Reedene rõõm oli juba teise tunni ajaks kadunud. Mis oleks parem sissejuhatus nädalavahetusse, kui ajaloo test? Olin selle igaljuhul täiesti ära unustanud ja nagu kõik eelnevadki korrad kodus ette ei valmistunud. Ja kas saakski õppida, kui töös on küsimused justkui teise teema kohta.
Esimesel kuul arvasin, et asi on minu väheses inglise keeles, aga mida aeg edasi, seda rohkem veendusin, et viga on milleski muus.
Tunnis ei ole aru saamisega probleeme, aga kui töö ette visatakse, tundub, nagu oleksin millestki ilma jäänud. Ja kusjuures ma ei eksinudki sellega, sest selgus, et kohalikele õpetatakse sama asja mitu aastat järjest. Iga korraga minnakse sügavamale ja lisatakse fakte. Püüa siis aru saada, kui 10 eelnevat õppeaastat USA ajalugu on üks suur lünk. Nagu alustaksin uue võõrkeele õppimist edasijõudnudte klassis.
Päev läks edasi sama edukalt. Nimelt avastasin, et olin koju jätnud oma keskkonnaõpetuse plakatid. Esimene mõte oli loomulikult helistada emale, aga mu telefonil oli aku tühi. Õnneks vabandasin ennast välja ja õpetaja lubas koju minnes mul lihtsalt talle pildid saata.
Matemaatikas oli järjekordne töö ja millegi pärast ei tundunud ennast päris sada protsenti kindlalt. Võib-olla viib see mu keskmise (100) nüüd veidike alla - olukord, kus vajab meeldetuletamist fakt, et need numbrid ei oma tagasi Eestisse minnes mingit tähtsust.
Peale tunde võttis Larisa mind kooli juurest peale. Audrey ja Adrienne olid juba autos, sest viimasel oli hambaarst. Ei teagi, kas see hamba teema oli kuidagi seotud, aga enne koju minekut käisime Orange Leaf'is (külmutatud jogurtid, smuutid, jäätised lisandivalikutega).
Tagasi plakatite juurde. Muidugi ei kulgenud ka piltide saatmine probleemideta, sest see rakendus ei lubanud mul neid sisestada. Saatsin õpetajale siis meili, aga vastust jäi tulemata.
Otsustasin lõpuks ennast koolist täielikult välja lülitada ja ajule puhkust anda. Parim viis selleks oli kuulata emakeelt ja vaadata meie oma kodumaist multikat - ''Lotte reis lõunamaale''.
12.12.15 laupäev
Ärkasin, lugesin raamatut, käisin pesus, koristasin, mängisin isaga kitarri, küpsetasime ja valmistusime õhtuseks peoks.
Külla pidi tulema palju pere tuttavaid ja sugulasi, et pidada maha üks jõuluteemaline üritus. Ma ei teagi palju meid lõpuks kokku oli, aga maja muutus viis korda väiksemaks.
Lapsi oli ka väga palju + igaüks kuulas telefonist valjult oma muusikat, mõni proovis trumme mängida või istus klaveri taga, mis kõik kokku tekitas ülemisel korrusel tohutu lärmi. Imelik on olla see kõige vanem.
Iga külaline oli kaasa võtnud ka kingituse, mis peale lõbusat mängu endale omaniku sai. Mina lõpetasin kuuma šokolaadi, vahukommide ja kahe tassiga.
...Ja endiselt ei ühtegi piparkooki, päkapikku, jõulukalendrit ega lumehelvest.
13.12.15 pühapäev
Alles kell 12 sai mind ülesärganute nimekirja arvata. Alati olen mina olnud esimene, kes jalad alla saab, kuid see hommik oli midagi erandlikku. Ust avades sain ka piisava selgituse. Üks õdedest oli peale pikka ootamist lõpuks ometi saanud omale mingi uuema Wii süsteemi ja paar uut mängu. Sain ka korra käed külge, aga polnud eriti minu teema.
Püüdsin olla produktiivne ja lõpetasin ära ühe raamatu, tegin koduseid töid üle mitme nädala, töötasin oma tantsu kallal (dance class'i projekt) ja kirjutasin blogi. Siin sa nüüd oledki. Jälle olevikus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar