Laupäev, 27. veebruar 2016

Pakk Eestist & miks USAkad paksud on

19.2.16 reede

Lõpuks ometi tuli Danny koju! Tegelikult see viis nädalat ei tundunudki nii pikk aeg, sest alati oli midagi teha. Või noh kool hoiab busy.
Koolist koju jõudes oli Larisa postkontorist juba ammu siia jõudnud paki ära toonud. See oli järjekordne sünnipäeva pakk (minule, Adrienne'le ja isale).




Hiljem kõiki asju oma tuppa transportides kukkus kusagilt vahelt välja üks kiri, mida ma enne tähele ei pannud. See oli mu sõpradelt Eestist. Nii armsad ikka!! See oli kogu paki parim osa!


Kuna isa jäi Valentinipäevast ilma, siis vanemad läksid õhtul koos välja ja me õdedega jäime koju. Siiski ma kaua toas ei püsinud ja umbes viie-kuue paiku läksin õue jalutama. Nii mõnus kevadine ilm oli, et ei pidanud isegi jakki kaasa võtma.

Tahtsin tegelikult sellel teemal natukene rohkem kirjutada. Ilmselt oled märganud, et viimasel ajal on blogi ridade vahele jooksud sisse sõnad nagu: ''läksin jooksma'', ''käisin õues'', ''nautisin ilma'' jne.
Lugu siis selline, et ma olen hullult oma Eesti aktiivset elu igatsema hakanud ja püüan seda siis natukenegi muuta, et ennast uuesti paremini tunda. Isegi kui ma ei teinud mingit igapäevast trenni, oli liikumist minu praeguse eluga võrreldes ikka tunduvalt rohkem. Näiteks linnas jalutamine, koolist muusikakooli käimine, kehalise kasvatuse tunnid, mööda Eestit ringi reisimine, rahvatants, poes käimine ja üldse shoppamine väljaspool internetti. Siin on lihtsalt nii palju autoga liiklemist ja jala käin ainult kooli territooriumil. Isegi poodlema niisama ei satu - kõik vajalik tellitakse netist.
Mul on lihtsalt vaja midagi, mis õhtuks ära väsitaks. Jooksmine tegelikult toimis, aga sain aru, et see pole ikka päris minu teema ja niisama jalutamine mõjub paremini. Hea aeg oma mõtete mõtlemiseks ja teistest eemale saamiseks. Kusjuures ma olen siiani tänaval vaid paari teist inimest näinud vastu tulemas. Oma elu lihtsalt magatakse toas olles maha. Ma tõesti ei saa aru.
Tekkinud on igasuguseid tegevusi, mida ma teha tahaks, aga lihtsalt pole võimalusi. Näiteks rattaga sõitmine või ujumine. Ma isegi ei tea, et siin selliseid ujulaid oleks, kus igaüks käia saaks (nagu Eestis). Üldiselt tehakse seda koolis eraldi õppeainena või ostetakse pikemaajaline spordiklubi pilet. Muidugi on variant ka veeparki minna, aga see ilmselgelt näeks imelik välja. Aa ja muideks jõusaalis käimine on siin ülipopp - eriti just poisid. Tüdrukud käivad üldiselt seal endast pilte tegemas. Teate ju küll seda eputamist.
Niisiis ongi ainult kaks võimalust: kas ei tee midagi või oled mingi kõrgema taseme musklimees. Vahepealset reaalselt ei eksisteeri.

Siit siis väike hoiatus järgmistele USA vahetusõpilastele: lihtsalt arvestage sellega.



Peale jalutuskäiku sõin õhtust ja vaatasin üksi elutoas veidi telekat. Üritasin leida mingit huvitavat filmi, aga lihtsalt ei saanud sellega kuidagi hakkama.

20.2.16 laupäev

Cleaning weekend. Kes uus lugeja on, siis meil on kodus selline komme, et iga nädala tagant peame me õdedega ülemise korruse puhtaks küürima. See on ka ainus kohustus, mis meile kodus antud on ja kusjuures isegi selle peale tehakse nägusid. Võib-olla on asi lihtsalt vanuses - ei oska öelda.
Hommikul, kohe kui Audrey oma sõbranna poolt koju jõudis, jagasime ülesanded ära ja asusime koristama. Et asi ikka aus oleks, on meil on isegi mingi loosi stiilis kohustuste kotike, kust iga üks pimesi 3-4 pulka peab välja võtma. Mul isiklikult oleks täitsa ükskõik, kui ma kõik üksinda ära tegema peaks. Tehakse koristamisest nii suur number.
Sain sellega kiirelt valmis ning seejärel läksin õue isa aitama. Põhimõtteliselt oli ülesandeks puu ära pesta. Kõlas naljakalt alguses, aga tegelikult oli lugu selline, et sellel oli mingi haigus küljes.





Audrey võttis vooliku välja ja kõik koerad jooksid ruttu kuuti. Kusjuures see kuut on soojustatud. Jah, isegi koerad on ära hellitatud.


Peale õues olemist käisin pesus ja sättisin ennast valmis õhtuseks välja minekuks.
Läksime Larisa sõbrannale külla, sest tal oli sünnipäev. Selline pooleldi aia pidu oli, kuigi õues kannatas vaevu T-särgi väel olla.
Rääkisin peaaegu, et kogu aja seal ühe vanema naisega juttu, kes oli pärit Tšehhoslovakkiast. Ta oli alates sõjaajast mööda ilma reisinud ja nüüd elab pikemalt juba USAs. Päris põnev oli.
See sama naine oli küpsetanud ka mingeid koogikesi ja jälle meenus mulle Vastlapäev. No nii vastlakukli maitsega olid need.
Kodus tagasi olime umbes kümne paiku ja kuna olin ennast kogu õhtu halvasti tundnud (pea käis ringi), püüdsin võimalikult ruttu voodisse saada. Juhtus aga nii, et õde mängis minu toas kella poole üheni arvutis mingit mängu juba mitmendat korda.

21.2.16 pühapäev

Ärkasin natukene enne kaheksat ülesse ja läksin alla, et omale teed teha.
Seejärel vedasin tassi oma tuppa ja kirjutasin seda nautides natukene blogi. Laadisin üles ka palju pilte ja tegin telefoni vanadest tühjaks. Püüdsin kõik mõlupulgale mahutada, aga see oli täis. Õnneks aitas Google Drive hädast välja.
Kui all mingit liikumist kuulsin, läksin uurima. Ema oli hommikuselt jooksu tiirult tagasi tulnud (ta hakkas tegema mingit vormi saamise challenge'it).
Vaatasin õega all veidi ''Jääaja'' teist osa. Polnud varem seda inglise keeles näinud, nii võõralt kõlasid kõik tegelased. Isegi mõned naljad polnud päris samad.
Lõuna paiku kutsus isa mind ja Audrey't Homedepo'sse kaasa, et paar vajalikku asja aeda osta ja söögi poest ka läbi käia. Võtsime ka Princess'i kaasa. Kusjuures ma isegi ei tea, kas koerad on siin poodides lubatud või miks kusagil ühtegi märki ei olnud. Õnneks keegi pahandama ei tulnud.
Õhtul tulid Larisa vanemad ja õde perega külla, et koos õhtust süüa. Grilliti õues ja ema oli isegi Adrienne soovil krabi keetnud.
Mäletan nii hästi seda esimest korda, kui mingi suurem söömine meie pool toimus. Kõik näod olid võõrad ja tundsin ennast nii ebamugavalt. Imelik mõelda, et nüüd on kõik hoopis vastupidi.

Laupäev, 20. veebruar 2016

Kuues kuu

Mingeid suuri muutuseid selle viimase kuu jooksul ma märganud ei ole. Kõik kulgeb ikka tavapäraselt. Püüan ennast siis jälle kokku võtta  ja midagi kirja pana. 

Keel

Nagu igal eelnevalgi kuul, kirjutan ka sel korral veidi keelelisest arengust.
Olen tähele pannud mingeid pisikesi asju. Näiteks ei tekita rääkimisega samal ajal millegi muuga tegelemine enam mingisugust pinget. Vabalt võin kuulata muusikat ja joonistada kui samal ajal kellegagi juttu ajan. Ja kusjuures see jutu ajamine on ka mul paremaks muutunud. Osalen rohkem vestlustes ja räägin pikemate lausetega. 
Mäletan veel, et esimestel kuudel olin alati hullult paanikas kui keegi midagi küsis või ütles ja ma aru ei saanud. See on ka nüüdseks täitsa ära kadunud.
Grammatikast nii palju, et vahel ikka viskab mingeid error'eid ja siis avastan ennast jälle Google'st infot otsimast. Punktid-komad on mul täiesti suvaliselt eesti keele reeglite järgi ja pole üldse olnud aega sellega tegeleda. Viimasel ajal on palju küsimusi tekkinud ka sarnase tähendusega sõnade erinevusest.
Tasapisi harjun juba mõttega, et ega seda keelt 100% selgeks ei saagi ja Eesti noorte tasemele jään ikkagi alla. Mine tea, ehk veel jõuan areneda selle nelja ja poole kuuga.

Kool

Tänu keelele on ka koolis palju kergemaks läinud. Hinnetest on isegi aru saada.
Üks asi, mis kindasti kaasa aitab, on see, et meie koolis on õpilaste kirjandi kirjutamise oskus üsna madal ja seda hakati nüüd paaniliselt muutma. Põhimõtteliselt näeb see välja nii, et absoluutselt igas tunnis kirjutame nüüd kirjandeid. Isegi kunstis, kooris, matemaatikas ja tantsimises.
Eesti ja USA koolide erinevusest veel nii palju, et koduseid töid antakse väga harva. Suurem töö tehakse ära klassis ja täiesti tavaline on saada ühe tunni jooksul mitu hinnet.
Hindamissüsteemist ka. Kui Eestis näiteks olid trimestrid või veerandid ja ühe sellise perioodi jooksul pidi saama igasse ainesse vähemalt kolm hinnet, siis siin on numbrid suuremad. Täpset arvu ei mäleta, aga keskmiselt tekib mul igasse ainesse kuue nädala jooksul 3-5 major grade'i (Eesti mõistes siis kontrolltööd) ja ligikaudu 15 minor grade'i.
Mina ise eelistan Eesti süsteemi. Vähem mingeid segaseid projekte, kiirustamist ja rohkem reaalset õppimist kui niisama aja raiskamist.

Sõbrad

Palju sellel teemal kirjutada ei ole, aga lihtsalt tahtsin aus olla ja natukene USAkatest taga rääkida.
Mul on küll kujunenud paar head sõpra, kellele saan rääkida peaaegu et kõigest, aga üldiselt on inimestega siin nii, et kõik on väga pealiskaudsed ja selliseid päris sõpru on jube raske leida.
Mis mind veel häirib: nad on feigid. Püütakse olla keegi teine ja käitutakse lapsikult. Ma ei oskagi kirjeldada paremini. Lihtsalt olen hakanud mõistma, kui kallid Eesti sõbrad mulle on. Väärtustan neid ikka palju-palju rohkem.

Pere

Tunnen ennast päris koduselt ja rohkem vabamalt. Teen mida tahan ja avaldan rohkem arvamust. Olgu selleks siis emaga munade praadimise üle vaidlemine või õdede peale hommikuti kurjaks saamine, kui nad liiga kaua vannitoas istuvad.
See ongi see, kui saad öelda, et oled päris pereliige. Nad on mulle tõesti nii armsaks saanud.

Ja nüüd jälle natukene lemmikmuusikat:




Neljapäev, 18. veebruar 2016

The Secret Chambers & Marine Creek lake

12.2.16 reede

Keskmine koolipäev.
Peale kooli korjasime peale Adrienne' sõbrad, et veel korra tema sünnipäeva tähistada. Kuna üks koht jäi üle, siis Audrey võttis ka oma sõbranna kaasa.
Kõigepealt läksime koju ning vahetasime kiirelt riided. Peale seda sõitsime mõnikümmend minutit Paramore'i kuulates (üldse ei lähe peale selline muusika no, aga kuna see oli Adrienne' üritus, siis ei vingunud).
Lõpuks siis jõudsime kohta nimega Secret Chambers. Ehk tead seda laadi mänge, kus pead ruumist välja saamiseks igasuguseid vihjeid leidma ja koode murdma (näiteks "Can You Escape?" - eestlase leiutis kusjuures). See koht, kus me käisime oli sama põhimõttega, aga ainult piiratud aeg ja in real life.
Olime siis niiöelda piraadi laevas lukus ja meile oli antud täpselt üks tund sealt välja pääsemiseks. Vahepeal käis ka üks piraat (ta nimi oli ka Adrienne btw) ukse taga ja andis vihjeid, kui talle midagi vastu andsime (antud juhul siis mündid).
Kokku oli meid selles ruumis 8 ja mina oma organiseeritusega nii väga kaugele ei jõudnud. Kõik lukud ja karbid olid suvaliselt laiali. Siiski saime välja täpselt kolm minutit enne aja lõppemist.
Kokkuvõttes oli ülivinge, aga nagu ema ka mult pärast küsis, siis oleksin pigem väiksema grupiga või hoopis üksi seda teha tahtnud.



(Quality alert! See töötaja ikka ei jaganud seda pildistamis värki.)


Peale seda oli plaan minna restorani Adrienne' valikul. Selleks osutus Olive Garden, mis mulle tohutult meeldib (Itaalia restoran). Dinggg: uus lemmik.
Kuna rahvast oli palju - reede õhtu ikkagi - siis pidime peaaegu terve tunni ootama, aga see oli ootamist väärt.





Koju jõudes olin suhteliselt läbi omadega ja chill'isin vaikselt oma toas kella kaheni, kuni ära vajusin.

13.2.16 laupäev

Ärkasin üllatavalt hilja (11am) ja kuna mingeid plaane ei olnud siis veeretasin ennast niisama mööda maja ringi, kuni ema välja pakkus, et koos õue jooksma minna. Võtsin pakkumise vastu ja juba mõned minutid hiljem avastasingi ennast järve äärest.
Tegime rahulikult, sest plaan oli ümber järve üks tiir teha (6 miles - peaaegu 10km). Jagasime täpselt kõndimisega pooleks, kuigi lõpetuseks ikka otsustasime paar kiiremat liigutust teha.






Ja midagi ema Facebook'i seinalt:



14.2.16 pühapäev

Jälle samasugune hommik. Sõin ja sättisin ennast teleka ette, et paar osa oma lemmiksaatest vaadata ("Fixer Upper").
Olen vist päris USAkaks muutunud.

15.2.16 esmaspäev

Ärkasin liiga vara, sest arvasin, et me lahkume kell 8, aga tuli välja, et hoopis 45 minutit hiljem. Nii väsinud sellest igaõhtusest prognoosimisest, kui äratuskella sätin.
Kunstis tegelesime oma seinale riputatava savi projektiga, mis pidi olema reisiteemaline ja mitmetasandiline. Peas oli suhteliselt suur kaos kõiki neid nõudeid kuuldes.


Olin kogu päeva tohutult väsinud, sest mul oli mitukümmend erinevat unenägu, mis muidugi kõik koosnesid (1.) kahest erineva riigi elust, (2.) erinevatest keeltest, (3.) peamiselt action'ist ja (4.) lihtsalt saega mõrvari eest ära jooksmisest. Kusjuures viimasest nii palju, et see saag oli juhtmega ja ma mäletan mõtet, et kui kaugele ta sellega jalutada saaks. Ringi raadiuse valem käis ka peast läbi isegi. Totaalne nerd.

(See jätkus kusjuures veel mitu päeva ja nüüd mul mingid flashback'id Eesti sõpradest ja muust elust.)

Neljapäev, 11. veebruar 2016

Sünnipäevad & kontsert

7.2.16 pühapäev

Minu hommik algas teiste omadest jällegi varem. Ma polnud Eests kunagi see varajane ärkaja. Ei tea kas ajavahe ikka veel mõjutab või mis see põhjus täpselt on.
Istusin siis niisama oma toas, kuni all korrusel mingit liikumist kuulma hakkasin.
Ema oli eelmisel öösel koogi küpsetamist alustanud ja lõpetas veel sellega kui ärkas. Lisaks oli ta Adrienne'le muffineid teinud ja valmistas nüüd glasuuri. See kõik siis õhtuseks sünnipäevade pidamiseks.
Vahepeal käis Maverick koerte pesulas ja peale seda mängisin temaga veidi.



Õhtul läksime Taste of Asia'sse (mu lemmik restoran siiani) ja pidasime perekondliku sünnipäevapeo Larisa vanemate ja õe perega. Kuna ka Adrienne'l oli lähiajal sünnipäev (8. veebruar), siis pidid ka Danny vanemad tulema (isa ise on endiselt Colorado's tööl). Siiski läks nii, et jõudis ainult ta ema, sest käimas oli parasjagu Super Bowl, mis on siin mingi mega üritus (Ameerika jalgpall) ja kindlasti ei tohi sellest ilma jääda. Tänu sellele oli ka restoran peaaegu et tühi ja saime rahulikult pidutseda.
Söök oli hea nagu ikka ja kui kõhud täis saime, avasime kingitused. Mina sain paar riideeset, koti, mõned kaelakeed ja sõrmused, aga kõige suurem üllatus oli ümbriku sees ja miskipärast ma juba aimasin, mis seal oli. PILETID DALLASESSE TORI KELLY KONTSERDILE! Ma olen superelevil. Olen alati tahtnud teda laivis kuulda!! Thanks, mom.


Ei saanud ka seda järgmist kuidagi lisamata jätta. Minu lemmik mees-ja naislaulja kõrvuti ühel videol (Mitch Grassi - vasakpoolne).


 ...Ja kohustuslik apelsinikana pilt:


Peale kinkidega tegelemist toodi restorani poolt ka meile mõlemale pisike üllatus. Ma ei teagi, kuidas neid nimetada. Banaanimaitselised koogikesed ehk?


Siis sõime oma kodust kaasa võetud juustukooki ja cupcake'e, mis maitsesid suurepäraselt ning juba oligi pidu läbi.



(Pere kutsub vahel meelega mind Katrina'ks. Teavad küll, kui väga ma seda vihkan.)

8.2.16 esmaspäev

Adrienne' sünnipäev (15).
Ma olin kogu päeva jube väsinud. Tantsu klassis vaevu liigutasin sõrme.
Kooriga olime sel korral PAC'is, et oma õhtust esinemist veel pisut lihvida.


Lõuna veetsin suuremalt jaolt koori klassis, sest pidime omale õiges suuruses koorivormid leidma. Muidugi mina seda ei leidnudki, sest kõige pikem kleit ulatus vaevu pahkluuni. Niisiis pidin sellega hakkama saama. Pikkade inimeste probleemid.
Kunstis anti tagasisidet meie töödele laupäevaselt konkurssilt. Mina aga oma paberit sel päeval veel ei saanud, sest minu õpetaja puudus. Vaatasime üle kõik pildid, mis edasi osariiki saadeti.
Kokku osales siis üle kümne tuhande õpilase ja osariiki valiti ainult paarkümmend. Meie koolist läks edasi 5-6 tööd.
Peale kooli tuli ema järgi ja andis autos mulle YFUst saadetud kirja. Teadsin juba avamata, et tegu on tagasilennu kuupäevadega. Ma ei teagi, mida arvata sellest. Väike ärevus tuli sisse, aga samas lahkuda ka ju ei taha, sest kõik on nii koduseks muutunud juba. 27. juuni siis (täpsem info selgub igatahes paar nädalat enne seda).


Koju jõudes sõin kiirelt ja siis sättisin ennast kümne minutiga kontserdiks valmis ja ema viis mind tagasi kooli.
Kontsert algas kell 7 ning veel enne seda kohtusime sööklas TT (Texas Tech University) kooriga, kes samuti esinesid. Soovisime üksteisele edu ja alustasime.
Meie esitasime kokku kaks lugu ning siis eraldi RVB tüdrukud ja poisid, kumbki üks laul. Meil läks kõik plaanipäraselt ja seejärel saime saali istuma minna. TT koor oli ikka mitumitumitu korda parem. Kaldus rohkem muusikali poole. Ülivinge kogemus. Kirjeldamatu.
Ka nemad olid meist vaimustuses, sest oleme ju ikkagi noored veel. See on, mis juhtub, kui osariigi parim ülikooli ja high school'i koor koos kontserdi teevad.
Vaatama olid tulnud ka Venissa ja Roger Sydney'ga, kes mu pärast koju viisid.
Siiski pidime veidi kauemaks jääma, sest kevadel Hawaii trip'ile minejate (ehk Sydney) vanematele anti infot ja koju jõudsin alles peale üheksat.

Twitteri leiud:

Meie esitus ''Since My Tears And Lamenting''




TTU'st ma kusagilt videoid ja pilte kahjuks ei leidnud. Ilmselt olid kõik tooli külge klammerdunud hämmingust. Tõesti läks hullult südamesse.

9.2.16 teisipäev

Mul on mingi nõrkus hommikuste aknapiltide vastu.


Kooris tähistasime oma UIL'i saavutusi ja jagati medaleid (mina seal ei käinud, sest olin VASE'il). 
Soolod, nelja-viieliikmelised ja suuremad segagrupid. Peaaegu, et igaüks sai autasustatud vähemalt ühe eest.
Kunstis sain ka lõpuks ometi tagasisidet enda tööle. Läks üllatavalt hästi isegi.


Keskkonna õpetuses alustasime järjekordse projektiga, mille käigus peame küsimustele leidma kaks erineva seisukohaga vastust (activist & skeptic). Kohati päris võimatu mu meelest, kui küsimus on näiteks järgmine: How are predictions on future climates made? Fakt on fakt ja no kuidas ma teen sellest kaks eraldi vastust? Küsige mult, kui palju ma seda klassi vihkan.

...Ja natukene ilmast ka:
Meile siia seda talve ei jõudnudki, mida host ema kogu aeg lubas. Mine tea, ehk on veel liiga vara prognoosida, aga mulle tundub küll nii, et kevad on lähedal.

Laupäev, 6. veebruar 2016

Juuksur, 17 & VASE

30.1.16 laupäev

Adrienne'l oli juuksuri aeg ja ta pidi varem ärkama. Siiski olin ka mina (nagu alati) selleks ajaks üleval ja Larisa küsis, kas paneb mulle ka aja. Sain selle kohe samaks päevaks õnneks ja ei pidanudki ootama pikalt.
Veel enne salongi minekut tegin kiire jooksutiiru ja kella kolmeks olin juba juuksuri toolis (JKS).
Kuna olin oma pikkadest juustest tüdinenud, tegin midagi ekstreemset ja lasin umbes 15cm maha lõigata. Pikajuukselised teavad ehk seda trastilist muutuse tunnet iga kadunud millimeetri pealt, aga ma olen igatahes ülirahul. 




Koju jõudes plaanisime midagi küpsetada ja vaadata filmi. Niisiis tegi Audrey brownies'id ja vaatasime kõik koos "Inside Out'i". Mulle väga need multika tüüpi filmid peale ei lähe ja seega ma poole pealt andsin alla ja rääkisin natukene Lisannaga Facebookis USAkatest taga.

31.1.16 pühapäev

Miskipärast olin hiline ja ärkasin alles 10:30.
Läksin emaga kaasa koertele toitu ostma ja hiljem käisime ka Walmart'is.
Peale seda oli vanavanemate juures õhtusöök ja vaatasime kõik koos telekat ("Grace" laivis).



1.2.16 esmaspäev

Üle pika aja sain lõpuks tantsida ja tundsin selle üle rõõmu. Hakkasime võtma uut osa, milleks on ballett.
Peale kooli oli õues jälle nii mõnus ilm, et kohe pidin jooksma minema.
Uuesti koju jõudes tahtsin otse pessu minna, aga just siis astus Audrey oma toast välja, et vannituppa minna ja nagu alati me jälle vaidlesime, kes esimesene oli. Õnneks aga oli mul hea põhjus ja ta andis alla.
Kuna Larisa pidi õhtul kooli minema, lõpetasin mina õhtusöögi ja koristasin köögi. Tegin ära ka kodused tööd ja seejärel sättisin magama.

2.2.16 teisipäev

Kooli läksime varakult, nagu teisipäeval tavaks.


Kunstis lõpetasin oma pildi VASE'i jaoks (kunsti konkurss).
Peale tunde oli mul art club, kus me midagi uut ei teinud. Püüdsin lihtsalt oma paberid intervjuu jaoks korda ajada. Tehti ka pilt aastaraamatu jaoks ja kella poole kuueks tulid mulle Venissa ja Roger järgi.

3.2.16 kolmapäev

Inglise keeles lõpetasin oma teise maailmasõja teemalise slide show ja kunstis püüdsin endiselt intervjuuga tegeleda. No lihtsalt nii null ideed oli, mis ma selle tausta kohta ütlema peaks.
Käisin õues ka peale kooli aga nii külm oli, et juba peale 15 minutit olin tagasi kodus.
Esimest korda elus sain kolmandal veebruaril aasta vanemaks. Hashtag time zones.

4.2.16 neljapäev


17nes sünnipäev. 
Tuli välja, et me pidime jälle varem koolis olema. Süüa seega ei jõudnudki - haarasin lihtsalt midagi kiirelt kaasa.
Kooli parklas hõikas ema veel valju häälega mulle palju õnne ja alustasin järjekordset koolipäeva.
Ajaloos oli meil asendusõpetaja, KES muideks teadis isegi, kus Eesti asub ja siis rääkisime stereotüüpidest ja haridussüsteemist temaga peaaegu terve tunni, tänu millele napilt tantsuklassi jõudsin.


Ka koori peaaegu, et jooksin, sest treenerid andsid riietumiseks ainult 5 minutit sel korral.
Siin siis pildiseeria minu igapäevasest teekonnast kolmandast tunnist neljandasse:










Seda õiget sünnipäeva tunnet ei tekkinudki kogu päeva jooksul isegi kui nii paljud mulle õnne soovisid.

5.2.16 reede

Ärkasin hommikul enne äratuskella mitu korda üles, sest õues läheb juba varakult valgeks.


Koolis olime jälle pool tundi varem, sest ema asendas jälle kedagi.
Tantsu klassi minnes tuli vastu Jennie, kes ütles, et tal on mulle sünnipäevaks midagi. Niisiis ootasin, mil teda kooris jälle näen.
Tuli välja, et ta oli mulle koogi küpsetanud. Nii armas.
Lõuna veetsin siis oma koori sõpradega seda kooki süües ja üksteise muusikat kuulates.


Keskkonna süsteemide tunnis oli õpetajal meile üllatus, sest keegi klassist oli ta eelmine päev välja vihastanud. Nimelt siis tuli 50-e minuti jooksul lugeda läbi tekst ja kirjutada selle põhjal essee vastates õpikuküsimustele. Aga ega see veel kõik ei olnud. Lisaks saime veel kahepoolse töölehe küsimustega, millele samuti tunni lõpuks vastatud pidime saama. Samal ajal kutsus ta õpilasi järjest oma laua juurde, et kaustikuid hinnata. Super!
Kodus vedelesin niisama laua taga joonistades ja emaga jutustades. Püsisime kodus, sest pidin laupäeval varem ärkama.

6.2.16 laupäev

Ärkasin täpselt 6:59. Oi, kuidas ma juba vihkan seda enne äratuskella ärkamist.
Siiski ajasin jalad alla ja koperdasin alla, et omale kiire omlett teha.


Nimelt pidin ma kella poole üheksaks oma koolis olema, sest seal toimus kunsti konkurss, kuhu olid paljud koolid kokku tulnud, et oma töödele hinnang saada. 
Läksin siis oma klassi ja võtsin sealt paar dokumenti ja töö, et järjekorda ootama minna.


Oleksin pildi nimeks pigem pannud ''Tossu reklaam'', aga ''I'm just a sketch'' worked well too.


Järjekord oli sööklast mööda pikka koridori kuni peaaegu et minu esimese perioodi tunnini välja. 




Kui siis tund aega hiljem lõppu jõudsin, anti tempel ja klassi number, kuhu järgmisena minema pidin.
Selle ukse taga ootasin ka päris mitukümmend minutit ja rääkisin nii kaua kaasootajatega seal juttu.
Kõik neli olid teistest koolidest ja nad muudkui küsisid, kuidas ma ikka siin ära ei eksi.
Mingit närvi mul sees ei olnud ja intervjuu läks hästi. See judge, kelle juurde ma sattusin (nad olid kogu kooli peale laiali klassides - igas klassis üks), oli õnneks hästi tore. Midagi ta väga ei küsinud, sest hakkasin kohe ise oma pildist rääkima ja seal läks mul vist kokku ainult 5-10 minutit.
Hindamisest nii palju, et selle, mis intervjuul rääkisid ja suuremalt jaolt pildi väljanägemise põhjal, hinnati töid nelja numbriga. Need, mis said number nelja, pandi pärastlõunaks saali vaatamiseks üles.
Peale intervjuud jätsin oma töö klassi ja võisin koju minna. Käisin ruttu läbi ka oma kunsti klassist, et sealse telefoniga ema järgi kutsuda (mu enda mini helistamise telefon just jooksis minutitest tühjaks).
Veel välisukse juures nägin Juhani't. Rääkisime veidi juttu ja tõdesin veelkord, kui sarnane meie aktsent on (ta on Soomest).
Enamus õpilasi jäid kooli tulemusi ootama. Kõlas rohkem nagu ,,Tule ja veeda vabatahtlikult oma laupäev koolis!'', seega minul viitsimist ei olnud.
Kodus tagasi olin umbes 11ne paiku. Kirjutasin veidi blogi ja koristasin, kusjuures õed polnud endiselt ärganud.
Ja nüüd ma siis ootan tulemusi...


...ametlikke tulemusi.