Laupäev, 26. detsember 2015

Christmas

24.12.15 neljapäev

Ema tegi hommikusöögi ja peale seda läksime perega kirikusse. Nägin seal ka oma ajaloo õpetajat.
Kusjuures see oli esimene kord vahetusaasta jooksul, kui kirikus käisin. Alguses küll hirmutas ära kui ema esimesel nädalal mulle ütles, et ma ei pea hakkama nendega koos seal käima kui see mulle vastumeelt on, aga tuli välja, et nad väga ise ka oma jalga sinna ei tõsta.
Peale seda läksime koju ja tegin videokõne sugulastega. Päris mitu tundi tuli kokku vist. Samal ajal mängisid õed Wii'd ("Call of duty").
Õhtuks läksime külla sugulastele, keda ma veel siiani näinud polnud.
Nede kodu oli ülihästi kaunistatud ja meenutas täpselt sellist USAle kohast jõuluteemalist maja, mida telekast näha võib.







Sõime, vahetasime kingitusi ja mängisime noorematega sõnaseletamise mängu.
Umbes kümne paiku olime tagasi kodus.

25.12.15 reede

Olin jälle esimene, kes üles ärkas. Kohe uurisin ilmateadet ja oligi täpselt nii, nagu lubatud - 25 kraadi (Celsiuses) ja päike. Ema ütles, et eelmine aasta sadas näiteks lund sellel päeval. Texases ongi suht lood nii, et aastaaeg vahetub iga päev. Olin enne siia tulekut mõningaid meme'i näinud selle kohta, aga ei arvanud, et lood nii hullud on. Tõesti üks päev on jäine tuul ja torm ning teisel päeval võib vabalt päevitusriided välja otsida (kuigi kohalikud suht ignoreerivad igasugust kokkupuudet päiksega).



Aga jõuludest...
USAs jagunevad jõulud kahele päevale: 24ndal on jõuluõhtu ja 25 kingituste avamise hommik.
Minu host peres palju ei kingita, sest selle asemel on meil reis Coloradosse. Siiski oli meil see traditsiooniline jõuluhommik kingitustega kuuse all.


Kui nendega ühele poole saime, läksime Danny vanemate poole hommikusöögile.


Sellist asja iga jõul ei näe:



Jagasime ka seal mõned kingid, aga väga kaua ei jokutanud, sest pidime veel Larisa vanematele külla minema.
Sõime seal lõunat ja vaatasime "Elf'i". Hiljem avasime veel kingitusi ja juba oligi aeg koju minna, et asju pakkima hakata.




Colorado plaanidest nii palju, et algne kuupäev - pühapäev - muudeti laupäevale, kuna arvatavasti jääme lumetormi kätte ja jõuame hiljem. Seega ongi minek juba täna, mil ma seda postitust kirjutan.
Olen ülipõnevil!!!

Võtke sellest alles jäänud nädalast viimast.
Uus postitus juba järgmisel aastal!

Neljapäev, 24. detsember 2015

Gaylord & jõuluvideo

19.12.15 laupäev

Lõpuks ometi päev, mil sain magada, kaua tahtsin. Sellest tulenevalt ajasin ennast püsti alles 11-12 paiku.
Seejärel oli meil natuke aega niisama logeleda ja ennast valmis sättida, et Danny vanavanematele külla minna.
Seal me kaua aega ei veetnud, sest kõigil olid kõhud tühjad ja läksime Red Lobster'isse (seafood) sööma. Oleme seal varemgi käinud.


Kui söödud, sõitsime paarkümmend minutit, et minna ühte hotelli sisehoovi uudistama. Tegelikult pole mul õrna aimugi, kuidas seda kohta kutsuma peaks. Ehk pildid aitavad:















Veetsime seal vist päris kaua aega ja enne tagasi kojusõitu jäi ette ka Starbucks, mis selle sama hotelli ala sees oli. Alles peale tellimuse esitamist sain ma tegelikult aru, mis kohaga tegemist on, sest see ei näinud üldse Starbucks'i moodi välja.




Kui lõpuks uuesti kodus olime (kell oli siis umbes 9), läks Larisa ilma meieta shoppama.
Siin seda jõuluvana juttu üldse ei räägita. Võimalik, et see on ainult minu peres nii, aga vanemad ei hoia eriti midagi saladuses. Isegi mõned kingitused kingitakse juba ette ära.
Päkapikud samuti ei käi ja jõulunimekirja tegemist tuletavad vanemad ja vanavanemad juba mitu kuud enne jõule lastele meelde, et võimalikult vara kõik soovid täidetud saaks. Ja no neid on ikka tohutult. Kui Eestis julgesin soovida 3-5 asja, siis siin on nimekirjad lõputud.

20.12.15 pühapäev

Skip

21.12.15 esmaspäev

Midagi suurt ei toimunud - just nagu eelmiselgi päeval.
Vedelesin niisama igalpool ringi ja õhtul sain postkaardi Soomest. Aitäh!


Hiljem chillisime õdedega ülemise korruse elutoas ja vaatasin Audrey'ga vanu Superfruit'i videoid.
Ema oli uuesti hilisele šoppingule läinud.

22.12.15 teisipäev

Hommikul avastasin Facebookist sõnumi emalt, et mul on mingi YFU vabatahtlikuga meeting õhtul. Ma arvan, et ta on mu tugiisik (?).
Niisiis ärkasin üles, vaatasime Audrey'ga ühte multikat ("Home"), mille saateks Eestist saadetud leiba närisin ja juba oligi kell pool seitse, kui uksekell helises.
Kutsusin selle tädikese (Lisa) nii kauaks sisse, kui ma oma saapad jalga sain ja peale seda sõitsime koos mingisse kohvikusse/restorani, mille nime ma muidugi ära unustasin.
Kuna mul kõht tühi ei olnud, siis jõin lihtsalt teed (neil polnud kuuma šokolaadi!!) ja tellisime kahepeale ka praetud rohelisi tomativiile, mis maitsesid üllatavalt hästi.
Rääkisime igasugustest probleemidest ja kuidas teistel õpilastel läinud on siiani. Ühtlasi pidin selgitama ka, miks mul endiselt sõpru pole, sest see oli ju põhjus, miks ta muretses ja mind üldse kutsus.
Hinnetest rääkisime ka, aga nendega on mul praegu korras ja seni kuni ma ühtegi klassi läbi ei kuku, on kõik ok.
Lisaks ütles ta ka, et mu inglise keel on kõvasti paremaks läinud, mis motiveeris jälle rohkem juttu ajama.
Nii me siis vestlesime seal päris mitu tundi, sest vaikselt hakkasid ümberringi koristajad kogunema ja saime aru, et vist on aeg jalga lasta.
Tagasi koju jõudsin päris hilja, aga ega ma viimane polnud. Ema oli jälle jõulušoppingule läinud.

Ja nüüd siis see üllatus, millest korra ka kusagil juttu tuli.
Nimelt valmistasime oma YFU lennu VÕP'idega jõuluvideo, kus igaüks oma vahetusaasta keeles häid jõule soovib.
Nautige!
(Hint: 2:47)


Häid jõule kõigile!

Esmaspäev, 21. detsember 2015

Neljas kuu

Iga mööduv kuu tundub eelmisest nädala võrra lühem ja kokkuvõtva postituse kirjutamine läheb aina raskemaks. Enam ei ole seda turisti tunnet, et peaksin igast asjast pilti tegema ja siia üles riputama. Kõik tundub nii tavaline ja sellest tuleneb ka lühike postitus.

Igatsus

Kätte on jõudnud see koduigatsust esile kutsuv periood vahetusõpilase aastast. Jõulud.
Ega mina jälle enne siia tulekut sellesse ei uskunud ja siin ma nüüd olen - Eesti traditsioone igatsemas.
Küll mitte nii väga KODUigatsus, aga nendest harjumustest, mis aastatega kujunenud on ja muidugi lumest, tunnen puudust küll. Samas on ka huvitav näha, kuidas siin Ameerikas see jõuluvärk toimib. Juba see jõulueelne trall on paljulubav.
Igatsen ka kõiki oma Eesti sõpru ja üldse igasugust kokkupuudet kodumaaga. Tahaks lihtsalt kellegagi USAkatest taga rääkida. Jube inimene olen ikka.
Ja muidugi söök. Kindlasti mainisin juba kuskil, kuidas mitu ööd järjest kohukesi unes nägin. Leivaga sama lugu, kuigi seda just saadeti pakiga ja nüüd peaks mõneks ajaks jätkuma. Siiski, nagu enne ka kuulnud olin, on siin tervislik toitumine mitu korda kallim ja ega ei tahagi selle suunas vaadata, kui kõik muu nii maitsev on. Sellest ka omad järeldused seoses kaaluga, aga hei, see on ainult 10 kuud. Lubasin ju, et võtan kõik, mis võtta annab!

Keel

Inglise keelest olen juba piisavalt rääkinud ja sel korral pühendun oma emakeelele.
Niisiis... Siin on lugu sellest, mis toimub tegelikult teiselpool ekraani, kus mina neid postitusi teile siia blogisse kirjutan.
Neid hetki on olnud mul küllaga, kui kuskilt ootamatult mõni eestikeelne sõna ette kukub. Sama tihti leian ennast ka mõtlemast, kuidas neid hääldama peaks (endiselt on suure küsimärgi all sõna ''tagalastuma''). Õnneks sellist probleemi kirjutades ei ole ja seega väldin nüüd teadlikult igasuguseid videokõnesid. Seda pigem teise osapoole huvides.
Rääkimine rääkimiseks, aga ega ka kirjutamine väga edukalt ei kulge. Facebook'is ikka aeg-ajalt vastan kirjadele, aga mõne vahetusõpilasega oleme juba ammu inglise keele peale üle läinud. Kahjuks või õnneks peab sugulastega kommunikeeruma ikka eesti keeles ja sealt ka kõik need probleemid. ,,Leib säilib mitte ei kesta'' ütles mu ema. Ma tõesti ei tea kust need uued väljendid mulle pähe tulevad, aga ikka ja jälle leian ennast kirjutamast ,,telefon on surnud'', ,,ma olin vale'', ,,sõitis mind hulluks'' või ,,pöörasin kodutöö sisse''. Ma ei taha teadagi, mis saanud oleks, kui seda blogi ei eksisteeriks.

Siinkohal soovin tänada EKI õigekeelsussõnaraamatut, kes mulle nendel rasketel õhtutundidel alati toeks on ja minu lollide vigade üle ei itsita.

Laupäev, 19. detsember 2015

Winter concert

14.12.15 esmaspäev

Nädal algas uimaselt. Esimeses tunnis oleksin peaaegu et magama jäänud. Ei mõju just eriti ergutavalt, kui õpetaja terve tunni mingit sügavat raamatut ette loeb. Kaotasin järje juba esimesel leheküljel.
Tantsu klassis laenasin ühelt tüdrukult kõrvaklappe, et ma oma projekti kallal töötada saaksin. Juhendaja käis ringi ja kontrollis, kas kõik valitud lood on aktsepteeritava sõnavaraga.
Kooriga olime sel korral saalis ja laulsime läbi mõned laulud, et õhtuseks kontserdiks valmis olla. Aga no ühe loo pärast jäi ikka süda valutama. Jäin lootma, et solistid ennast kokku võtaksid.
Kunstis voltisin mingit raamatut, mida nad vahepeal ilma minuta teinud olid. Tõmbasin pastakaga sellele ka paar ebavajalikku kriipsu igavusest ja värvisin pintsliga, mis laual vedeles, üle. Õpetaja, kusjuures, oli jälle üllatunud ja küsis, kas olen huvitatud osa võtma mingist konkursist ning reklaamis mulle art club'i. Kusjuures ma just plaanisin küsida ta käest selle kohta, sest ema tahtis, et mõne klubiga liituksin ja omale sõpru leiaksin.
Matemaatikas saime tagasi oma testid koos kommentaaridega ja tuli välja, et ma ei teinudki ühtegi viga.
Peale viimast tundi kogunesime kõik uuesti PAC'is (Performance Art Center), et ühislaulud esimest korda kõik koos läbi teha.
Kella viie-kuue paiku toimus Chili cook off & dessert dinner, aga ma olin juba emaga kokku leppinud, et ta toob mulle midagi Chick-fil-A'st. Siiski sättisin ennast koos koori sõpradega cafeteria'sse istusima. 
Kuna see jõuluvärk on siin suur, siis olid kontserdiks kokku tulnud paljud eelnevate lendude kooriliikmed ja otseloomulikult ei tundnud ma kedagi. Õnneks märkasin kaugel eemal ühe laua taga oma tantsu klassi semusid ja hängisin niikaua koos nendega. Smuugeldasime muffineid ja muud sellist.
Aeg lendas ja järsku avastasime, et olime seal ainukesed, kel seljas jõulukampsunid, mis tähendas, et kontsert oli alanud.
Kuna varsity laulis viimasena, sain veel oma kooriga klassis peaaegu et tund aega niisama aega veeta. Kontserdieelne lärm oli seal aga kannatamatu ja seega kasutasin ära helikindlate ruumide olemasolu. Lõpetasime ühes neis koguni kuuekesi (kuigi ruumi oli vaevalt digiklaverile). Üks tüdruk (Nina) teadis natuke akordidest ja oskas ennast nendega saata. Automaatselt valmis peas juurde kokkusobiv viisijupp ja sain jälle mitu milliselt-planeedilt-tuled-pilku. Õnneks ainult positiivseid. Nii me siis harmoniseerisime ja sain isegi pisut klahve näperdada.
Aega oli jäänud veel päris mitukümmend minutit ja uurisin vahelduseks, mis teised teevad. Jällegi avastasin end klaveri tagant. Seekord tüdrukuga, teisest koorist. Ta isegi teadis päris paljusid samu lugusid, mis mina ja jagasin mõningaid nippe. Pärast mängisin veel neile taustaks "Almost is never enough" ja tekkis küsimus: MIKS KÕIK SIIN NII HEA HÄÄLEGA ON???
Lõppude lõpuks jõudsin ikka lavale ka ja nagu ma arvasin, keerasidki nad selle ühe laulu nässu. Lavanärv it is. Siiski midagi hullu ei olnud ja kõik ülejäänud kulges plaanipäraselt. Kuigi jah... Neil teistel meie kooli kooridel on ikka arenguruumi küllaga (eriti hingamine laulu ''Carol of the Bells'' ajal).
Eelviimase laulu ajal hakkas saalis lund sadama ja Mr. Hardy viskas nalja, et kui taevast ei tule, peab seda ostma.
Kokkuvõtteks nii palju, et mulle meeldis eelmine kontsert rohkem. Aega jäi väheks ja paar parimat laulu jäid välja (üks neist näiteks ''The Nutcracker'').
Piltidega aitas jällegi Twitter:




Ja videod:

Carol of the Bells (kõik CTHS koorid koos)
Noel (ainult Varsity)

Jõulumeeleolu rikkus ära aga kojuminek, kui jälle T-särgi väel autoni jalutasime.
Millal ometi see talv siia jõuab?

15.12.15 teisipäev

Okei see väsimuse värk hakkab juba ära tüütama. Kogu päev motiveeris mind vaid pilt voodist mu peas. 
Lõuna asemel läksin oma ajaloo testi parandama ja sain sellega korda.
Teel sealt järgmisse tundi nägin ema. Ta asendab koolides endiselt aeg-ajalt õpetajaid enda õppimise kõrvalt. Küll ikka on viitsimist.
Environmental Systems'is lõi välja minu olematu temperament. Sain õpetaja peale nii kurjaks ja terve selle tunni elasin oma vihasust välja ühe kuti peale, kes mu kõrvale istuma sattus (Poor you!). 
See õpetaja lihtsalt ei pööra üldse tähelepanu õpilaste probleemidele. Mul on endiselt mõned nullid tööde eest, mille ajal ma kas ära olin ja tema lubatud koopia sellest polnud endiselt (ka peale kolmandat korda küsimist) minuni jõudnud või tegin töö juba ammu ära ja ta lihtsalt ignoreerib selle hindamist. Lisaks on tänu mu Mehhiko sõprade lahkumisele ka ühe projekti eest madal hinne, mida ta lubas parandada, aga guess what? See sama lubadus läks tal meelest. Muidugi ei ole ka see veel kõik, sest miks mitte panna mulle töölehe eest, mida ma ei ole teinud, 70. Lihtsalt, et keskmist alla tõmmata? Ja kui juba jutuks tuli siis, miks puudub 20p mu plakatite eest, kui kõik nõuded olid täidetud. Nii närvi ajab juba, kuidas ta minu küsimuste peale lihtsalt naeratab ja mööda vaatab. Aghhh.
Kunsti klassi tuli enesetapu teemal rääkima keegi sotsiaaltöötaja. Isegi päris huvitav oli kuulata, kuigi teadmine, et keskmiselt iga kolmekümne sukundi tagant saab selle tagajärjel keegi surma. Ja veelkord pean ära mainima, kuidas mind häirivad need õpilased, kes selliste loengute ajal lihtsalt telefonis istuvad või koguni ''naljakaid'' kommentaare loobivad.
Kuna oli teisipäev, siis toimus minu esimene art club. Valisin ikka parima nädala sellega liitumiseks, sest kõik olid toonud kaasa erinevaid küpsetisi, komme, krõpsu ja muud junk'i, et selle aasta viimast koolinädalat tähistada.
Aa ja uute sõprade leidmise kohapealt nii palju, et ma tõesti ei suuda sõprustada inimestega, kes mulle lihtsalt oma oleku pärast ei meeldi. Olgu see siis ameerikalikult lapsik või liiga ninakas. Jah ma tean I'm too picky, aga ükskõik kui positiivselt ma ka ei suhtuks, see konflikt mu sees lihtsalt ei leia lahendust.
Koju jõudsin alles kella kuue paiku ja vajusin enam-vähem sellel ajal ka voodisse. Iseasi, mis kell lõpuks magama jäin.

16.12.15 kolmapäev

Lõunapausi veetsin järjekordselt tööd tehes. Seekord püüdsin siis keskkonnaõpetuse essee mustandiga valmis saada, et tunnis puhtandit kirjutama hakata.
Kunstis tuli õpetaja meie laua juurde ja küsis, kas mul oleks talle midagi ette näidata, et nad saaksid mind järgmiseks semestriks kõrgema tasemega klassi paigutada. Kui see nüüd jälle tunniplaani muutust tähendab siis andke aga minna!
Enne koju minekut ütles Larisa, et meile oli pakk tulnud ja see ootas mind ta õe kodus. Niisiis läksin sellele sinna järgi.
Pakk oli suurem kui oodata oskasin ja kingiideed olid superhead, kuigi selle eestikeelse ristsõnaga ma küll tegelema ei hakka. Blogigi kirjutamine nõuab EKI abi.





17.12.15 neljapäev

''Kaseke''. Ja nüüd loe seda uuesti, aga nagu sa ei oskaks eesti keelt.
Just nii kõlas reaktsioon, kui sõpradele koolis eesti komme jagasin. Tahaks selle küll mainimata jätta, aga tegelikult sõin ise pool pakki üksinda ära.


Tantsu klassis otsustasin ma enam mitte tantsida, sest miskipärast hakkasin nägema ühe teise tüdruku kavas enda oma liigutusi. Parem harjutan kodus edaspidi.
Kooris selgus, et absoluutselt kõik peavad tegema soolo ja nii ma siis valisin kolme laulu seast välja selle kõige vähem halvema. Edu mulle itaalia keelega igatahes!
Art class'is näitasin õpetajale oma sketchbook'i ja ta voltis lahti minu ''Failings'' osakonna. Ta näitas seda ka teisele õpetajale ja loodetavasti nad nüüd midagi ümber ei otsusta.
Õhtul kodus me midagi ei teinud. Kõik peale minu magasid ja isegi õhtusöök tuli ukse taha pitsa kujul.

18.12.15 reede

Viimane koolipäev enne vaheaja algust ja tänu sellele oli meil poolik päev. Toimusid ainult 5 viimast tundi.
Minu esimeseks tunniks oli seega koor. Kõik olid kaasa toonud igasugust näksimist ja need nelikümment kolm minutit möödusid süües, filmi vaadates ning jutustades.
Üheski tunnis midagi õppimiselaadset ei tehtud väljaarvatud muidugi Environmental Systems.
Tunnid lõppesid kell üks ja seejärel läksime otse koju.
Kirjutasin veidi blogi ning siis tuletas Larisa meelde, et peame hambaarstile minema.
Kuna nad olid midagi seal sassi ajanud siis mina oma probleemile lahendust ei leidnud. Ema lubas vaheaja jooksul kuhugi aja saada. Nimelt tuli mul see breketijärgne traat hammaste tagant natuke lahti. Midagi hullu ei ole, aga lihtsalt kardan, et hambad liiguvad paigast kui kaua viivitan.
Kui Audrey oma breketitega ühele poole sai käisime läbi Apple Store'ist, et omale lõpuks ometi uue telefoni saaksin osta. Ehk nüüd on pildid parema kvaliteediga.


Can u see the difference?



Esmaspäev, 14. detsember 2015

Christmas party

11.12.15 reede

Reedene rõõm oli juba teise tunni ajaks kadunud. Mis oleks parem sissejuhatus nädalavahetusse, kui ajaloo test? Olin selle igaljuhul täiesti ära unustanud ja nagu kõik eelnevadki korrad kodus ette ei valmistunud. Ja kas saakski õppida, kui töös on küsimused justkui teise teema kohta.
Esimesel kuul arvasin, et asi on minu väheses inglise keeles, aga mida aeg edasi, seda rohkem veendusin, et viga on milleski muus.
Tunnis ei ole aru saamisega probleeme, aga kui töö ette visatakse, tundub, nagu oleksin millestki ilma jäänud. Ja kusjuures ma ei eksinudki sellega, sest selgus, et kohalikele õpetatakse sama asja mitu aastat järjest. Iga korraga minnakse sügavamale ja lisatakse fakte. Püüa siis aru saada, kui 10 eelnevat õppeaastat USA ajalugu on üks suur lünk. Nagu alustaksin uue võõrkeele õppimist edasijõudnudte klassis.
Päev läks edasi sama edukalt. Nimelt avastasin, et olin koju jätnud oma keskkonnaõpetuse plakatid. Esimene mõte oli loomulikult helistada emale, aga mu telefonil oli aku tühi. Õnneks vabandasin ennast välja ja õpetaja lubas koju minnes mul lihtsalt talle pildid saata.
Matemaatikas oli järjekordne töö ja millegi pärast ei tundunud ennast päris sada protsenti kindlalt. Võib-olla viib see mu keskmise (100) nüüd veidike alla - olukord, kus vajab meeldetuletamist fakt, et need numbrid ei oma tagasi Eestisse minnes mingit tähtsust.
Peale tunde võttis Larisa mind kooli juurest peale. Audrey ja Adrienne olid juba autos, sest viimasel oli hambaarst. Ei teagi, kas see hamba teema oli kuidagi seotud, aga enne koju minekut käisime Orange Leaf'is (külmutatud jogurtid, smuutid, jäätised lisandivalikutega).
Tagasi plakatite juurde. Muidugi ei kulgenud ka piltide saatmine probleemideta, sest see rakendus ei lubanud mul neid sisestada. Saatsin õpetajale siis meili, aga vastust jäi tulemata.
Otsustasin lõpuks ennast koolist täielikult välja lülitada ja ajule puhkust anda. Parim viis selleks oli kuulata emakeelt ja vaadata meie oma kodumaist multikat - ''Lotte reis lõunamaale''.


12.12.15 laupäev

Ärkasin, lugesin raamatut, käisin pesus, koristasin, mängisin isaga kitarri, küpsetasime ja valmistusime õhtuseks peoks.


Külla pidi tulema palju pere tuttavaid ja sugulasi, et pidada maha üks jõuluteemaline üritus. Ma ei teagi palju meid lõpuks kokku oli, aga maja muutus viis korda väiksemaks.
Lapsi oli ka väga palju + igaüks kuulas telefonist valjult oma muusikat, mõni proovis trumme mängida või istus klaveri taga, mis kõik kokku tekitas ülemisel korrusel tohutu lärmi. Imelik on olla see kõige vanem.
Iga külaline oli kaasa võtnud ka kingituse, mis peale lõbusat mängu endale omaniku sai. Mina lõpetasin kuuma šokolaadi, vahukommide ja kahe tassiga.


...Ja endiselt ei ühtegi piparkooki, päkapikku, jõulukalendrit ega lumehelvest.

13.12.15 pühapäev

Alles kell 12 sai mind ülesärganute nimekirja arvata. Alati olen mina olnud esimene, kes jalad alla saab, kuid see hommik oli midagi erandlikku. Ust avades sain ka piisava selgituse. Üks õdedest oli peale pikka ootamist lõpuks ometi saanud omale mingi uuema Wii süsteemi ja paar uut mängu. Sain ka korra käed külge, aga polnud eriti minu teema.
Püüdsin olla produktiivne ja lõpetasin ära ühe raamatu, tegin koduseid töid üle mitme nädala, töötasin oma tantsu kallal (dance class'i projekt) ja kirjutasin blogi. Siin sa nüüd oledki. Jälle olevikus.

Teisipäev, 8. detsember 2015

Kuuse ehtimine

30.11.15 esmaspäev 

Šokeeriv nädala algus.
Nimelt tulid Salma & Evelyn lõunale teatega, et lähevad tagasi Mehhikosse ja see on nende viimane päev koolis (loe: offically friendless). Põhjuseks probleemid tädiga (kelle juures nad siin USAs elasid) ja koduigatsus. Võib-olla tulenes see sellest, et nad vaheajal kodus käisid. ELOl ka mainiti, et tavaliselt kui koduseid nähakse, lõpetatakse nendega kodumaale kaasa minnes.
Igatahes oli see mulle täiesti ootamatu uudis. Kellega ma nüüd koos lõuna veedan? Kellega keskkonnaõpetuses igavuse vastu võitlen? Kellega arutan inglise keele grammatika üle? Aga suhtugem positiivselt: mind lükati jälle comfort zone'ist välja - ehk sunnib see uusi sõpru leidma?
Kuuenda tunni ajal öeldi raadiost, et toimub simulatsioon või siis teisisõnu, tegime läbi olukorra, kui kooli ala peaks tabama tornaado. Niisiis kolisime kõik alumistele korrustele ja hiljem saadeti ka ōue paariks minutiks. Ei saanudki aru, mis põhimõttega. Et saaks pealt vaadata kuidas tornaado hooneid hävitab või mis?
Peale tunde jätsin kaksikutega hüvasti ja hoidsime koos pisaraid tagasi. ''Stay strong'' they said.
Kardan juba seda päeva, kui ise lahkuma pean. Õnneks on mul veel 6-7 kuud aega selleni.
Koju jõudes tellisime pitsad ja mängisime koos (ema, õed ja Sydney) lauamängu ''Exploding Kittens''. Ainuke mäng siiani, mille võita suudan.

1.12.15 teisipäev

Hommikul ärgates ja püsti tõustes maandusin põrandal. Üks jalg lihtsalt ei tahtnud kanda sel päeval.
Nali jätkus kolmanda tunni ajal (sel korral küll mitte minuga), kui tantsu õppimisega edasi liikusime ja lisasime uue hüppe (?). Pikali käis koguni kaks tüdrukut. Üks neis lõpetas ratastoolis. Peale seda keelati ära sokkide kandmine (sest no miks mitte kuulata kui juba miljon korda sellest on räägitud??).
Lõuna veetsin raamatukogus, sest tõesti ei olnud tuju ilma Salma ja Evelyn'ita cafeteria's süüa.

2.12.15 kolmapäev 

Olin juba riidesse pannud ja söönud, kui mind tabas peavalu ja palaviku tunne ning läksin tagasi voodisse. ,,Jälle jäid koju?" sa küsid.
Arutasin seda just ühe teise vahetusõpilasega, kes oli Eestis harjunud ainult 4 päeva nädalas koolis käima, kui sedagi. Siin aga väga ei puuduta ja vist isegi on mingisugune limiit ette antud. Küsisin klassis ühelt tüdrukult, aga ta ei teadnud ka täpselt öelda. Üldse ei tea siin keegi midagi. Kusjuures 90% õpilastest pole nende aastate jooksul isegi meelde jätnud, millal täpselt vaheajad on või mis kell tunnid lõppevad. Täielik kaos. Isegi oma hinnetele pole paljudel ligipääsu. Sain inglise keele õpetajalt eraldi koodid, et midagi üldse näha, sest nagu iseseisvale eestlasele kombeks, ei ole ma harjunud, et ema iga nädal hinnete seisu ette kannab. Lisaks on mulle kui eurooplasele arusaamatu ka see, mõnes tunnis midagi ei tehta või et juba 10 minutit enne tunni lõppu pakkima hakatakse. Mina olen pigem selle poolt, et võtaks ajast maksimumi ja lõpetaks tänu sellele koolipäeva varem ära. Lõikaks ära iga tunni lõpust need üleliigsed kümme minutit ja lühendaks lõuna pausi poole tunni võrra ning kool oleks läbi juba kell 2:40. Üks neist erinevustest, millele lähenen selle ainult-6-kuud-veel-mõttega. 
Niisiis jah, jäin koju.
Midagi põnevat sel päeval ei teinudki. Enamasti magasin seitsme teki sees ja jõin palju vett.

3.12.15 neljapäev

Hommikul ärgates avastasin ennast kodusena koos Adrienne'ga. Õnneks tundsin mina ennast juba paremini ja otsustasin ema soovitusel natukeseks õue värsket õhku hingama minna. Sellest natukesest kujunes aga tervelt 60 minutit. Hea jõulumuusika ja soe päike mõjusid päris hästi. 
Tegin piltidest eraldi postituse. Eks vaata ise järgi, kuidas see detsember meil siin Texases välja näeb.

4.12.15 reede

Hommikud on siin külmad ja kool kohe kuidagi ei kutsunud. Hoolimata sellest pidin ennast autosse veeretama. 
Inglise keeles alustasime esseed luule teemal ja tuli välja, et ma ei jäänudki paljust ilma, kui puudusin.
Tantsimise asemel saadeti meid väikesesse auditooriumisse, kus oli meil vaba aeg. Kasutasin võimalust ja püüdsin veidikenegi enda sotsiaalset külge üles näidata ja selgus, et üks tüdruk nimega Ingrid, kes muideks on senior, elab mu kodule väga lähedal ja ta on täitsa tore (mehhiklane jälle muidugi).
Kooris tegelesime endiselt oma jõulurepertuaariga ja RVB (Ranger Vocal Band) tegi tunni lõpus ka oma esituse. Ehk siis "Mary, did you know" by Pentatonix. Kõlas täpselt samahästi.



Kunstirühm kinkis meie ühele juhendajale selle pildi.



Environmental Systems'is oli sub ja õpetaja polnud midagi teha jätnud. Seega jälle üks lebotamise tund.
Kunstis olid nad alustanud kalendri tegemist, kui puudusin. Jõudsin sellega kiirelt järje peale. Polnud midagi keerulist.
Matemaatikaga sama lugu. Hakkasime võtma funktsioonide teemat ja nüüd pühendun seal tunnis rohkem sõnavarale. Siiski-siiski lähenevad USAkad ka sellele teisiti ja õpin iga tunniga juurde midagi uut ammu tuttavale teemale. Päris huvitav on - ilma sarkasmita.
So... Peale tunde jälle koju ja nädalavahetuse algust nautima.
Õhtul seadsime perega sammud (või siis rattad) restorani poole (kahjuks küll ilma Audrey'ta - ta oli sõpradega kuskil). 
See koht oli jälle üks neist Texase stiilis restoranidest. Ja lõpuks ometi sain ka oma VÕP missiooniga ühelepoole ehk siis üllatus on tulekul!!



5.12.15 laupäev 

Juba kolmandat korda ärkasin sellest kohukese-unenäost ja tõdesin, et ei näe neid enne suve külmkapist vastu vaatamas.
Kurva meeleolu pühkis minema aga teadmine, et pidime sel päeval kuuse kapist välja võtma ja ehted külge panema. Kujuta nüüd ette seda tunnet kui summutad muruniiduki mürinat jõululauludega. Kas see ongi jõulutunne?



Ja meie ülemise korruse kuusepuu.


6.12.15 pühapäev

Okei tegelikult ei mäleta ma absoluutselt, mida ma sel päeval tegin ja kuna pilte ei ole siis parem skip'in.

7.12.15 esmaspäev

Riided selga ja kooli.
Mitte midagi erakordset. Lõuna olen endiselt sunnitud veetma raamatukogus - kusjuures ma megalt naudin seda vaba aega. Eriti kui loen mõnda head raamatut, nagu praegu. Tegelikult on tegemist keskmiselt keskmise love story'ga aga see tekitab hullult chill'i surfimeeleolu. Niisiis võib mind leida kella 12 paiku nendelt tugitoolidelt omaette naeratamas.
Peale tunde võttis ema meid peale ja läksime koju. 
Avasin jälle telefoni saja teatega (sest endiselt ei aktsepteeri kooli wifi paljusid sotsiaalmeedia võrgustikke). Nende hulgas missed call from Lisanna. Jessss *call back*. Praktiseerisin jälle oma alla käinud emakeelt (võrreldes Lisanna omaga, on minu eesti keel ikka õks suur katastroof) ja host mom ütles, et ta pole kunagi kuulnud mind nii palju rääkimas. No aga tõesti oli palju muljetada! Arutasime keele arengu üle ja tõdesime koos, et Eesti noorte inglise keel on ikka ülimal tasemel - niiet ärge tulge mulle hiljem ütlema: ,,Aga sa elasid aasta aega Ameerikas!''. 
Muidugi tunnen arengut, aga sellest levelist on mul ikka veel palju puudu.