Lõpuks ometi päev, mil sain magada, kaua tahtsin. Sellest tulenevalt ajasin ennast püsti alles 11-12 paiku.
Seejärel oli meil natuke aega niisama logeleda ja ennast valmis sättida, et Danny vanavanematele külla minna.
Seal me kaua aega ei veetnud, sest kõigil olid kõhud tühjad ja läksime Red Lobster'isse (seafood) sööma. Oleme seal varemgi käinud.
Kui söödud, sõitsime paarkümmend minutit, et minna ühte hotelli sisehoovi uudistama. Tegelikult pole mul õrna aimugi, kuidas seda kohta kutsuma peaks. Ehk pildid aitavad:
Veetsime seal vist päris kaua aega ja enne tagasi kojusõitu jäi ette ka Starbucks, mis selle sama hotelli ala sees oli. Alles peale tellimuse esitamist sain ma tegelikult aru, mis kohaga tegemist on, sest see ei näinud üldse Starbucks'i moodi välja.
Kui lõpuks uuesti kodus olime (kell oli siis umbes 9), läks Larisa ilma meieta shoppama.
Siin seda jõuluvana juttu üldse ei räägita. Võimalik, et see on ainult minu peres nii, aga vanemad ei hoia eriti midagi saladuses. Isegi mõned kingitused kingitakse juba ette ära.
Päkapikud samuti ei käi ja jõulunimekirja tegemist tuletavad vanemad ja vanavanemad juba mitu kuud enne jõule lastele meelde, et võimalikult vara kõik soovid täidetud saaks. Ja no neid on ikka tohutult. Kui Eestis julgesin soovida 3-5 asja, siis siin on nimekirjad lõputud.
20.12.15 pühapäev
Skip
21.12.15 esmaspäev
Midagi suurt ei toimunud - just nagu eelmiselgi päeval.
Vedelesin niisama igalpool ringi ja õhtul sain postkaardi Soomest. Aitäh!
Hiljem chillisime õdedega ülemise korruse elutoas ja vaatasin Audrey'ga vanu Superfruit'i videoid.
Ema oli uuesti hilisele šoppingule läinud.
22.12.15 teisipäev
Hommikul avastasin Facebookist sõnumi emalt, et mul on mingi YFU vabatahtlikuga meeting õhtul. Ma arvan, et ta on mu tugiisik (?).
Niisiis ärkasin üles, vaatasime Audrey'ga ühte multikat ("Home"), mille saateks Eestist saadetud leiba närisin ja juba oligi kell pool seitse, kui uksekell helises.
Kutsusin selle tädikese (Lisa) nii kauaks sisse, kui ma oma saapad jalga sain ja peale seda sõitsime koos mingisse kohvikusse/restorani, mille nime ma muidugi ära unustasin.
Kuna mul kõht tühi ei olnud, siis jõin lihtsalt teed (neil polnud kuuma šokolaadi!!) ja tellisime kahepeale ka praetud rohelisi tomativiile, mis maitsesid üllatavalt hästi.
Rääkisime igasugustest probleemidest ja kuidas teistel õpilastel läinud on siiani. Ühtlasi pidin selgitama ka, miks mul endiselt sõpru pole, sest see oli ju põhjus, miks ta muretses ja mind üldse kutsus.
Hinnetest rääkisime ka, aga nendega on mul praegu korras ja seni kuni ma ühtegi klassi läbi ei kuku, on kõik ok.
Lisaks ütles ta ka, et mu inglise keel on kõvasti paremaks läinud, mis motiveeris jälle rohkem juttu ajama.
Nii me siis vestlesime seal päris mitu tundi, sest vaikselt hakkasid ümberringi koristajad kogunema ja saime aru, et vist on aeg jalga lasta.
Tagasi koju jõudsin päris hilja, aga ega ma viimane polnud. Ema oli jälle jõulušoppingule läinud.
Ja nüüd siis see üllatus, millest korra ka kusagil juttu tuli.
Nimelt valmistasime oma YFU lennu VÕP'idega jõuluvideo, kus igaüks oma vahetusaasta keeles häid jõule soovib.
Nautige!
(Hint: 2:47)
Häid jõule kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar