Laupäev, 30. jaanuar 2016

Sünnipäevad & kino

22.1.16 reede

Nädala viimane argipäev algas sel korral kiirkohtinguga. Nimelt saime eelneval päeval inglise keele klassis iga üks omale ajaloolise sündmuse, mille kohta pisikese kokkuvõtte pidime tegema, et seda reedel omavahel jagada ning märkmeid teha. Iga inimese jaoks oli aega 3 minutit. Reynard tegi nalja veel, et mis siis kui päriselt lähedki kohtingule ja võtad maha istudes oma töölehe ja pastaka välja ning küsid "which one did u get?", sest koolis tehti nii ja siis see teine plot twist'ib ja võtab ka oma paberi selja tagant välja.
Tantsu klassis midagi me ei teinud, sest oli asendusõpetaja. Ta on enne ka juba mitmel korral mu tundidesse sattunud ja oskas juba nime hääldada.
Dianne'le see kiilakas mees üldse ei meeldinud, sest ta tegi mingeid veidraid jooga harjutusi ja hüppeid keset saali üleni lillas riietuses (koolivärv meil).


Lõuna veetsin koos koori sõpradega, kes kaks minutit hiljem kõik oma boyfriendide juurde laiali jooksid.
Environmental systems'is andsin oma grupikaaslastele teada, et see poster, mille ma põhimõtteliselt üksinda valmis tegin, sai 100/100. Lihtsalt muuseas mainisin neile, et mingit tänusõna saada, aga ei midagi, sest no see õigustatud ju, et ma pidin kõike üksi tegema, kuna neil kahel kutil on ju töö ja nad megahõivatud.


Kunstis tegime partneriga üksteisest mingis poosis pildi ja siis pidime selle järgi joonistama. Nädala tööks oli pilt teemaga "Me as a dangerous villain", millega mingit kindlat reeglit ei olnud ja võis loovalt läheneda. Mina ei viitsinud pead murda ja tegin kiire joonistuse Rapuntsli emast.
Matemaatikas kirjutasime kirjandit teemal, milline rollercoaster (okei no, ma tõesti ei leidnud Googlest, mis see eesti keeles on - Ameerika mäed on ju ainult üks spetsiifiline) on väljatoodutest kõige põnevam ning miks (kiirus, kõrgus, esimese laskumise kiirus jne). Olin klassist ainukene, kes sellega õigeaegselt valmis sai.
Õhtul läksime restorani, kus ma juba korra käinud olin (või kaks?), et Danny ja vanaema sünnipäeva tähistada. Hoolimata sellest, et olime Mehhikko restoranis, ei tundnud ma ennast süüdi Itaalia pasta tellimisel. See oli super!





23.1.16 laupäev

Ärkasin vara ja koristasin oma tuba nii palju kui seda vaikselt ilma tolmu tõmbamata teha sai.
Seejärel tegi ema hommikusöögi, nagu tavaks (peekon, vorstikesed, muna, kaneelirullid).
Peale seda jagasime õdedega ära ülesanded, mis pidid tehtud saama. Mina sain loosiga sel korral ülemise elutoa koristamise. Ei võtnud eriti kaua aega ja peale tolmuimeja tiiru oli minu osa tehtud.
Lõunal tuli isa mu tuppa head aega ütlema, sest pidi minema paariks kuuks Coloradosse tööle ja no kui nii jätkub, siis ma olen varsti pisarate kinnihoidmise meister. Mis siis veel saab, kui ise pean minekut tegema ja täiesti teadmata, kui kauaks. 
Siis text'isin Sydney'le, et ta ennast valmis paneks, sest ema lubas meid kahte lõpuks ometi shoppama viia.
North East Mall. Olin sinna varem kaks-kolm korda sattunud. Nüüd juba on tekkinud sellised omad lemmikud poed ka, aga kuna meil oli ainult 4h, siis ikkagi läks megakiireks.




Meiega liitus poolepealt ka Sydney sõber, kes peale poodlemist meiega kaasa tuli.
Üheksa paiku saadeti meile vanavanemad järgi, kellega veel ühe kiire peatuse Chick-fil-a's tegime. Hashtag maailmaparim milkshake.
Seejärel võtsid meid kolme peale Sydney vanemad, et seni nende pool aega veeta, kuni Larisa lastega koju jõuab kinost. Kokkuvõtvalt oli siis meil ülemisel korrusel mingi suurematsorti freshmen pidu. Sydney, tema sõber (et mitte öelda poisssõber), õed ja Adrienne sõbranna. Mina siis kõige vanemana üritasin sisse sulanduda.

24.1.16 pühapäev

Kuna ärkasime hilja, oli "hommikusöögiks" taco soup (btw me emaga peres ainsad, kellele see maitseb).
Kui kõhud täis said, läksime Ulta'sse, et oma meigivarusid täiendada ja Adrienne sõbranna koju visata.
Sõit kujunes aga pikemaks, sest Audrey'l oli vaja kleiti reedeseks kooli tantsuks ning vahepeal sõitsime läbi ka Braum's'ist, et üle pika aja jäätist süüa. Kes mind rohkem tunneb, siis ma väga jäätisesõber pole, aga see peanutbutter teeb ikka jalad nõrgaks küll.

25.1.16 esmaspäev

Meile tuli mingi professionaalne tantsija African Jazz'i õpetama ja noh mina ju muidugi oma vigase jalaga pidin pealt vaatama. Great!


Kunstis oli asendusõpetaja ja seega me uue nädala tööd ei saanud ning pidin selle figuuri joonistamisega jätkama. Tunni lõpus tulid mu juurde kaks tüdrukut, kes uudishimulikult mu tööd vaatasid, kui seda kappi panema hakkasin. Tuli välja, et mu eelmine kunsti õpetaja oli nad imetlema saatnud. Endiselt nii naljakas minu jaoks, sest Eestis ma polnud kohe kindlasti oma kassis see parim.
Õhtul tuli korra Syd läbi, et ema teda matemaatikaga aitaks ja enne magama minekut lasin Larisal omale patsid punuda. 

26.1.16 teisipäev

Hommikul tundsin ennast halvasti ja jäin seetõttu koju. Pärast selgus, et mul oli palavik. ,,Külmast", arvas ema. ,,Don't die your mom will be mad".
Püüdsin siis puhata ja vaatasin ühte head filmi ("Best of me") Netflixi'st. Õhtul magasin peaaegu et 5h järjest ja sellele otsa veel 10h ööund.

27.1.16 kolmapäev 

Audrey jäi ka haigeks ja ema tõi poest mingit rohtu, mis maitses ja nägi välja nagu suhkur. Üldse need USA rohud on siin nii erinevad. Pole mingit rõvedat maitset, nagu meil Eestis ja alati peab võtma nii suuri koguseid. 
Hiljem vestlesin veidi Facebookis Lisannaga (VÕP NY osariigis) ja Juhaniga, kellega jutustades selgus, et ta läheb ka sinna kunsti üritusele (VASE), kuhu minagi.

28.1.16 neljapäev

Tundsin ennast juba natukene paremini ja püüdsin üle pika aja jälle oma inglise keele sõnavara täiendada. Rohkem ma midagi ausaltöeldes ei teinudki. Lihtsalt sättisin peas valmis mõtte, et järgmine päev lähen kooli.

29.1.16 reede

Esmaspäeva tunne. Ema andis kaasa paberi tõendiga, et olin haige ja viisin selle enne esimest tundi kontorisse.
Hoolimata sellest, et kolm päeva järjest puudusin, ei pidanud ma väga palju töid järgi tegema. Ainult ajaloo tööleht ja poster.
Matemaatikas murdsin kõvasti pead uue teema üle. No ei saa mina aru, miks ei võiks lihtsalt ruutvõrrandi lahendamise valemeid kasutada, vaid peab selle nii keeruliseks tegema. Õnneks oli Math mu viimane tund ja sain lõpuks koju. 
Kodus ma aga kaua ei püsinud, sest õues oli nii mõnus ilm (kuigi tuuline) ja otsustasin oma pahkluu osas silma kinni pigistada ja jooksma minna. Õues oli siis vist koguni 20C.
Hiljem kirjutas mulle Anthony ja kutsus peole, aga ma keeldusin, et minna perega hoopis kinno.
Enne veel tellisime pitsad ja Audrey tuli tantsult sõbrannadega tagasi.
Kell 10-11pm läksime siis kinno "The Boy'd" vaatama ja juba esimesel minutil kahetsesin, et ennast kaasa vedada lasin.



MA VIHKAN ÕUDUKAID ja kõik teavad seda, aga noh miks mitte peale nukuteemalist õudusfilmi mulle voodi peale salaja üks istuma sättida.
Vähemalt sain normaalselt magada - nägin unes, kuidas Briti aktsendiga rääkisin. Aju ikka vahel üllatab.

Teisipäev, 19. jaanuar 2016

Viies kuu

Järjekordne tegevusterohke kuu on seljataga kui ignoreerida sõnu ''pool'' ja ''aastat''. Uskumatu, et sama palju veel ja pean tagasi kodumaale minema. Jätma siinse elu endast maha ja jälle uut üles ehitama hakkama. 
Aga siin siis kokkuvõte viimase kuu tähelepanekutest:

Uus aasta

See oli mul jah üks suurimaid tähelepanekuid. Ilmselt ei jäänud kellelgi kahe silma vahele.
Kusagilt kuulsin sellist juttu, et peale aastavahetust käib justkui mingi klõps ja kõik hakkab ülesmäge minema. Minu puhul täitsa kehtis. 
Ikka päris vinge on mõelda, kus ma olin aasta aega tagasi samal ajal. Ma polnud siis veel isegi sisseastumiskatsega tegelema hakanud. Hea, et see tehtud sai.
Samas mõte, et järgmine sünnipäev Eestis on mu 18nes, muudab aja olematuks. Ei tahaks isegi uskuda, et 2020 on sama kaugel kui 2012. Miks alati just siis, kui ma uue kuupäeva kirjutamisega ära harjun, aasta vahetub?

Uus mina

Lubadusi mul uueks aastaks tegelikult väga ei ole. Lihtsalt püüan võtta kõike sellest allesjäänud vahetusaastast ja nautida iga hetke.
Enne siia Ameerikasse tulekut saatsin endale tulevikku paar kirja (vahekommentaar: tükk aega vahtisin sõnale ''kirrja'' otsa ja ei saanud aru, mis valesti on) - seda siis läbi FutureMe. Ja nüüdseks on mõni juba mulle meilile laekunud. Lahe võrdlus tekkis enda vana ja uue elu üle. 
Just sellised pisikesed muutused, mida niisama tähele ei panekski. Tunnen ennast palju-palju enesekindlamalt ja olen tuttav heade ja halbade küledega. Justkui teaksin ennast paremini. 
Hoolin vähem asjadest, mis ei ole olulised (näiteks: mida teised minust arvavad, kus on juured) ja väärtused on ka veidike paigast. 
Lisandunud on uued huvid ja pähe on tekkinud isegi mingisugune nimekiri asjadest, mida kõike elu jooksul teha tahan. See kõik on tõsiselt pannud mind mõtlema nendele ''kindlatele'' tuleviku plaanidele. 
Maailm on ikka nii suur ja võimalusi täis, et ma isegi ei saa aru, miks ma need 16 aastat Eestis kükitasin. Jah, reisisin küll tihti, aga elamine teises kultuuris on hoopis midagi muud. ''Elumuutev kogemus'' on vist hea kirjeldus küll. Proovi ise järele!

Keel

See on mul nagu mingi kohustus, et igal kuul keelest juttu teen. Üks suurimaid põhjuseid ju ikkagi, miks ma siia tulla tahtsin.
Ma tõesti ei mõista enam, miks ma oma inglise keele pärast nii mures olin. Nüüdseks on mul küll täiesti savi kui midagi valesti hääldan või üldse igasuguseid grammatilisi vigu teen. Seni on kõik okei, kui minust aru saadakse ja lepin juba tasapisi ka sellega, et uue keele omandamiseks ühest aastast ei piisa. See on kõigil erinev ja minu puhul on ainus lahendus õigesse kohta sündimine.
Aga ei saa olla nii negatiivne, sest keeleline muutus on ikka tegelikult üpris suur. Host ema just ütles paar päeva tagasi, et võrreldes esimese kuuga, on areng täitsa tuntav. Kusjuures sellised komplimendid annavad tohutult jõudu edasi pingutada. 
Samas kui nüüd aktsendist rääkida siis sellest ma vist kunagi lahti ei saa. Ikka mingi kiiks on küljes. Vähemalt märkan nüüd teiste omi ja saan nende kallal norida. 

Sõbrad

Mõtle korra oma sõpradele. Enamjaolt tuntakse neid mitmeid aastaid. Alates lasteaiast või koolist ja kasvatakse aja möödudes kokku, aga mida mina ootasin? Et lendan teise riiki ja kohe leian hingesugulase? Ei, nii see värk ei käi. Üldiselt leitakse need kõige sõbramad sõbrad ikka vahetusaasta lõppedes. Just siis kui peab lahkuma.
Minust nii palju, et mul on küll igas klassis mõni inimene, kellega juttu ajada ja ehk vahel ka text'ime (suuremalt jaolt jagame töölehtedest pilte tegelikult), aga ega sellist välja minekut väga ei toimu. Esiteks on paljudel minuvanustel peale kooli töö ja teiseks on pere enamasti number üks prioriteet.
Aga ega see siis ei tähenda, et alla peaks andma. Siinkohal on mul tegelikult üks soovitus: 
Paljud veedavad rohkelt aega teiste vahetusõpilastega, sest üksteist on justkui lihtsam mõista ja elatakse läbi samu asju. Mitte, et see halb oleks, sest on ju lahe tunda igast riigist kedagi ja hoida hiljem sidet, aga here's the thing: kohalikud sõbrad on hoopis midagi muud. See on jälle üks külg kultuurist, mida avastama tullakse. Vahetusõpilasi võib leida ka oma kodumaalt, miks siis nii kaugele ronida?
Seega keep trying ja ignoreeri seda tiksuvat kella. Jah, sa ei pruugigi leida seda päris õiget sõpra, aga vähemalt näed, mida otsima tulid.

Random

Kuulge eakaaslased ja endised Justin Bieber'i fännid. Jah teie, kes ''Baby'' ja ''Love Me'' peale nüüd silmi pööritate ja ohkate. Kas teil ka tekib sisemine konflikt, kui kuulete seda lugu:


Ja lõpetuseks moto järgmiseks viieks kuuks:


Eksamid, kargud & Mountasia

13.1.16 kolmapäev

Esimene eksamipäev ja seetõttu ka natukene erinev tunniplaan.


Minul oli sel päeval eksam matemaatikas ja kunstis. Viimases lõpetasid kõik oma pilte samal ajal kui ma niisama aega veetsin teistega jutustades, sest sain enda oma valmis paar päeva varem. Viimane päev art 1's.
Matemaatika eksam oli põhimõtteliselt samasugune nagu selleks kordamise tööleht. Sellega raskusi ei olnud ja lõpetasin 40 minutit varem kui teised.
Õhtul kordasin üle järgmise päeva eksamite materjalid ja läksin vara magama, et korralikult välja puhata.

14.1.16 neljapäev

Juba esimesel tunnil oli eksam. Inglise keel.


Tundsin ennast suhteliselt ebakindlalt, sest oli palju lugemist ja ei süvenenud väga.
Teise tunni ajal oli ajaloo eksam. Järjekordne 50 vastuseta küsimust. Õpetaja lubas õnneks mul telefoni kasutada ja surusin ennast kuidagi sellest läbi. Isegi ajast ei jäänud puudu.
Kolmas tund, nagu ikka, on mul tantsimine ja endiselt töötasime enda kavade kallal. Ma sain ka sel päeval lõpuks enda oma koos märkmetega valmis ja tantsisin mitu korda läbi, et kõik ikka meeles püsiks.
Aga siis ootamatult piruetti tehes leidsin ennast põrandalt. Tõusin vapralt püsti ja tegin näo, et kõik on korras, sest kõik tõesti näis korras olevat. Igaks juhuks siiski enam tantsima ei hakanud ja tund oli ka lõppemas.
Lonkasin kuidagi koori klassini ja veendusin, et midagi peab nihu olema. Küsisin juhendajatelt hallway pass'i ja kõndisin uuesti teise kooli otsa, et kooliarstilt nõu küsida.
Midagi tarka mulle sealt ei öeldud. Anti ainult jääkott pihku ja saadeti tagasi tundi.
Kooris õpime praegu ühte kiiret saksakeelset lugu, mille häälduse osas ma juba mitu korda olen pidanud nõu andma. Esialgu arvasid õpetajad, et see ongi mu esimene keel. Veider, tavaliselt pakutakse Eestile siin inglise keelt.
Peale koori oli mul lõuna, mille tahtsin veeta rahus raamatukogus istudes, aga jalg ikka ei andnud järele ja nüüd juba oli värvi ka muutnud.
Käisin siis uuesti arsti juures, aga nad ütlesid, et ainus lahendus on helistada vanematele ja kutsuda nad järgi, et mind kuhugi kontrolli viia. Aga kuna mul oli sel päeval veel üks eksam, siis ei hakanud asja keeruliseks ajama. ,,Kannatan ära''.
Ka keskkonna õpetuse eksam nägi välja päris sarnane kordamiseks mõeldud töölehele, kuigi testis oli rohkem küsimusi. Mõned olid ikka nii teemast väljas, et ma ei kujuta ettegi, kust ma selliseid asju teadma peaks. Õpetaja seletas peale tööd, et nende teadmiseks peab lihstalt telekat vaatama. Normaalne.


Sellega minu koolipäev ka lõppes ja Larisa tuli meile järele. Seejärel sõitsime mingisse poodi, mis eesti mõistes oli nagu apteek. Ta ostis mu pahkluule mingi toetava sideme, mille kohe koju jõudes jalga ajasin.


15.1.16 reede

Hommikul ärgates oli voodist püsti saamisega ikka korralikult raskusi. Saatsin siis emale sõnumi, et kooli küll nii minna ei saa ja hetk hiljem oli ta juba mulle kargud organiseerinud. Great! See tähelepanu koridorides tho.
Kuna see oli viimane päev sel semestril, lõppesid tunnid varem ja minu päevakava sisaldas ainult tantsu, koori ja lõunat. Iga üks neist 75 minutit pikk. Ei näinud sellel koolis olekul eriti pointi, kui ma niikuinii tantsida ei saa ja seega läksime Larisa'ga kontorisse, et nõu küsida selles osas.
Öeldi, et tundidesse pean ikka minema ja tegema kaasa, mis teha annab. Lugu, aga selline, et tanstu klassis oli meil eksam ehk kavade esitamine. Ma olin ikka jube kurb, et ei saanud esineda neile. Tegin nii head tööd sellega. Siiski olin kodust kaasa võtnud oma kava märkmed ja lihtsalt selle põhjal anti mulle hinne 100.


Treener ütles, et nägi mind iga päev harjutamas ja sellest täitsa piisab. No tore küll, aga ikkagi ma oleks tahtnud seal saalis üksinda keset põrandat hea muusika saatel tantsida. Nii pettunud elus.
Lõuna otsustasin veeta ühe koori tüdrukuga, kellega koos klaveri taga lõpetasime. See viimane tund möödus ikka tohutult kiiresti.
Peale kooli võtsime kodust peale Audrey ja läksime Chick-Fil-a'sse sööma. Larisa oli mu kindlustuse paberid ja muu olulise ka kaasa võtnud, et pärast arsti juurde minna.
Haigla (kui seda nii võib kutsuda), on siin ikka tohutult erinev. Ma isegi ei püüa seletada seekord.
Mingit uut infot ma neilt ei saanud. Lihtsalt anti tantsu klassi jaoks tõend ja korrutati üle, mis Larisa mulle juba rääkinud oli omast kogemusest.
Käisime läbi ka pangast, et mu konto kinni panna, sest lihtsam on ainult mu Eesti krediitkaarti kasutada.
Õhtul, kui isa töölt koju jõudis, läksime Mountasia'sse mini golfi mängima. Seal oli veel igasuguseid mänguautomaate ja muud lõbusat. Mu lemmikuks osutus "Deal or no deal".Käisime ka ralli rajal nende madalate autokestega ja päris lahe oli isegi. Tegin emale pähe.





Veel enne koju minekut käsime restoranis, kus võis piiramatult süüa. Selline chill hiline pitsa koht oli (Cici's Pizza).

16.1.16 laupäev

Ärkasin miskipärast jube vara.
Joonistasin veidi ja tegin blogi jaoks paar märget. Ausalt ka ei mäleta, mis ma kogu selle päeva tegin. Ainult tuikusin mööda maja ringi ja lugesin emale ette asju, mida ma teha tahaks, kui jalg lubaks.
Tegelikult tundsin ennast juba mitu korda paremini ja kõndimisega polnud ka mingit probleemi. Lihtsalt selline jube ebakindel tunne oli. Mingit tantsuvigurit ma paremameelega veel tegema ei hakkaks.
Õhtul tulid külla vanavanemad ja sõime koos õhtust (mmmm... chicken & dumplings) telekat vaadates.
Üks igav talvine vaade aknast:


17.1.16 pühapäev

Hommikusöök ja natukene tugitoolisporti isaga.
Kuue-seitsme paiku kutsus Anthony (kutt Environmental Sys. klassist) mind välja. Seda juba tegelikult päris mitmendat korda, aga no mis ma siis ikka kodus kükitan, mõtlesin ma, ja küsisin emalt väljaminemiseks luba.
Tuli välja, et ta elab samas naabruskonnas ja sõidab peaaegu, et iga päev mu kodust mööda. Naljakas kokkusattumus.
Võtsime peale veel paar teist sõpra ja kihutasime viiekesi mööda linna ringi.
Vahepeal käsime Walmart'is ja Jack in the box'is söömas ka ja juba oligi kesköö, mil tagasi kodus pidin olema. Hashtag curfew.
Pidasin ilusti oma lubadusest kinni ja tuppa astusin täpselt 3 minutit enne südaööd.

18.1.16 esmaspäev

Martin Luther King, Jr. Day ehk koolivaba päev.
Keskmine laisk päev. Mängisin veidi klaverit, kitarri ja ukulelet. Joonistasin ja kirjutasin blogi.
Tegin kooli kaustikus teisele semestrile ruumi ja nautisin niisama igavat olemist.

Pahkluu seiklustest nii palju, et kõnnin täitsa inimlikult jälle ja kargud olidki mul ainult selleks üheks koolipäevaks. Tantsima hakkan uuesti paari nädala pärast ja muretsemiseks on nüüdseks juba liiga hilja. Peace out!

Esmaspäev, 11. jaanuar 2016

YFU keskaasta seminar

Mõistan nüüd kõiki endiseid vahetusõpilasi, kelle blogi peale aastavahetust unarusse jäi. Nädala alguses unustasin märkmete tegemise täielikult ära, seega sellel korral ainult kolm päeva.

8.1.16 reede
Ega midagi suurt ei toimunudki. Lihtne vaheajalt tagasi rutiini naasmine.
Tantsu klassis töötame endiselt oma projektide kallal või siis pigem lebotame niisama. Meie tunni ajal tulevad alati tüdrukud teisest klassist oma kava harjutama (loe: eputama) ja see on päris kopa ette visanud. Keeravad oma muusika põhja ja siis kõik meie omad vahivad suu ammuli. Nii palju siis sellest MEIE tantsu klassist.



Kooris on praegu suhtselt kiire aeg, sest tulekul on mingi lauluvõistluse sarnane üritus. Kõikidele jagati laulud, sest iga Varsity liige on kohustatud osalema. Eriti ei lähe peale see itaaliakeelne ooperilaadi looke.
Samale päevale, mil toimub see konkurss, peaks mul veel mahtuma mingi kunsti värk. Õpetaja käis juba enne vaheaega peale, et osa võtaksin ja no mina oma uue-aasta-kõigele-jah-lubadusega lubasin sellega nüüd tegelema hakata. Õnneks on veel kuu aega aega, aga siiski peaksin välja mõtlema, mida paberile panna. Kusjuures ka intervjuu tuleb anda ja veel sada asja.
Aga muidu joonistame kunstis praegu mingit pilti järgi õlipastellidega. Viimati puutusin neid alklassides õuna joonistades. Päris paljulubav vist.
Ja nagu pildilt näha ei ole ka värvide valik just väga lai.


Peale kooli koju jõudes, läksime suhteliselt kohe välja sööma. Taste of Asia seekord (jälle).
Seejärel oli plaan kinno minna, aga meil õdedega ei olnud väga tahtmist ja seega läksid vanemad kahekesi.


9.1.16 laupäev

Ärkasin üles oma äratuse peale, mille olin ilusti kella seitsme peale sättinud. Muidugi lükkasin selle edasi ja ärkasin uuesti 20 minutit hiljem. Kella nähes sain aru, et mul on ainult kümme minutit, et ennast valmis panna. Tegin nii kiirelt kui suutsin ja tormasin alla.
Vaikus. Kõik magasid sügavalt. Panin vaikselt jalga jalanõud ja istusin diivanile. Kui kell kaheksa sai, sain aru, et midagi on nihu. Kontrollisin siis meilide seast järgi, mis kell see YFU üritus algas ja vot sulle! Kell 10 alles (kodust pidin minekut tegema 45 minutit varem).
Niisiis nautisin laua taga oma ülessoojendatud reedesest restoranist kaasa võetud apelsinikana, kuni uksekell helises ja autosse kobisin.
Mulle tulid järgi Soome vahetusõpilane Juhani ja tema host isa, kuna nad elavad meile teistest kõige lähemal (ligikaudu 10-15 minutit).
Rääkisime taga verivorstist, süldist ja muust toredast, millest me puudust ei tunne ning peagi olimegi kohal.
Sel korral toimus orientatsioon tuletõrje jaamas (on see eksisteeriv sõnapaar??) ja üritus oli ilma vanemateta. Midagi uut ei räägitudki. Lihtsalt kirjutasime endale aasta lõpuks kirja, mängisime mänge, arutasime erinevate päriselt juhtunud probleemide üle ja muljetasime niisama.
Lõunaks toodi Subway'st võileibu ja muud söödavat ning juba kella kaheks saime lahti.
Tagasi koju läksime oma area REP'iga. Peale minu mahtus autosse veel kolm sakslast ja Juhani. Tegime plaane, et minna uisutama lähiajal ja kunagi hiljem vaadata kõikide eurooplastega koos Eurovisiooni (minu geniaalne idee).
Ülim tunne on ikka see, kui eurooplaste keskel saab olla. Umbes sama, nagu poodi minnes sõbraga juhuslikult kokku saamine, ainult et maailma kontekstis. See YFU moto ''Make the world your home'' peab ikka 100% paika.
Viskasime siis kõik oma kodudesse ja oligi see keskaasta orientatsioon läbi. Uskumatu, et pool aastast juba läbi hakkab saama.
Koju jõudes tegin emale kiire kokkuvõtte ja... Okei naera kui palju tahad, aga ma istun siin juba tükk aega püüdes õiget sõna välja mõelda ja no Google ka ei aita, SEEGA mõtlesin ise uue välja: unehtima. Niisiis. Me emaga unehtisime kuuske ja tegime maja jõulutundest tühjaks.
Hiljem püüdsime isaga midagi telekast vaadata, aga ühtegi head filmi silma ei jäänud. Lõpuks lõpetasime mingit tulnukate dokumentaali vaadates ja ka sellega ei jõudnud kaugemale kui 15 minutit.
Nagu ikka lasime ööseks koerad tuppa ja mängisime pisut Maverick'uga. See on nii naljakas, kuidas ta ei julge vaiba pealt kaugemale minna. Põhimõtteliselt sama effekt nagu kontsakingadega tüse tädike libedal jääl. Vaevalt sain hingata.
See järgnev pilt kujutab Maverick'u tähelepanu küsimas.


Ootamatult sai kell 12 ja olin esimene, kes ära vajus. Ilmselgelt selle pärast, et teised laiskvorstid ärkasid ju alles kesklõunal.

10.1.16 pühapäev

Püüdsin, mis ma püüdsin, aga ei suutnud kauem magada ja olin püsti juba üheksast.
Tšillisin natukene niisama ja kui teised ka lõpuks ärkasid, tegi ema hommikusöögi ja jagasime õdedega ära koristusülesanded, millega päeva lõpuks ühele poole pidime saama. Minu kohustuseks jäi vann ja tolmu imemine ülemisekorruse elutoast. Oma tuba ka loomulikult.
Tegin kõik ühe hooga ära, sest pole väga venitaja tüüpi. Vahemärkus: Ameerikas (või vähemalt minu peres) tähendab ''kohe'' poolt tundi.
Kella kuueks oli restorani laud kinni pandud, et kaks sünnipäeva maha pidada. Olen seal juba mitu-mitu korda käinud (Red Lobster).
Sünnipäev oli siis Larisa isal ja õe pojal. Säästan Sind sel korral toidupiltidest, aga pean mainima, et see kirsi kastmega kana oli super.
Koju jõudsime hilja ja ei jäänudki muud üle kui magama minna. Viimane nädal esimest semestrist algab esmaspäevaga, mis tähendab eksamite nädalat ehk siis viimane pingutus (eelviimane tegelikult) ja õnneks on järgmine nädalavahetus pikem.

Esmaspäev, 4. jaanuar 2016

Colorado

Kirjutan sel korral vähem, sest tegin reisist kokkuvõtva video, mille leiab kõige lõpust.

26.12.15 laupäev

Isa äratas meid kõiki ülemise korruse elanikke vara üles, et veel viimased asjad kokku pakkida ja ennast autosse vedada.
Veel enne minekut sain Eestist järjekordse paki (seekord siis tädilt ja vanaemalt) ja pistsin paar kommipakki endale kotti kaasa.


Kodust tegime minekut kell 11-12. Meie autos olid kõik peale host isa, kes sõidutas Larisa vanemaid. Seega ainult tüdrukud.
Tee oli pikk ja tuul kõva. Nägin isegi pisikesi liiva tornaadosid ja neid veerevaid oksakuhje. Igav liiv ja tühi väli.


Peatusime New Mexico's, et õhtust süüa ning seejärel läksime hotelli, kuna muidu oleksime lumetormi kätte jäänud.

27.12.15 pühapäev

Selgus, et kõik teed olid kinni tuisanud ja liikuma me ei pääsenud. Pidime veel ühe öö Tucumcari's veetma.


See päev tundus eriti pikana, sest midagi teha ei olnud. Käisime korra Sydney'ga õues olukorda kontrollimas (Eestis võrduks see keskmise lumesajuga) ja hiljem vaatasime kõik koos (õed ja Sydney) Harry Potterit.

28.12.15 esmaspäev

Üles ärkasime varakult.
Sõitsime 6-7 tundi ja olimegi Colorados.




Pakkisime oma asjad renditud majakeses lahti ja käisime korra ka teistel reisikaaslastel külas (kokku oli meid nelja auto jagu - 8 täiskasvanut, 6 last).

29.12.15 teisipäev

Larisa valmistas hommikusöögi ning peale seda saime kõik mee poes kokku. See koht oli ülim. Palju erinevaid tooteid ja maitseid. Minu lemmikuks osutus muidugi maapähklivõi mesi. 




Seejärel käisime kiirelt läbi Walmart'ist ning  peale seda läksime suusalaenutusse.
Hiljem sõitsime T-särgi poodi, et kõik omale Coloradoteemalised särgid saaksid (see on igaaastane traditsioon) ning sõime restoranis õhtust. 
#Bestteaever



Tagasi kodus olime 9-10 paiku ja ei jäänudki muud üle kui pesus käia ja magama minna.

30.12.15 kolmapäev

Varajane äratus ja hommikusöök.
Purgatory suusakuurortis olime üheteistkümneks, et seal kogu päeva veeta.
Minu elu esimene mäesuusatiir kulges edukalt, kui arvesse võtta, et kohe 3.5km kõrgusele saadeti. Ja no ema ikka kamandas igast hullemast künkast alla. Kogemus oli vinge.



Peale suusatamist jäi meile ette kohvik, kust kõik peale minu omale jäätise kaasa haarasid. Minule see pähe ei mahtunud ja seega jõin nende kõrval kuuma šokolaadi. Külm ilm ja jäätis??
Kodus sõime õhtust ja pärast käisime teistel (Larisa vanemad, õe ja tuttavate pere) ka külas. Nad kõik olid paigutatud ühte suurde majja.
Mul oli kõrguse pidevast muutumisest tugev peavalu ja õnneks me seal kaua ei olnud ning sain magama minna.


31.12.15 neljapäev

Sel korral ärkasime varem, et juba kell 9 suuskadele saada.
Võtsime ka Sydney koos oma isaga kaasa, sest ka neile ei piisanud vaid ühest päevast.
Lõunat sõime mägedes enne viimast alla sõitu. Läks aga nii, et see ei jäänudki viimasekd, sest sattusime Sydney ja ta isaga kogemata valele rajale ning pidime liftiga uuesti tagasi restorani juurde sõitma (pildilt nr 5).


Aga nalja sai ja päris korralik eneseületus oli see kahekohalise liftiga sõitmine, kus polnud kusagilt kinni hoida. Pole kunagi nii suurt hirmu tundnud. Mitte et ma kõrgust kardaks, aga tundsin nagu keha võiks igal hetkel mulle käkki keerata ja ennast vales suunas liigutada.
Igatahes oli see päev tunduvalt parem kui eelmine, sest kukkusin vaid 2 korda (üks neist oli liftilt maha tulles).
Kõik oli seda väärt, sest see tunne kui peale mitmeid tunde külmas suusatamist lõpuks kuuma dušši alla saad on ikka ülimõnus.
Õhtul tegin lühikese Fb kõne sõpradega, kes uue aasta saabumist tähistasid ja seejärel sõime õhtust ning läksime külla teistele, et koos lauamänge mängida.


Uus aasta saabus mulle oma voodis muusikat kuulates ja isegi ilutulestikku ma ei näinud (ega kuulnud).

1.1.16 reede

Ärkasime jälle vara, sest pidime oma majakesest välja kolima, kuna pikendasime reisi lumetormi tõttu päeva võrra, aga uued inimesed surusid juba peale.
Läksime hommikusöögiks teiste juurde ja pärast käisime koos kelgutamas ning paaris poes. Hüppasime läbi ka Starbucksist.
Õhtuks sättisime ennast hotelli, kus oli bassein ja särgid-värgid, aga olime selle jaoks liiga väsinud ja ujuma ei jõudnudki.
Sõime kõikidega koos õhtusööki ja läksime tagasi hotelli.

2.1.16 laupäev

Lühidalt. Ärkasime kell 10 ja alustasime sõitu kodu poole.
Käisime läbi KFC'st ja koju jõudsime öösel kell 2.
Mina autos magada ei saanud ja seega olin suhteliselt läbi omadega, kui lõpuks oma tuba nägin.

Head uut aastat kõigile JA LUBATUD VIDEO: