Laupäev, 19. detsember 2015

Winter concert

14.12.15 esmaspäev

Nädal algas uimaselt. Esimeses tunnis oleksin peaaegu et magama jäänud. Ei mõju just eriti ergutavalt, kui õpetaja terve tunni mingit sügavat raamatut ette loeb. Kaotasin järje juba esimesel leheküljel.
Tantsu klassis laenasin ühelt tüdrukult kõrvaklappe, et ma oma projekti kallal töötada saaksin. Juhendaja käis ringi ja kontrollis, kas kõik valitud lood on aktsepteeritava sõnavaraga.
Kooriga olime sel korral saalis ja laulsime läbi mõned laulud, et õhtuseks kontserdiks valmis olla. Aga no ühe loo pärast jäi ikka süda valutama. Jäin lootma, et solistid ennast kokku võtaksid.
Kunstis voltisin mingit raamatut, mida nad vahepeal ilma minuta teinud olid. Tõmbasin pastakaga sellele ka paar ebavajalikku kriipsu igavusest ja värvisin pintsliga, mis laual vedeles, üle. Õpetaja, kusjuures, oli jälle üllatunud ja küsis, kas olen huvitatud osa võtma mingist konkursist ning reklaamis mulle art club'i. Kusjuures ma just plaanisin küsida ta käest selle kohta, sest ema tahtis, et mõne klubiga liituksin ja omale sõpru leiaksin.
Matemaatikas saime tagasi oma testid koos kommentaaridega ja tuli välja, et ma ei teinudki ühtegi viga.
Peale viimast tundi kogunesime kõik uuesti PAC'is (Performance Art Center), et ühislaulud esimest korda kõik koos läbi teha.
Kella viie-kuue paiku toimus Chili cook off & dessert dinner, aga ma olin juba emaga kokku leppinud, et ta toob mulle midagi Chick-fil-A'st. Siiski sättisin ennast koos koori sõpradega cafeteria'sse istusima. 
Kuna see jõuluvärk on siin suur, siis olid kontserdiks kokku tulnud paljud eelnevate lendude kooriliikmed ja otseloomulikult ei tundnud ma kedagi. Õnneks märkasin kaugel eemal ühe laua taga oma tantsu klassi semusid ja hängisin niikaua koos nendega. Smuugeldasime muffineid ja muud sellist.
Aeg lendas ja järsku avastasime, et olime seal ainukesed, kel seljas jõulukampsunid, mis tähendas, et kontsert oli alanud.
Kuna varsity laulis viimasena, sain veel oma kooriga klassis peaaegu et tund aega niisama aega veeta. Kontserdieelne lärm oli seal aga kannatamatu ja seega kasutasin ära helikindlate ruumide olemasolu. Lõpetasime ühes neis koguni kuuekesi (kuigi ruumi oli vaevalt digiklaverile). Üks tüdruk (Nina) teadis natuke akordidest ja oskas ennast nendega saata. Automaatselt valmis peas juurde kokkusobiv viisijupp ja sain jälle mitu milliselt-planeedilt-tuled-pilku. Õnneks ainult positiivseid. Nii me siis harmoniseerisime ja sain isegi pisut klahve näperdada.
Aega oli jäänud veel päris mitukümmend minutit ja uurisin vahelduseks, mis teised teevad. Jällegi avastasin end klaveri tagant. Seekord tüdrukuga, teisest koorist. Ta isegi teadis päris paljusid samu lugusid, mis mina ja jagasin mõningaid nippe. Pärast mängisin veel neile taustaks "Almost is never enough" ja tekkis küsimus: MIKS KÕIK SIIN NII HEA HÄÄLEGA ON???
Lõppude lõpuks jõudsin ikka lavale ka ja nagu ma arvasin, keerasidki nad selle ühe laulu nässu. Lavanärv it is. Siiski midagi hullu ei olnud ja kõik ülejäänud kulges plaanipäraselt. Kuigi jah... Neil teistel meie kooli kooridel on ikka arenguruumi küllaga (eriti hingamine laulu ''Carol of the Bells'' ajal).
Eelviimase laulu ajal hakkas saalis lund sadama ja Mr. Hardy viskas nalja, et kui taevast ei tule, peab seda ostma.
Kokkuvõtteks nii palju, et mulle meeldis eelmine kontsert rohkem. Aega jäi väheks ja paar parimat laulu jäid välja (üks neist näiteks ''The Nutcracker'').
Piltidega aitas jällegi Twitter:




Ja videod:

Carol of the Bells (kõik CTHS koorid koos)
Noel (ainult Varsity)

Jõulumeeleolu rikkus ära aga kojuminek, kui jälle T-särgi väel autoni jalutasime.
Millal ometi see talv siia jõuab?

15.12.15 teisipäev

Okei see väsimuse värk hakkab juba ära tüütama. Kogu päev motiveeris mind vaid pilt voodist mu peas. 
Lõuna asemel läksin oma ajaloo testi parandama ja sain sellega korda.
Teel sealt järgmisse tundi nägin ema. Ta asendab koolides endiselt aeg-ajalt õpetajaid enda õppimise kõrvalt. Küll ikka on viitsimist.
Environmental Systems'is lõi välja minu olematu temperament. Sain õpetaja peale nii kurjaks ja terve selle tunni elasin oma vihasust välja ühe kuti peale, kes mu kõrvale istuma sattus (Poor you!). 
See õpetaja lihtsalt ei pööra üldse tähelepanu õpilaste probleemidele. Mul on endiselt mõned nullid tööde eest, mille ajal ma kas ära olin ja tema lubatud koopia sellest polnud endiselt (ka peale kolmandat korda küsimist) minuni jõudnud või tegin töö juba ammu ära ja ta lihtsalt ignoreerib selle hindamist. Lisaks on tänu mu Mehhiko sõprade lahkumisele ka ühe projekti eest madal hinne, mida ta lubas parandada, aga guess what? See sama lubadus läks tal meelest. Muidugi ei ole ka see veel kõik, sest miks mitte panna mulle töölehe eest, mida ma ei ole teinud, 70. Lihtsalt, et keskmist alla tõmmata? Ja kui juba jutuks tuli siis, miks puudub 20p mu plakatite eest, kui kõik nõuded olid täidetud. Nii närvi ajab juba, kuidas ta minu küsimuste peale lihtsalt naeratab ja mööda vaatab. Aghhh.
Kunsti klassi tuli enesetapu teemal rääkima keegi sotsiaaltöötaja. Isegi päris huvitav oli kuulata, kuigi teadmine, et keskmiselt iga kolmekümne sukundi tagant saab selle tagajärjel keegi surma. Ja veelkord pean ära mainima, kuidas mind häirivad need õpilased, kes selliste loengute ajal lihtsalt telefonis istuvad või koguni ''naljakaid'' kommentaare loobivad.
Kuna oli teisipäev, siis toimus minu esimene art club. Valisin ikka parima nädala sellega liitumiseks, sest kõik olid toonud kaasa erinevaid küpsetisi, komme, krõpsu ja muud junk'i, et selle aasta viimast koolinädalat tähistada.
Aa ja uute sõprade leidmise kohapealt nii palju, et ma tõesti ei suuda sõprustada inimestega, kes mulle lihtsalt oma oleku pärast ei meeldi. Olgu see siis ameerikalikult lapsik või liiga ninakas. Jah ma tean I'm too picky, aga ükskõik kui positiivselt ma ka ei suhtuks, see konflikt mu sees lihtsalt ei leia lahendust.
Koju jõudsin alles kella kuue paiku ja vajusin enam-vähem sellel ajal ka voodisse. Iseasi, mis kell lõpuks magama jäin.

16.12.15 kolmapäev

Lõunapausi veetsin järjekordselt tööd tehes. Seekord püüdsin siis keskkonnaõpetuse essee mustandiga valmis saada, et tunnis puhtandit kirjutama hakata.
Kunstis tuli õpetaja meie laua juurde ja küsis, kas mul oleks talle midagi ette näidata, et nad saaksid mind järgmiseks semestriks kõrgema tasemega klassi paigutada. Kui see nüüd jälle tunniplaani muutust tähendab siis andke aga minna!
Enne koju minekut ütles Larisa, et meile oli pakk tulnud ja see ootas mind ta õe kodus. Niisiis läksin sellele sinna järgi.
Pakk oli suurem kui oodata oskasin ja kingiideed olid superhead, kuigi selle eestikeelse ristsõnaga ma küll tegelema ei hakka. Blogigi kirjutamine nõuab EKI abi.





17.12.15 neljapäev

''Kaseke''. Ja nüüd loe seda uuesti, aga nagu sa ei oskaks eesti keelt.
Just nii kõlas reaktsioon, kui sõpradele koolis eesti komme jagasin. Tahaks selle küll mainimata jätta, aga tegelikult sõin ise pool pakki üksinda ära.


Tantsu klassis otsustasin ma enam mitte tantsida, sest miskipärast hakkasin nägema ühe teise tüdruku kavas enda oma liigutusi. Parem harjutan kodus edaspidi.
Kooris selgus, et absoluutselt kõik peavad tegema soolo ja nii ma siis valisin kolme laulu seast välja selle kõige vähem halvema. Edu mulle itaalia keelega igatahes!
Art class'is näitasin õpetajale oma sketchbook'i ja ta voltis lahti minu ''Failings'' osakonna. Ta näitas seda ka teisele õpetajale ja loodetavasti nad nüüd midagi ümber ei otsusta.
Õhtul kodus me midagi ei teinud. Kõik peale minu magasid ja isegi õhtusöök tuli ukse taha pitsa kujul.

18.12.15 reede

Viimane koolipäev enne vaheaja algust ja tänu sellele oli meil poolik päev. Toimusid ainult 5 viimast tundi.
Minu esimeseks tunniks oli seega koor. Kõik olid kaasa toonud igasugust näksimist ja need nelikümment kolm minutit möödusid süües, filmi vaadates ning jutustades.
Üheski tunnis midagi õppimiselaadset ei tehtud väljaarvatud muidugi Environmental Systems.
Tunnid lõppesid kell üks ja seejärel läksime otse koju.
Kirjutasin veidi blogi ning siis tuletas Larisa meelde, et peame hambaarstile minema.
Kuna nad olid midagi seal sassi ajanud siis mina oma probleemile lahendust ei leidnud. Ema lubas vaheaja jooksul kuhugi aja saada. Nimelt tuli mul see breketijärgne traat hammaste tagant natuke lahti. Midagi hullu ei ole, aga lihtsalt kardan, et hambad liiguvad paigast kui kaua viivitan.
Kui Audrey oma breketitega ühele poole sai käisime läbi Apple Store'ist, et omale lõpuks ometi uue telefoni saaksin osta. Ehk nüüd on pildid parema kvaliteediga.


Can u see the difference?



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar