Esmaspäev, 21. detsember 2015

Neljas kuu

Iga mööduv kuu tundub eelmisest nädala võrra lühem ja kokkuvõtva postituse kirjutamine läheb aina raskemaks. Enam ei ole seda turisti tunnet, et peaksin igast asjast pilti tegema ja siia üles riputama. Kõik tundub nii tavaline ja sellest tuleneb ka lühike postitus.

Igatsus

Kätte on jõudnud see koduigatsust esile kutsuv periood vahetusõpilase aastast. Jõulud.
Ega mina jälle enne siia tulekut sellesse ei uskunud ja siin ma nüüd olen - Eesti traditsioone igatsemas.
Küll mitte nii väga KODUigatsus, aga nendest harjumustest, mis aastatega kujunenud on ja muidugi lumest, tunnen puudust küll. Samas on ka huvitav näha, kuidas siin Ameerikas see jõuluvärk toimib. Juba see jõulueelne trall on paljulubav.
Igatsen ka kõiki oma Eesti sõpru ja üldse igasugust kokkupuudet kodumaaga. Tahaks lihtsalt kellegagi USAkatest taga rääkida. Jube inimene olen ikka.
Ja muidugi söök. Kindlasti mainisin juba kuskil, kuidas mitu ööd järjest kohukesi unes nägin. Leivaga sama lugu, kuigi seda just saadeti pakiga ja nüüd peaks mõneks ajaks jätkuma. Siiski, nagu enne ka kuulnud olin, on siin tervislik toitumine mitu korda kallim ja ega ei tahagi selle suunas vaadata, kui kõik muu nii maitsev on. Sellest ka omad järeldused seoses kaaluga, aga hei, see on ainult 10 kuud. Lubasin ju, et võtan kõik, mis võtta annab!

Keel

Inglise keelest olen juba piisavalt rääkinud ja sel korral pühendun oma emakeelele.
Niisiis... Siin on lugu sellest, mis toimub tegelikult teiselpool ekraani, kus mina neid postitusi teile siia blogisse kirjutan.
Neid hetki on olnud mul küllaga, kui kuskilt ootamatult mõni eestikeelne sõna ette kukub. Sama tihti leian ennast ka mõtlemast, kuidas neid hääldama peaks (endiselt on suure küsimärgi all sõna ''tagalastuma''). Õnneks sellist probleemi kirjutades ei ole ja seega väldin nüüd teadlikult igasuguseid videokõnesid. Seda pigem teise osapoole huvides.
Rääkimine rääkimiseks, aga ega ka kirjutamine väga edukalt ei kulge. Facebook'is ikka aeg-ajalt vastan kirjadele, aga mõne vahetusõpilasega oleme juba ammu inglise keele peale üle läinud. Kahjuks või õnneks peab sugulastega kommunikeeruma ikka eesti keeles ja sealt ka kõik need probleemid. ,,Leib säilib mitte ei kesta'' ütles mu ema. Ma tõesti ei tea kust need uued väljendid mulle pähe tulevad, aga ikka ja jälle leian ennast kirjutamast ,,telefon on surnud'', ,,ma olin vale'', ,,sõitis mind hulluks'' või ,,pöörasin kodutöö sisse''. Ma ei taha teadagi, mis saanud oleks, kui seda blogi ei eksisteeriks.

Siinkohal soovin tänada EKI õigekeelsussõnaraamatut, kes mulle nendel rasketel õhtutundidel alati toeks on ja minu lollide vigade üle ei itsita.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar