Kuuse ehtimine

30.11.15 esmaspäev 

Šokeeriv nädala algus.

Nimelt tulid Salma & Evelyn lõunale teatega, et lähevad tagasi Mehhikosse ja see on nende viimane päev koolis (loe: offically friendless). Põhjuseks probleemid tädiga (kelle juures nad siin USAs elasid) ja koduigatsus. Võib-olla tulenes see sellest, et nad vaheajal kodus käisid. ELOl ka mainiti, et tavaliselt kui koduseid nähakse, lõpetatakse nendega kodumaale kaasa minnes.

Igatahes oli see mulle täiesti ootamatu uudis. Kellega ma nüüd koos lõuna veedan? Kellega keskkonnaõpetuses igavuse vastu võitlen? Kellega arutan inglise keele grammatika üle? Aga suhtugem positiivselt: mind lükati jälle comfort zone'ist välja - ehk sunnib see uusi sõpru leidma?

Kuuenda tunni ajal öeldi raadiost, et toimub simulatsioon või siis teisisõnu, tegime läbi olukorra, kui kooli ala peaks tabama tornaado. Niisiis kolisime kõik alumistele korrustele ja hiljem saadeti ka ōue paariks minutiks. Ei saanudki aru, mis põhimõttega. Et saaks pealt vaadata kuidas tornaado hooneid hävitab või mis?

Peale tunde jätsin kaksikutega hüvasti ja hoidsime koos pisaraid tagasi. ''Stay strong'' they said.
Kardan juba seda päeva, kui ise lahkuma pean. Õnneks on mul veel 6-7 kuud aega selleni.

Koju jõudes tellisime pitsad ja mängisime koos (ema, õed ja Sydney) lauamängu ''Exploding Kittens''. Ainuke mäng siiani, mille võita suudan.

1.12.15 teisipäev

Hommikul ärgates ja püsti tõustes maandusin põrandal. Üks jalg lihtsalt ei tahtnud kanda sel päeval.

Nali jätkus kolmanda tunni ajal (sel korral küll mitte minuga), kui tantsu õppimisega edasi liikusime ja lisasime uue hüppe (?). Pikali käis koguni kaks tüdrukut. Üks neis lõpetas ratastoolis. Peale seda keelati ära sokkide kandmine (sest no miks mitte kuulata kui juba miljon korda sellest on räägitud??).

Lõuna veetsin raamatukogus, sest tõesti ei olnud tuju ilma Salma ja Evelyn'ita cafeteria's süüa.

2.12.15 kolmapäev 

Olin juba riidesse pannud ja söönud, kui mind tabas peavalu ja palaviku tunne ning läksin tagasi voodisse. ,,Jälle jäid koju?" sa küsid.

Arutasin seda just ühe teise vahetusõpilasega, kes oli Eestis harjunud ainult 4 päeva nädalas koolis käima, kui sedagi. Siin aga väga ei puuduta ja vist isegi on mingisugune limiit ette antud. Küsisin klassis ühelt tüdrukult, aga ta ei teadnud ka täpselt öelda. Üldse ei tea siin keegi midagi. Kusjuures 90% õpilastest pole nende aastate jooksul isegi meelde jätnud, millal täpselt vaheajad on või mis kell tunnid lõppevad. Täielik kaos. Isegi oma hinnetele pole paljudel ligipääsu. Sain inglise keele õpetajalt eraldi koodid, et midagi üldse näha, sest nagu iseseisvale eestlasele kombeks, ei ole ma harjunud, et ema iga nädal hinnete seisu ette kannab. Lisaks on mulle kui eurooplasele arusaamatu ka see, mõnes tunnis midagi ei tehta või et juba 10 minutit enne tunni lõppu pakkima hakatakse. Mina olen pigem selle poolt, et võtaks ajast maksimumi ja lõpetaks tänu sellele koolipäeva varem ära. Lõikaks ära iga tunni lõpust need üleliigsed kümme minutit ja lühendaks lõuna pausi poole tunni võrra ning kool oleks läbi juba kell 2:40. Üks neist erinevustest, millele lähenen selle ainult-6-kuud-veel-mõttega. 

Niisiis jah, jäin koju.

Midagi põnevat sel päeval ei teinudki. Enamasti magasin seitsme teki sees ja jõin palju vett.

3.12.15 neljapäev

Hommikul ärgates avastasin ennast kodusena koos Adrienne'ga. Õnneks tundsin mina ennast juba paremini ja otsustasin ema soovitusel natukeseks õue värsket õhku hingama minna. Sellest natukesest kujunes aga tervelt 60 minutit. Hea jõulumuusika ja soe päike mõjusid päris hästi. 
Tegin piltidest eraldi postituse. Eks vaata ise järgi, kuidas see detsember meil siin Texases välja näeb.

4.12.15 reede

Hommikud on siin külmad ja kool kohe kuidagi ei kutsunud. Hoolimata sellest pidin ennast autosse veeretama. 

Inglise keeles alustasime esseed luule teemal ja tuli välja, et ma ei jäänudki paljust ilma, kui puudusin.

Tantsimise asemel saadeti meid väikesesse auditooriumisse, kus oli meil vaba aeg. Kasutasin võimalust ja püüdsin veidikenegi enda sotsiaalset külge üles näidata ja selgus, et üks tüdruk nimega Ingrid, kes muideks on senior, elab mu kodule väga lähedal ja ta on täitsa tore (mehhiklane jälle muidugi).

Kooris tegelesime endiselt oma jõulurepertuaariga ja RVB (Ranger Vocal Band) tegi tunni lõpus ka oma esituse. Ehk siis "Mary, did you know" by Pentatonix. Kõlas täpselt samahästi.

Kunstirühm kinkis meie ühele juhendajale selle pildi.

Environmental Systems'is oli sub ja õpetaja polnud midagi teha jätnud. Seega jälle üks lebotamise tund.

Kunstis olid nad alustanud kalendri tegemist, kui puudusin. Jõudsin sellega kiirelt järje peale. Polnud midagi keerulist.

Matemaatikaga sama lugu. Hakkasime võtma funktsioonide teemat ja nüüd pühendun seal tunnis rohkem sõnavarale. Siiski-siiski lähenevad USAkad ka sellele teisiti ja õpin iga tunniga juurde midagi uut ammu tuttavale teemale. Päris huvitav on - ilma sarkasmita.

So... Peale tunde jälle koju ja nädalavahetuse algust nautima.

Õhtul seadsime perega sammud (või siis rattad) restorani poole (kahjuks küll ilma Audrey'ta - ta oli sõpradega kuskil). 
See koht oli jälle üks neist Texase stiilis restoranidest. Ja lõpuks ometi sain ka oma VÕP missiooniga ühelepoole ehk siis üllatus on tulekul!!

5.12.15 laupäev 

Juba kolmandat korda ärkasin sellest kohukese-unenäost ja tõdesin, et ei näe neid enne suve külmkapist vastu vaatamas.

Kurva meeleolu pühkis minema aga teadmine, et pidime sel päeval kuuse kapist välja võtma ja ehted külge panema. Kujuta nüüd ette seda tunnet kui summutad muruniiduki mürinat jõululauludega. Kas see ongi jõulutunne?

Ja meie ülemise korruse kuusepuu.

6.12.15 pühapäev

Okei tegelikult ei mäleta ma absoluutselt, mida ma sel päeval tegin ja kuna pilte ei ole siis parem skip'in.

7.12.15 esmaspäev

Riided selga ja kooli.

Mitte midagi erakordset. Lõuna olen endiselt sunnitud veetma raamatukogus - kusjuures ma megalt naudin seda vaba aega. Eriti kui loen mõnda head raamatut, nagu praegu. Tegelikult on tegemist keskmiselt keskmise love story'ga aga see tekitab hullult chill'i surfimeeleolu. Niisiis võib mind leida kella 12 paiku nendelt tugitoolidelt omaette naeratamas.
Peale tunde võttis ema meid peale ja läksime koju. 
Avasin jälle telefoni saja teatega (sest endiselt ei aktsepteeri kooli wifi paljusid sotsiaalmeedia võrgustikke). Nende hulgas missed call from Lisanna. Jessss *call back*. Praktiseerisin jälle oma alla käinud emakeelt (võrreldes Lisanna omaga, on minu eesti keel ikka õks suur katastroof) ja host mom ütles, et ta pole kunagi kuulnud mind nii palju rääkimas. No aga tõesti oli palju muljetada! Arutasime keele arengu üle ja tõdesime koos, et Eesti noorte inglise keel on ikka ülimal tasemel - niiet ärge tulge mulle hiljem ütlema: ,,Aga sa elasid aasta aega Ameerikas!''. 
Muidugi tunnen arengut, aga sellest levelist on mul ikka veel palju puudu.