Pühapäev, 15. november 2015

Kultuurišokk

Tean, et olen kusagil siin lausete vahel juba maininud, et midagi kultuurišoki sarnast kogesin, kuid korralikult sain selle laksu alles nädal aega tagasi, kui ''olin haige''. Või noh ei teagi, kas need jutumärgid siin vajalikud on, sest haigelt ma tõesti ennast tundisn.

Defineeri ''kultuurišokk''

,,Normaalne reaktsioon nendele suurtele muutustele, millega tuleb kohaneda. Tunned ilmselt suurt sisemist konflikti oma uute ja vanade väärtuste vahel. Võid tunda end eemaletõugatuna, agressiivsena või isoleerituna maailmas, mis ei jaga sinu tegemisi, mõtteviisi, käitumist ja isegi ei ''mõista'' sind.
Füüsilised sümptomid (unisus, tahaks palju ja kogu aeg magada; toiduharjumused on muutunud - sööd vähem või rohkem kui vanasti, nutmine, kergelt haigestumine...) ja ka vaimsed sümptomid (tunned end üksikuna, tüdimus, koguigatsus, kodu idealiseerimine, sõltuvuse tunne, ujedus, vaenulikkus, sotsiaalne tagasitõmbumine, suur mure oma tervise ja turvalisuse pärast, reeglite vastu mässu tunne, stereotüüpide loomine vahetusriigist...) võivad ilmneda. Enesehinnangu langus on ka väga sage. Tugev ebameeldivustunne vastuvõtva maa kultuuri suhtes, eksisteerimise küsimus: kes ma olen ja miks ma olen?''

Nii seletab seda sõna YFU Eesti Ellujäämisõpik, mis meile ELOlt kaasa anti. Siiani tundus rohkem nagu muinasjutu raamat, kuid tuli välja, et seda ei paigutatagi fantaasia žanrisse. Kõik vastab tõele.

(Mina olen praegu vist selles teises sügavikus.)


,,Vastupidine kultuurišokk vastab Sinu uuestikohanemisstaadiumile (nüüd saan aru, mis host mom mõtleb nende pikkade eesti keelsete sõnade all) ükskord kui oled uuesti tagasi kodus. See on tavaliselt tugevam, kui see esimene, mida kogesid välismaal olles.''

That's why I don't want to talk about leaving.

,,Aa, et siis koduigatsus?''

Püüan mitte väga sügavale filosoofiasse minna, aga kujuta ette seda tunnet, kui sa ei tea enam, kus kodu on. Püüa siis seda igatseda. Võib-olla on see ainult minu probleem, aga ma tõesti pole siiani kordagi mõelnud vahetusaasta katkestamisele ja tagasi lennule. Pigem püüan sellest mööda vaadata, kuni võimalik. Kusjuures on ka juba neid, kes plaanivadki peale vahetusaastat oma elu vahetusriigis jätkata või kolida sinna tagasi hiljem, kui Eestis koolidega ühelepoole saadud.



So, why did I even try?

Kuidas ära tunda?

Ega ma ei tundnudki. Nagu ülal mainisin, arvasin, et mul oli see periood ära ja elasin rõõmsat elu, kuni hakkasin iga päevaga üha rohkem tundma kohutavat väsimust ja nägema kultuuridevahelisi erinevusi, mis lihtsalt pähe ei mahtunud.
Niisiis ärkasin ühel hommikul ja mulle jõudis kohale, et nüüd see ongi käes - päris kultuurišokk. Ma pole kunagi midagi sellist tundnud. Püüdsin selle mõtte maha suruda ja läksin kooli. Kellelegi ei rääkinud ja isegi püüdsin ignoreerida. Siiski ei saanud muule mõelda ja koolis oli raske keskenduda. Terve päeva oli abitu tunne ja see eestikeelne sõnapaar ''nutt kurgus'' sobiks ka ideaalselt minu tundeid kirjeldama. Lihtsalt kurbustunne, mille põhjusest keegi (kaasa arvatud mina ise) aru ei saanud.

Mis see siis ikkagi endast kujutab?

Minul väljendus kultuurišokk peamiselt väsimuse, endassetõmbumise, enesehinnangu languse, eemaletõugatuse ja  üksildase tundega. Lõin alateadlikult stereotüüpe ja tundsin, nagu keegi ei mõistaks mind. Kohutavalt hakkasid häirima pisikesed asjad. Näiteks erinevate sokkide kandmine, aeglaselt kõndimine kooli koridorides jne.
Emotsioonid olid ka üsna sassis. Ei saanud enam täpselt aru, kus on ''kodu'' ja kuhu ma kuulun. Küsimus tekkis ka enda kohta: kes ma olen ja miks ma pole nagu kõik teised siin. Küll aga võis pikalt loetleda iseloomujooni, milline ma olla tahaksin. Kadri just jagas meie YFU lennu grupis ühte pilti, mis ülihästi seda tunnet kirjeldab.


Mis on vastumürk?

Rääkida, rääkida, rääkida! Minul aitas super hästi kui lihtsalt host emale kõik mured ära kurtsin. Seepeale andis ta mulle paar koolivaba päeva, et ennast välja puhata (btw meil pole siiani vaheaga olnud ja põhimõtteliselt kohe kui USAsse jõudsin, algas kool). Mõjuv põhjus oli ka mu kahtlane tervis, kuigi palavikku ei olnud. Lihtsalt nõrk tunne ja VÄSIMUS.
Mul on oma perega ikka megalt vedanud ja ma ei kujuta ettegi, mis ma ilma nendeta teinud oleksin.
Kõige paremini aitabki kellegagi rääkimine ja muideks ka teiste vahetusõpilastega arutamine loob selle we're-all-in-this-together-tunde. Minul aitas ka endiste VÕP'ide blogide lugemine. See tõi kuidagi positiivsema tunde ja sain motivatsiooni juurde.
Lisaks soovitatakse ka omale igaks päevaks pisikesi eesmärke luua, et ennast veidi tagant sundida ja mitte sinna staadiumisse kinni jääda, sest peale kultuurišokki pidavat ju kõik ülesmäge minema hakkama. Tuleb lihtsalt üle olla ja sisendada endale, et see on normaalne ja mitte igavene nähtus.

Tagasi olevikku

Kogusin tegelikult päris kaua julgust, et seda postitust siin avaldada, sest nagu Eelorientatsioonilgi rõhutati: ,,Ärge kurtke oma muresid Eesti pere või sõpradele, sest nemad ei saa teid kuidagi aidata''. Tõsi kah! See ongi vist see ''iseseisvusõpe'', mida meile lubati.
Tunnen ennast nüüdseks juba palju-palju paremini ja püüan sotsiaalselt aktiivsem olla, et mitte seda kõike uuesti läbi elada.


Vabandused

Tõesti väga vabandan selle negatiivse postituse eest, aga tahtsin lihtsalt meelde tuletada, et tegelikult pole see vahetusõpilaseks olemine nii lihtne. Ei taha sellega tulevasi vahetusõpilasi ära hirmutada ega midagi. Lihtsalt võtke seda, kui normaalset protsessi, mis on osa kogemusest and I promise...



...It's all gonna be worth it!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar