selle ajalugu on pikk ja täpsemalt saab lugeda klikkides siin. Pidavat just hiljuti olema American Horror Story's. Mina sellega üldse kursis ei ole.


Peale väikest ringkäiku valisime välja söögikoha ja sõime seal lõunat. Me proovisime isaga mingit New Orleans'i trio't, mis kõlas palju huvitavamalt kui tegelikult oli.







Peale seda kõndisime veel French Quarter'is palju ringi, uudistasime Jackson Square'il, vaatasime üle kauba pikas French Market'is (ostsime sealt omale T-sägid) ja käisime ühes maailmakuulsas prantsusepärases kohvikus (Café Du Monde), mis oli jällegi ülerahvastatud. Viimasest nii palju, et need kuulsad beignet'd maitsevad täpselt nagu Eesti Selver'ist ostetud kilekotikese sees pisikesed sõõrikud. No okei, mingi väike erinevus ehk on.











Peale ennast tuhksuhkruga ära määrimist (või õigemini juhtus see ainult isaga) ostsime piletid õhtusele Ghost tour'ile ning läksime seniks Louis Armstrong'i parki istuma (muusikatunnis ju sai õpitud, et New Orleans on üks tähtis koht, rääkides Jazzist). Siiski paar minutit hiljem otsustasime autosse ootama minna.
Enne kella kaheksat olime jälle tagasi majade vahel. Kusjuures eneselegi üllatuseks nägin seal kaugelt H&M poodi. Tuli korraks selline tunne isegi, nagu oleks Euroopas.
Siis aga hakkas järsku puhuma kõva tuul ja täpselt enne giidiga majade vahele naasmist saabusid ka tormipilved. Kohutav äike ja vihm. Kuulasime ära vaid paar esimest jutustust ja seejärel jooksime paduvihmas autoni.
Või noh ''jooksime''. Teate ju küll, kuidas see siin Ameerikas tegelikult käib. Jalutatakse rahuliku sammuga ja vingutakse korda mööda kui külm ja märg ja vastik on. Siis vahepeal tehakse keset teed peatus, et telefonist kontrollida, kas ikka suund õige on. Samas kui mina teadsin täpselt kuhu minna ja püüdsin tempot kuidagimoodi üleval hoida. 
Lõpuks siis autosse jõudes sõitsime välgu ja mürina saatel lähima Walmart'ini. Meie õdedega poodi sisse kaasa ei läinud ja jäime autosse niisama jutustama. Rääkisime niisama religioonist ja usust afterlife'i. 
Linnast tagasi jõudes tegi igaüks omale ise õhtusöögi ja kobis enda unegraafiku järgi magama. Õppisin ka midagi uut. Ema sõnul olevat ma kogu elu kiirnuudleid valesti valmistanud. Nimelt tuleb need veega poti sisse panna ja seal keeta. Minu variandi peale vaadati tõsise näoga otsa ja öeldi, et ega siis Eestis ei müüda täpselt samasuguseid kiirnuudleid nagu siin Ameerikas.
Niiet järgmine kord Sa siis tead - tasuta nõuanne ameeriklaselt. Võta või jäta.

17.3.16 reede

Magasin kella kümneni. Sõime kõik ema tehtud traditsioonilist hommikusööki ja sättisime ennast valmis uuesti linna minekuks. Ilm aga selle plaani poolt ei olnud ja endiselt lõi õues välku, müristas ja sadas vihma.
Istusime siiski autosse, lootuses, et ehk leiame tegevust siseruumides.
Muidugi veel enne kuhugi jõudmist kriimustasime ära auto sellest kitsast parkimisalast välja tagurdades. Sellel hetkel sai kõigil tõsiselt kopp ette nendest ebaõnnestumistest ja otsustasime päev varem koju tagasi sõita. Nii me siis pakkisime kõik uuesti kokku ja asusime teele.
Vihm jätkus ja ega äikegi järele ei andnud. Nägin isegi kuidas välk vastassuuna teele sisse lõi. Vahepeal tegime peatuse Arby's, et kõhud täis süüa ja veidi sirutada.
Seejärel istusime mitu tundi ummikus, sest üks rekka oli plahvatanud. Õdedel selle kõige tõttu tuju rikutud ei olnud ja ülemeelikust jagus. Tuletati meelde vana ''nali'', mis vist juba sügisel köögi laua taga juhtuma sai. Nimelt ütles Audrey õhtust süües midagi käte lõhnamise kohta ja ma lisasin, et mu käed on liiga külmad, et lõhnata, MIS minu jaoks on jumala loogiline. Siiski nad ikka veel naeravad selle üle ja ma ei saa vist kunagi aru, kus see nali täpselt oli.
Selle üle autos pikalt arutledes ütlesin ma naljaga, et lähen jala koju, kui nad naermist ei lõpeta, mille peale Adrienne mulle vastas, et edu üle ookeani kõndimisega. See ikka täiega hittis mind, et nad endiselt võtavad mind kui külalist ja arvavad, et ''kodu'' all mõtlen Eestit. Ma tean, et see ei olnud kindlasti mõeldud solvanguna ega midagi, aga minu tuju sai rikutud küll.
Kui siis lõpuks kell kaks öösel Dallase pilvelõhkujad paistma hakkasid, tuli ikka hea tunne peale küll. Lõpuks ometi tagasi kodus (KODUS). Texas on ikka parim koht, kus Ameerikas elada.
Olin kogu selle reisi ainuke, kes autos ei maganud ja nii ka viimastel tundidel, kui ümber Fort Worth'i ja Dallase tiirlesime. Need linnatuled ja öine elu tekitab ikka nii hea vibe'i.
Kodus olime kella kaheks. Tegelikult on New Orleans meist 8h autosõidu kaugusel, aga tänu ummikutele ja halvale ilmale jõudsime tagasi planeeritust neli tundi hiljem.

PS! Nii negatiivne kui see postitus ka ei tundu, ma siiski armastan oma perekonda ja elu siin. Lihtsalt on neid hetki, kui tahaks ennast Eurooplasena tunda ja neile meie intelligentsust ja elustiili tutvustada. Saada 17-aastasena kasvõi veidikenegi täiskasvanulikumat suhtumist endasse. Väsitav on olla vahetusõpilane...

...eriti veel, kui sind ikka veel päris pereliikmena ei võeta.

(PS vol2! Palju jätsin välja ja seega võib jääda mulje, et reageerin üle. But trust me, it's even worse.)

Reede, 18. märts 2016

Seitsmes kuu

Okei, see ei ole enam reaalne. Ma ju just tegin postituse eelmise kuu kohta ja siin ma nüüd olen - kirjutamas seitsmendat.

Kool

Nagu viimastest postitustest aru on saada, siis koolist on mul ikka päris korralik stress kujunenud. Lihtsalt ei suuda võtta seda nii nagu kohalikud. Nende jaoks on kool üks tore vabaaja veetmise võimalus. Sõbrad ja fun. Koolitööle - just nagu stereotüübid ennast kirjeldavad - nii suurt tähelepanu Ameerikas ei pöörata ja seni kuni ühtegi klassi läbi ei kuku on kõik okei. Minul on aga terve elu olnud selline loll komme endast igas asjas parim anda ja seega igasugune A'st madalam hinne tundub veider. Eestis oli ju lihtne oma hindeid kontrollida. Tahtsid kõrgemaid punkte, pidid rohkem õppima. Lihtne! Siin on aga lood sellised, et koduseid töid mul üldiselt ei ole ja töödeks õppimise võimalus ka puudub (kuigi ega ma Eestiski mingi hardcore töödeks ettevalmistuja polnud).
Nüüd kindlasti tekkis sul küsimus, et millest sul see ''stress'' siis on, kui õppima ei pea? Nojah, ega ma ka täpselt aru ei saa. Ilmselt võimetus midagi muuta. Siin on ju ainult kaks varianti: kas istume tunnis niisama ja ei tee mitte midagi või antakse korraga kätte miljon töölehte ja veel kakssada projekti. No tõesti! Lisaks on neil siin veel selline mind hullult häiriv komme töödele mitte tagasisidet anda. Kust sa siis veel õpid, kui mitte oma vigadest?! Ja siis muidugi veel see kirjandite teema...

Keel

Seekord hästi lühidalt. Ma arvan, et võin nüüd täiesti rahul olla oma inglise keele oskusega. KUIGI, nagu ma ikka igal korral mainin, hakkavad keeled meile kõigile külge erinevalt ja kahjuks mind selle koha pealt õnnistatud ei ole. Siiski suhtun ükskõikselt ja räägin sellest hoolimata! Seni kuni mina aru saan ja minust aru saadakse on kõik super. Terve elu ju veel ees, et see päris selgeks saada.

Vatt

Oh jah, kuidas ma selle seest välja juba tahaksin saada. Absoluutselt kõik tehakse ette-taha ära ja terve elu sõltub 100% vanematest. Kui minuvanuseid nädalaks üksi jätta sureks ilmselt kogu noorem generatsioon välja. Iseseisvus on NULL. Võiksin raamatu kirjutada sellel teemal.

NB! USA vanemad, andke oma lastele ruumi elada, kogeda ja sellest õppida.

Elust üldiselt

Olen aru saanud, et 10 kuud on täpselt see õige pikkus vahetusaastaks. Harjumine võtab ikka tohutult aega ja nüüd võiksin täitsa öelda küll, et päris rutiin on kätte jõudnud. Tunnen ennast kohalikuna. Nagu see eelnevalt mainitud kohanemise graafik ka näitas, peaks praeguseks olema kätte jõudnud hetk, mil kõik tundub olemas olevat. Kõik on nii tavaline ja eks selle tõttu muutub ka blogi kirjutamine iga kuuga järjest keerulisemaks.
Just tuli ka teemaks teiste vahetusõpilastega, et mõtted on juba tagasilennu peal, aga samas peaks ju seda viimast paari kuud täielrinnal nautima. Mõni isegi arvas, et sellel kultuurišoki ajal polnud koduigatsus nii suur või üldse puudus. Tõesti tunnen, et olen saanud kõik, mida siit saama tulin ja oleksin nüüd justkui valmis tagasi Eestisse minekuks. Well... Siiski mitte päris! Kuigi vahepeal (paar nädalat tagasi) ma ikka tõsiselt ootasin ja isegi panin loenduri blogisse, koduigatsust mul EI ole (ma ju olen kodus??) - pigem olen hakanud seda tagasiminekut kartma. Mis ja kuhu edasi? Kui paljudel sõpradel ma endiselt meeles olen? Kuidas jätkuvad suhted USAkatega (eriti perega)? Mis saab minu tulevikust pikemas perspektiivis? Kui palju olen muutunud ja kuidas seda aktsepteeritakse? Või ehk muudab Eesti mind tagasi ja vahetusaasta oleks justkui raisku läinud?

Hei!! Elu on normaalseks muutunud. Võiks ju jälle riiki vahetada või mis?

Kolmapäev, 16. märts 2016

Rodeo

12.3.16 laupäev

Rahulik hommik tee ja arvuti kõrval. Lisaks blogimisele sattusin rääkima ka õe ja emaga Eestist. Viimasel ajal kuidagi liiga paljuks läinud neid videokõnesid. Tekkis õõvastus oma endist elu pealt vaadata.
Hiljem istusin emaga köögis, samal ajal kui tema kanasuppi tegi. See on neil mingi perekonna retsept ja ei näe üldse välja nagu ette võiks kujutada, kui keegi ''kanasupp'' ütleb.
Pärast tulid ka tema vanemad meie poolt läbi ja sõime koos õhtust. Meil oli külas ka Sydney sõber. Ta ise muideks läks just samal hommikul emaga Hawaii'le.
Kui vanavanemad koju läksid ja kell seitse sai, istusime autosse ja läksime downtown'i rodeole. Mäletan veel mõtet sellest, kui siia saabusin. Kõik need cowboy saapad, loomade, kes teevad kõik selleks, et see inimene enda seljast maha kukutada, seljas ratsutamine. ''Meelelahutus'', nad ütlesid.
Tegelikult oli ikka väga vinge kogemus ja igav kohe kindlasti selle paari tunni jooksul kordagi ei hakanud. Toimus hästi palju erinevaid võistluseid ja põnev oli jälgida.











Filmisin ka natukene:



Veel enne koju minekut jäi meile ette Sonic, kus autost lahkumata kiire söömise tegime.
Kuna oli juba hilja, ei jäänudki koju jõudes muud üle, kui pesus käia ja magama minna.

13.3.16 pühapäev

Magasin vist järjest koguni 12h ja ilma kordagi üles ärkamata. Sellist asja pole juba kuid ette tulnud.
Lõunal käisime maniküüris ja saime kõik oma küüned korda tehtud. Lasin ema soovitusel lakkida need mingi puudriga. Tulemuseks siis täiesti enda küüned, mis näevad fake välja ja kestavad kaua. Jäin väga rahule.


Seejärel pidime käima läbi paarist poest ja poole peal avastas Adrienne, et ta jättis oma telefoni ilusalongi. Jõudsime sinna tagasi napilt enne sulgemist ja ta sai selle ilusti kätte.
Peale seda läksime kohe esimesse ettejuhtuvasse Walmart'i ning siis juba koju.
Õhtuks sõime tacos'i ja hiljem vaatasin emaga filmi nimega ''Leap Year'', mis oli hästi armas ja pani jälle tahtma reisida.

Ja kiire ilmateade:


Tegelikult läks õhtuks veel viie kraadi võrra soojemaks, aga see 28 käib kah.

Laupäev, 12. märts 2016

Torm

8.3.16 teisipäev

Hommikul ärgates ma tõsiselt kahtlesin, kas kell ikka on 7. Tavaliselt on selleks ajaks juba päike ammu tõusnud ja toas valge, aga sel hommikult oli midagi valesti. Nii ma siis läksingi kohe akna juurde, et aru saada, mis toimub. Suured tumehallid pilved. Isegi sinised võiks öelda.
Nagu paar korda nädalas ikka juhtub, lahkusime kodust juba kell 8, et Audrey ja üks naaber enne meid kooli viia. Teel sinna hakkas järsult vihma sadama. Sellist vihma ei ole mina Eestis küll kunagi näinud. Vaevu nägi autost välja ja paljud isegi peatusid tee ääres. Lisaks tulid mingil hetkel mängu ka tornaado signaalid. Need kõlased siis siinsete elamute vahele paigutatud seadeldistest - midagi tuletõrje auto ja koolikella vahepealset.

www.lightningmaps.org/


Lõpuks siis kui Ed Willkie'ni (middle school) jõudsime oli vihm raheks kujunenud. Tuul oli ka tõusnud ja kusagilt kuulsin, et isegi kuni 70mph (31.3 m/s). Ega ka äike ei puudunud (tükk aega mõtlesin, mis on see sõna välgu ja müristamise kohta). Kusjuures see oli ikka vinge kogemus, sest välku lõi vähemalt iga kahe sekundi tagant - ilma liialdamata - ja müristas ka ilma vahetpidamata.
Enda kooli jõudes jooksime Adrienne'ga läbi paduvihma ja üks naine tegi meile seest poolt söökla ukse lahti, et kaugemale ei peaks minema. Kohe sisse jõudes juhatati meid edasi 400s hallway'sse, kus olid kõik varem kooli jõudnud õpilased klassidesse ootama paigutatud.


Nii me siis istusime ja ootasime, millal on turavaline tundi minna.
Aga ega ka sellega asi ei lõppenud, sest mingi hetk läks elekter ära. Peale meie olid läheduses veel 3-4 kooli, kes ilma selleta pidid hakkama saama.
Kell 9 (esimene tund algab 9:05) öeldi lõpuks, et võime nüüd oma klassidesse minna, kuigi eks me kõik ikka lootsime, et lastakse koju.
Kolm esimest tundi möödusid pimedas, ilma kellade ja konditsioneerita. Muidu polnudki hullu, aga see niiskus ja palavus läks ikka päris käest ära. Lisaks ei saanud me ka midagi väga õppida, sest kõik vajalik on ju arvutites. Isegi puudujate nimekiri jäi õpetajatel tegemata.
Esimene tund oli tegelikult üsna produktiivne teistega võrreldes. Lugesime mingit kõne ja kuulasime taustaks sellele ajaperioodile iseloomulikku muusikat.
Teise tunni ajal ma lihtsalt istusin ja ei teinud absoluutselt mitte midagi - internetti ju ei olnud. Õpetaja seisis kogu aja ukse vahel ja rääkis teiste õpetajatega, kes ka oma klassi uste vahel seisid. Endiselt oodati, et keegi tuleks ja ütleks, et koju võib minna.
Kuidagi koperdasin pimedas tantsu klassini ja see nägi ikka nii õudne välja ilma tuledeta. Õnneks just siis kui ma sisse astusin tuli elekter tagasi ja kogu ülejäänud päev läks edasi plaanipäraselt, kuigi paljud õpilased olid juba koju läinud. Või siis läksid sõpradega IHOP'i tastuta pannkoogipäevale. Ka võimalus.
Keskkonnaõpetuse tunniks oli see tormi meeleolu täiesti ära kadunud, kui asendusõpetaja meile töölehed laudadele jagas. No ja siis kolmanda lehekülje lõpus oli lause: ''Your assignment will be to type a 2-3 page essay on the issue of GMO labeling.'', millele järgnes hunnik küsimusi, mis pidid kirjandis vastatud saama. Me ju just kirjutasime ühe essee sellel teemal! Kas nad üldse ei saa aru, et kui tahavad meid kirjutamises paremaks muuta, siis peaksid sellest rääkima ja meile oma vigu näitama või vähemalt töö parandatult tagasi andma, aga ei! Laseme neil lihtsalt rohkem kirjandeid kirjutada!
Kunstis lõpetasin ära oma savist ranna. See tund on nii mõnus ikka: ilma igasuguse pinge ja mõtlemiseta.


Koju sõites sai näha palju kahjustusi, mille tornaado oli tekitanud. Meie kooli kõrval oli ühel hoonel pool seina ära lagunenud. Meil endal oli ainult söökla aken puruks läinud. Paljude kodudel puudus osa aiast ja tänavatel sai näha igasugust kraami: laste basseinid, batuudid, prügikastid jms. Palju murdunud puid ja isegi üks tankla oli kokku kukkunud. Meie kooli parklas oli kaks kaubikut veerema läinud ja sattusime sellega ka uudistesse.


Siinkohal tuli meelde, et ma ei ole USAs veel kordagi uudiseid telekast vaadanud. Me vaatame ainult tellitud filme ja sarju. Sellist niisama kanalite klõpsimist mu peres ei ole.
(Õhtuks oli muidugi jälle päike väljas ja midagi justkui ei olekski juhtunud.)

9.3.16 kolmapäev

Keskmine koolipäev. Vihma tõttu tühistati kõik klassid, mis põhihoonest väljaspool asusid - ehk siis igasugune sport, cosmetology jne. Teisipäevaga võrreldes polnud see vihm ikka tegelikult mitte midagi ja ma nagu probleemi ei näinud, aga no nii see ära hellitatud USAkate elu siin käib.
Koolist on mul tekkinud ikka päris suur stress viimasel ajal. Rääkisin emaga ka sellest ja jõudsime järeldusele, et ilmselt olen harjunud lihtsalt iga tööga endast parima andma, sest Eestis oli neid ju vähem, aga siin ei tohiks iga hinde pärast põdeda. Alati on parandamise võimalus ja töid on nii palju, et üks ''0'', et muuda suurt midagi. No ma ikkagi ei saa ennast välja lülitada ju. Hashtag hopeless perfectionist.

10.3.16 neljapäev

Üles ärkamisega oli ikka suur raskus. Olin kogemata enne voodist püsti saamist telefoni kätte haaranud ja Snapchat'is teiste pilte jäänud vaatama, kes paar päeva varem koolist vabaks võtsid ja reisile olid läinud. Masendav.
Alati kui õpetajad saavad tunni ajal neid pisikesi paberilehti õpilaste nimedega, olen lootnud, et mõni on mulle ka ning pean tunni ajast kuhugi kellegagi kohtuma minema. Näiteks kooliaasta alguses saadeti mind pidevalt oma counselor'i juurde, et tunniplaan paika saada. Kusjuures just meenus, et ta lubas mulle selle teise vahetusõpilase nime välja otsida, kes mu koolis veel olema peaks. Ilmselgelt pole siiani seda juhtunud (ja arvatavasti ei juhtu ka tulevikus).
Igatahes! Sel korral tõesti oli üks teade mulle ka. Nimelt pidin minema teise tunni ajal mingit inglise keele taseme testi tegema. Sama kirja olid saanud ka Lorena (El Salvador, pinginaaber matemaatikas) ja Afaf (France, arutame vahel Snapchat'is Ameerika ja Euroopa erinevuste üle).


Läksin siis koos Afaf'iga sinna klassi juurde ootama ja peale meie oli veel umbes 5-6 õpilast tulnud. See testimine on käinud tegelikult juba mitu nädalat ja nüüd oli siis lõpuks meie kord jõudnud. Siin piirkonnas on hästi palju neid inglise keelt teise keelena rääkijaid - enamasti Mehhiklased. 
Kokku võttis kogu test aega umbes kaks tundi. See koosnes 77nest lugemisharjutusest ja läks isegi päris hästi vist, kuigi eks ikka oli palju sõnu, mille tähendust ma ei teadnud. Püüdsin mõne ka meelde jätta, et hiljem netist tähendus järele vaadata, aga mis Sa arvad, kas see õnnestus? Of course not! Lihtsalt suuda talletada uut võõraid sõnu.
Tantsu klassi jõudsin täpselt viis minutit enne selle lõppemist. Õnneks sain Ingrid'i (ta oli ka testimas) ja veel kahe teise tüdrukuga kava hindele ära tantsida, et reedel selle pärast muretsema ei peaks. Päris ebamugav oli mu niigi kitsaste teksadega seal tantsida, aga vähemalt ei pea ma enam kunagi seda jubedat Rihanna prääksumist kuulama.
Kooris räägiti kogu tunni jälle Hawaii reisist, mis juba vaheajal toimub. Meie koorist lähevad umbes pooled (mina väljaarvatud). Naljakas oli kuulata seda organiseerimist ja igasuguseid lennujaama, rahaga ise hakkama saamise ning pakkimise nõuandeid. Mõeldakse nii üle ikka. Ühe õpilase ema oli isegi helistanud koori direktorile ja paanitsenud, et kuidas ikka minu väike tütar läheb teise riiki nädalaks ajaks. Hawaii on kõigest üks USA osariik. Cmon võtke kokku ennast, ma tulin aastaks, teisest maailmajaost ja täitsa üksinda!
Environmental'i klassis sain õpetajalt teada, et mu kirjandis on puudu kolme küsimuse vastused ja kokkuvõte. See oli peaaegu 4 lehekülge pikk ja püüdsin niigi lühidalt teha, et kõik vastatud saaks ning kusjuures, kallis Mr. Mathews, kokkuvõte ei pea alati algama sõnadega ''In conclusion I would say...''. But guess what? Mul on savi, sest ma ei taha kogu oma vahetusaasta lihtsalt selle aine pärast muretsedes veeta.
Õnneks on mul kohe peale seda tundi alati kunst, mis aitab natukenegi maha rahuneda. Jätkasin oma seinaplaadi maalimist ja olen päris excited.


Matemaatikas istusin jälle niisama ja vaatasin kuidas teised oma töid parandasid.


Aitasin ka Lorena't natukene ja rääkisime niisama juttu. Või noh ausaltöeldes olin mina see jutustav osapool. Tema inglise keelest on ikka nii raske aru saada, kuigi elab siin juba teist aastat järjest. Ilmselt ei saanud pooltest lausetestki aru, mis ma talle rääkisin.
Kuna Sydney oli mulle tantsu klassis öelnud, et Larisa palus bussiga koju minna siis nii ma ka tegin ja sain isegi paar tunnikest täitsa üksinda seal aega veeta. Hiljem kui teised Audrey võrkpalli mängult jõudsid, läksime Taste of Asia'sse sööma.


Siis kui juba märgistasid oma karbi, aga ema annab endast kõik, et see ära rikkuda... Ja no muidugi ''Katrina'' *wink*.


11.3.16 reede

Viimane päev enne vaheaega ja õnneks läks see kiirelt.
Esimeses tunnis oli meil jälle see kahes ringis istumine ja arutamine loetud tekstide üle, mil õpetaja oma laua taga märkmeid tegi selle kohta, kui palju keegi midagi ütleb või küsib. Seekord oli siis teemaks rasism ja sain ikka päris mitu korda sõna sekka öelda. Isegi siis, kui tegelikult sisemise ringi kord oli. Nimelt küsis Afaf (see sama Prantsuse tüdruk), et kas USAd võiks nimetada sellel teemal rääkides kõige probleemsemaks riigiks. Muidugi ei suutnud ma selle koha peal suud kinni hoida ja tegin natukene juttu ka Eestist.
Kokkuvõttes oli päris huvitav ja õpetaja tuli isegi tunni lõpus minu juurde, et mulle kompliment teha ja öelda kui palju mu keel ikka arenenud on. Kõlab võib-olla nagu inimesed ikka veel teeksid neid vahetusõpilastele tuttavaid keele-komplimente a la ''Ah ära põe üldse oma keele pärast, see pole nii hull midagi'' (kuigi tegelikult teab, et on - ihtsalt proovib julgustada), sest kui tegelikult oleks kõik perfektne, keegi ju midagi tähele ei paneks ja ütlema ei tuleks. Aga ei, mul on selle õpetajaga lihtsalt selline tore suhe, et alguses alati küsisin temalt peale tunde igasuguseid küsimusi grammatika kohta või millal millist sõna kasutada. Mõni kord, kusjuures, ta isegi ei teadnud öelda ja siis näiteks printis mulle lehti välja. Ja nüüd oli siis jäänud mitmekuune vahe sellest. Nii armas mu meelest, et ta rääkima tuli. Tegi tuju heaks kohe.
Teistes tundides midagi ei tehtud (välja arvatud ajaloo töö). Tantsu klassis ajasin Dianne'i ja mõne teise tüdrukuga juttu ja kuulasin muusikat.


Keskkonna õpetuses vaatasime mingit videot, kuidas loomi liha tootmise eesmärgil kasvatatakse ja hiljem tapetakse. Ma ikka ei saa aru, miks meid selliseid asju vaatama sunnitakse. Ma juba korra eelmisel suvel juhtusin kogemata seda nägema ja siis ei saanud liha süüa kuu aega. Loodetavasti ei kordu.
Kui kell 4:20 sai, oli lõpuks ometi kevadvaheaeg ametlikult alanud! Ma tõesti ootasin seda hetke juba viimased kolm nädalat ning loodetavasti saab nüüd sellest stressist mõneks ajaks eemale.
Peace out!