Vahel vaatan Eesti ilmateadet, et aru saada, mis aastaaeg on või kaua tegelikult juba USAs olnud olen.
Maailm
Alustangi kohe selle aktuaalse teemaga.
Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, mis seal Pariisis täpselt toimus ja kes, kus või kellele mitu pommi alla pani.
Kusjuures avastasingi selle uudise ainult tänu nendele lipuvärvides Facebooki profiilipiltidele ja YFU grupile (kellegi koolile tehti pommiähvardus ja muud põnevat).
Mina uudistega siin üldse kursis ei ole, veel vähem Euroopa omadega. Perega küll tuli korra jutuks, aga palju rohkem tunti muret tornaadohoiatuse, kui võimaliku kolmanda maailmasõja pärast. Seega jah - siin kedagi see väga ei kõiguta.
Keel
Nagu juba kindlasti maininud olen, oli minu inglise keel siia jõudes ikka päris piinlikul tasemel (kui üldse mingiks tasemeks saab nimetada). Lisaks oli erinevus ka selles, et õppisin koolis Briti inglise keelt, mis tähendab, et tulin siia põhimõtteliselt nullist. Imelik mõelda isegi, kui palju ma tegelikult selle ajaga juba õppinud olen.
Olen tähele pannud, et ma ei küsi enam nii palju üle, mis mulle öeldakse ja räägin ise ka rohkem (loe: julgem rohkem eksida). Lisaks tunnen ära aktsendi ja leian teiste vigu. Keskenduma ei pea ka eriti. Näiteks kui tegelen millegagi parasjagu ja keegi räägib ning siis jutu lõpus ütleb küsiva tooniga mu nime, pole vastamisega probleemi.
Koolis läheb ka iga päevaga kergemaks. Suudan rohkem kaasa rääkida ja arutada igasugustel teemadel (väljaarvatud keskkonnaõpetus muidugi).
Siiski on sõnavaraga endiselt keeruline, sest lihtsalt ei suuda uut infot talletada.
Hobid & oskused
See oli teine suurem tähelepanek.
Iga kord kui mõnda pilli mängin, joonistan, laulan-tantsin, Rubiku kuubikut lahendan või teen midagi, mis mulle igati normaalne tundub, vaatavad USAkad suurte silmadega, nagu oleksin üliandekas.
Jutt käib lihtsatest asjadest, millele Eestis kunagi tähelepanu ei pööratud. Nagu näiteks see, et ise omale 10-aastaselt süüa teed, üksinda bussiga teise linna sõidad, arvutit kurjast kraamist puhastad, midagi illegaalselt installid, teed ilma abi küsimata kodused tööd ära, planeerid mingit suuremat üritust, vaatad/kuulad/loed uudiseid, omad pangakaarti või õmbled mantlile nööbi tagasi. Ma tõesti tunnen, nagu oleksin mingi imemasin siin.
Ärge valesti aru saage - ei, nad ei ole rumalad. Lihtsalt elueesmärk ei ole saavutada üksiku hundi level, sest esimesel kohal on pere ja tutvused. Või siis teisisõnu: miks raisata oma aega, kui keegi juba seda sinu eest tegi? Abi on vaid kliki kaugusel. Nautigem elu.
Muusika
Püüdsin seda küll eelnevate teemade juurde lisada, aga noh siin ma nüüd olen.
Tahtsin lihtsalt eraldi ära mainida, et vahetusaasta on avanud mulle täiesti uue maailma.
Arvasin küll juba Eestis, et saan laulude sõnadest aru, kuid nüüd siin olles tuleb see kuidagi loomulikumalt.
Lihtsalt see tunne on ülim, kui kuuled mingit lugu, mis sulle meeldis aastaid tagasi ja alles nüüd saad selle sisule päriselt pihta. Ei oskagi paremini kirjeldada. Muusika on minu jaoks saanud hoopis teise tähenduse ja väärtustan head kraami kümme korda rohkem kui enne.
...Ja muidugi ei saa lisamata jätta ka oma viimaste kuude (kui mitte aastate) lemmikud:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar