Esmaspäev, 23. november 2015

Parade of Lights

16.11.15 esmaspäev

Esimeses ja teises tunnis oli asendusõpetaja ehk täitsime töölehti (juba viiendat korda leian ennast kirjutamast "täidsime").
Kogu ülejäänud koolipäev möödus nagu ikka.
Koju tulin bussiga, sest Adrienne'l oli club ja Larisa'l polnud mõtet mitu korda sõita.


Siis oli mul umbes pool tundi aega, et ennast õhtuseks danceshow case'iks valmis panna. Pidin tegema meigi ja soengu ning seega oli mul megakiire, kuid õnneks jõudsin (...ja "jõutsin") siiski õigeks ajaks kooli tagasi.
Meie grupp (Dance 1) esitas kolm tantsu. Vist läks hästi, kui välja arvata, et ma viimase kava ajal peaaegu et lavalt väljas olin. Too many people. Aga noh Danny ja Adrienne ütlesid, et muidu tuli välja küll.


Peale esinemist viis Danny meid Chick-fil-A'sse sööma ja peale seda läksime koju.
Aa ja veel üks asi. Host isa rääkis, et ta on kitarri mänginud vähem kui kaks aastat. Kuidas on see võimalik? Noodist küll ei mängi, aga ma tõesti ei tea kedagi paremat. Piinlik võrdlus: ma olen kitarriga tuttav viimased 6-7 aastat.

17.11.15 teisipäev

Ärkasin unenäost, kus oli neljapäev ja seega arvasin, et on ainult üks päev veel vaja koolis käia ja siis saab vaheajale. Kahjuks avastasin ennast siiski teisipäeva hommikust. Niisiis püüdsin oma motivatsiooni jäägid kokku kraapida ja alles peale teist äratuskella edasi lükkamist sain jalad alla.
Inglise keeles oli jälle substitute ja lõpetasime oma töölehti, mille ma varem valmis sain ja siis lihtsalt laua taga pead püsti püüdsin  (...või "püütsin") hoida.
Kunstis käisid rääkimas mingid tädikesed kusagilt Texase ülikoolist. Mul hakkab alati nii kahju nendest inimestest, kes presentatsioone annavad ja siis kui lõpuks küsivad, kas keegi huvitub või tahab lisainfot, on saalis haudvaikus, aga no see selleks.
Kogu päev venis kuidagi eriti pikalt, sest ei saanud mõtteid tagasi koju magama minekust eemale.
Lõpuks kui koju jõudsin, oli muidugi igasugune väsimus läinud ja püsisin piisavalt kaua üleval, et Larisa mu tuppa uurima tuleks. Nüüd arvab ta kindlasti, et olengi igal õhtul nii hilja üleval ja see seletaks ka mu hommikust väsimust. (Muide jutt käib numbritest 10:30).

18.11.15 kolmapäev 

Tantsu klassis hakkasime õppima kava Adele uue lauluga ("Hello"). See on nii minu stiilis tants ja olen ülipõnevil, kuigi lugu juba veidi kopa ette on visanud.
Teistes tundides midagi huvitavat ei juhtunud ja kui lõpuks koju sain, olin lihtsalt oma toas ja kirjutasin blogi ning lugesin raamatut ("Backlash").

19.11.15 neljapäev

Kooris lindistasime üles kõik jõululaulud, mida siisani õppinud oleme, et teised koorid meie järgi reedel, kui asendusõpetaja on, õppida saaks.
Environmental'is oli juba teist päeva sub ja kuigi see naine oli kuri, lubas ta meil lihtsalt juttu ajada ja ei pidanudki neid töölehti lõpetama.
Kunstis hakkasime värvima oma savist palli, mis peaks vist mingi pilli moodi olema (sees on pisikesed kuulid). Need tunnid on siin ikka kordades huvitavamad, kui Eestis.

20.11.15 reede

Esimene mõte ärgates oli: ,,Only one more day to go!" ja minu õnneks möödus see päev superkiiresti.
Kooris polnud meil juhendajaid ja et vaba aega saada, laulsime kiirelt kõik laulud korra läbi. Seejärel avastasin ennast väikesest tüdrukute pundist, kus kogu ülejäänud tunni juttu ajasime.
Keskkonnaõpetuses oli õpetaja üle kahe päeva jälle tagasi ja pidime selle tunniga mingi kuuelehelise töölehe ära täitma, millest eelmised päevad kõik kõrvale hiilisid.
Kunstis lõpetasime oma savist kuulide värvimise ja viimase tunni (Math) ajal oli test.
Kodus nautisin vaheaja algust ja õhtul läksime restorani sööma (Taste of Asia - meeldetuletus: mu lemmik place siiani). Sain jälle oma orange chicken'it ja elu on ilus. Lisaks aeti sassi, millist riisi keegi tahtis ja seega oli meil topelt.

21.11.15 laupäev

Kell 8-9 tuli Larisa meid äratama, et ennast valmis paneksime. Niisiis rullisin ennast alla korrusele, panin kõhu jälle head ja paremat täis ning läksime autosse, et kõik koos Audrey selle hooaja viimaseid võrkpalli võistluseid vaatama minna.
Veetsime seal kogu päeva (4-5 tundi) ja Danny käis meile vahepeal kuuma šokolaadi ja sõõrikuid toomas.
Audrey tiim võitis kaks esimest mängu ja peaaegu ka kolmanda kuid kahjuks viimasele ei saanud. Palju pisaraid, aga siiski hästi mängitud!
Koju jõudes oli tunnike aega niisama lebotada ja siis saatsime ära host isa (pidi tööle minema jälle paariks päevaks) ning Audrey läks sõbranna poole. Meie kolmekesti sättisime ennast valmis, et Sydney sünnipäeva restorani tähistama minna. Jälle üks mehhiko söögikoht.
Kui lõpuks tagasi olime, vaatasime filmi ("Dream House") ja vedelesime niisama.

22.11.15 pühapäev

Ärkasin ülesse suure pannkoogiisuga ja tormasin seejärel alla, et uurida, kas ema on ärganud. Leidsin hoopis Princess'i.


Kui ema nägin, uurisin, kas meil on kõik vajalik olemas ja hakkasin kokkama.


Koogid tulid muideks palju paremad välja kui Eestis olen teinud ja nüüd sean juba uusi eesmärke küpsetamiseks. Perele igatahes meeldis, kuigi ise olin rohkem ärevil.
Peale seda võtsin kiire dušši ja palvetasin, et juuksed ruttu ära kuivaks.
Seejärel korjasime peale Audrey oma sõpradega ning veel muudki rahvast, et kinno minna ("The Hunger Games: Mockingjay – Part 2").
Jõudsime kohale väga täpselt ning peale piletite ostmist ütles Larisa, et me Audrey ja Adrienne'ga saali kohti kinni läheksime panema.
Niisiis istusime seal tervet rida hõivates kui ema sisse tormas ja meile teatas, et me vales saalis oleme (aga no see mees ju ütles esimene uks vasakult!!). Anyway... Õigesse kohta jõudsime õnneks täpselt filmi alguseks ja oli päris hea vaatamine.
Kui uuesti tagasi kodus olime, sõime kiirelt ja otsisme välja oma joped, et Fort Worth'i tulede paraadile sõita.


See ei olnudki väga kaugel (kuigi aknast tundus) - ainult 15min. Suurem osa ajast kulus parkimiskoha leidmisele, sest seal oli ülipalju rahvast.
Kui lõpuks pargitud saime, hakkasime kõndima ja selgus, et oleme tupikus. Niisiis vahetasime suunda ja jõudsime peagi kohale. Igatsesingi juba seda jalgade tööd. 
Üritus oli vinge, kuid mulle pakkus rohkem huvi linn ise. Need kõrged ehitised ja ilusad hooned. Siin on kõik kuidagi ühes stiilis ja silm kohe puhkab seda nähes.


Imelik on küll näha vilkuvate tuledega lehtedes puid, kuid jõulutunne tekkis ikkagi.




Seisime seal päris pikalt vaadates erinevaid tuledega kaunistatud masinaid ja muud põnevat. Proovisime ka mõnda kohvikut leida, aga järjekorrad olid ülipikad ja seega kusagil ei peatnudki.
Õues oli sel hetkel päris külm (10C-15C) ja olin tänulik, et oma Eestist kaasa võetud paksu jope otsustasin selga panna.
Koju jõudes tegin omale teed ja õppisin veidi jälle üle pika aja uusi sõnu. Kirjutasin üles paar grammatika reeglit ja läksin magama.

Reede, 20. november 2015

Kolmas kuu

Iga kuu möödub järjest kiiremini ja ei suuda uskudagi, et varsti on jõulud. Siin pole endiselt talvest märkigi ja esimene vaheaeg algab ka alles järgmisest nädalast (siis 2 nädalat kooli ja jõuluvaheaeg).
Vahel vaatan Eesti ilmateadet, et aru saada, mis aastaaeg on või kaua tegelikult juba USAs olnud olen.

Maailm

Alustangi kohe selle aktuaalse teemaga.
Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, mis seal Pariisis täpselt toimus ja kes, kus või kellele mitu pommi alla pani.
Kusjuures avastasingi selle uudise ainult tänu nendele lipuvärvides Facebooki profiilipiltidele ja YFU grupile (kellegi koolile tehti pommiähvardus ja muud põnevat).
Mina uudistega siin üldse kursis ei ole, veel vähem Euroopa omadega. Perega küll tuli korra jutuks, aga palju rohkem tunti muret tornaadohoiatuse, kui võimaliku kolmanda maailmasõja pärast. Seega jah - siin kedagi see väga ei kõiguta.

Keel

Nagu juba kindlasti maininud olen, oli minu inglise keel siia jõudes ikka päris piinlikul tasemel (kui üldse mingiks tasemeks saab nimetada). Lisaks oli erinevus ka selles, et õppisin koolis Briti inglise keelt, mis tähendab, et tulin siia põhimõtteliselt nullist. Imelik mõelda isegi, kui palju ma tegelikult selle ajaga juba õppinud olen.
Olen tähele pannud, et ma ei küsi enam nii palju üle, mis mulle öeldakse ja räägin ise ka rohkem (loe: julgem rohkem eksida). Lisaks tunnen ära aktsendi ja leian teiste vigu. Keskenduma ei pea ka eriti. Näiteks kui tegelen millegagi parasjagu ja keegi räägib ning siis jutu lõpus ütleb küsiva tooniga mu nime, pole vastamisega probleemi.
Koolis läheb ka iga päevaga kergemaks. Suudan rohkem kaasa rääkida ja arutada igasugustel teemadel (väljaarvatud keskkonnaõpetus muidugi).
Siiski on sõnavaraga endiselt keeruline, sest lihtsalt ei suuda uut infot talletada.

Hobid & oskused

See oli teine suurem tähelepanek.
Iga kord kui mõnda pilli mängin, joonistan, laulan-tantsin, Rubiku kuubikut lahendan või teen midagi, mis mulle igati normaalne tundub, vaatavad USAkad suurte silmadega, nagu oleksin üliandekas.
Jutt käib lihtsatest asjadest, millele Eestis kunagi tähelepanu ei pööratud. Nagu näiteks see, et ise omale 10-aastaselt süüa teed, üksinda bussiga teise linna sõidad, arvutit kurjast kraamist puhastad, midagi illegaalselt installid, teed ilma abi küsimata kodused tööd ära, planeerid mingit suuremat üritust, vaatad/kuulad/loed uudiseid, omad pangakaarti või õmbled mantlile nööbi tagasi. Ma tõesti tunnen, nagu oleksin mingi imemasin siin.
Ärge valesti aru saage - ei, nad ei ole rumalad. Lihtsalt elueesmärk ei ole saavutada üksiku hundi level, sest esimesel kohal on pere ja tutvused. Või siis teisisõnu: miks raisata oma aega, kui keegi juba seda sinu eest tegi? Abi on vaid kliki kaugusel. Nautigem elu.

Muusika

Püüdsin seda küll eelnevate teemade juurde lisada, aga noh siin ma nüüd olen.
Tahtsin lihtsalt eraldi ära mainida, et vahetusaasta on avanud mulle täiesti uue maailma.
Arvasin küll juba Eestis, et saan laulude sõnadest aru, kuid nüüd siin olles tuleb see kuidagi loomulikumalt.
Lihtsalt see tunne on ülim, kui kuuled mingit lugu, mis sulle meeldis aastaid tagasi ja alles nüüd saad selle sisule päriselt pihta. Ei oskagi paremini kirjeldada. Muusika on minu jaoks saanud hoopis teise tähenduse ja väärtustan head kraami kümme korda rohkem kui enne.

...Ja muidugi ei saa lisamata jätta ka oma viimaste kuude (kui mitte aastate) lemmikud:






Esmaspäev, 16. november 2015

Üks tavaline nädal

9.11.15 esmaspäev

Tantsu klassis olime laval, sest juba nädala pärast on meil esinemine. Meid paigutati ümber ja olen nüüd igas tantsus (kokku kolm) keskel esimestes ridades.
Koju jõudes avastasin, et minu ajaloo keskmine hinne on järsult kukkunud ja tuli välja, et mul on mõned tegemata tööd. Niisiis saatis ema mu õpetajale meili ja ta lubas järgmisel päeval nende hinnetega tegeleda, sest üle poolte õpilastest on seda klassi fail'imas.

10.11.15 teisipäev 

Rääkisin ajaloo õpetajaga ja tuli välja, et pean tegema ainult ühe töölehe ja testi ning kirjand jääb vahele, kuna puudusin. Seega sain selle hindega korda lõpuks.
Lõunapausi ajal läksin inglise keele klassi oma kirjandit lõpetama ("Vägisi vaimselt haigete inimeste ravile saatmine"). Sain 98/100.
Environmental Systems'is pidime esitama oma plakateid, mida esmaspäeval tegime. Igale grupile jagati teema ja meie omaks sai Chernobyl. Minu partner oli mingi kutt, kes midagi väga teha ei osanud ja seega tegin kogu töö ise ära. Presentatsioonil jällegi ma ainult seisin ja hoidsin plakatit. Hashtag piiratud sõnavara.

11.11.15 kolmapäev 

Kuna järjekordne õppeperiood (2/6) hakkas läbi saama, oli early release day, mis tähendab, et toimusid ainult 5 esimest tundi + igaüks neist oli paari minuti võrra lühem ja koju sai juba kella ühest. Mina koju ei läinud, vaid tegin hoopis Alexis'ega plaanid. 
Läks ikka päris korralikult aega, et ta auto kooli territooriumilt üles leiaksin. Hull jamamine oli selle juhendamisega ja tundsin ennast nii abituna. Suht eksinud olin seal.
Siiski-siiski leidsin Alexis'e lõpuks üles ja me läksime ta vanaema juurde. Enne veel hüppasime läbi ühest kooli osast, kus õpetatakse igasugust ilu värki: juuksed, maniküür-pediküür jne. 


Kui lõpuks ta vanaema juures olime, tellisime ühest Itaalia söögikohast omale midagi pasta ja pelmeeni vahepealset ning Alexis värvis mu küüned ära.
Peale seda käisime mõnes poes, et omale paar vajalikku asja osta ja siis viis ta mind koju.

12.11.15 neljapäev 

Kolmapäeval oli Larisa viimane tööpäev meie koolis ja nüüd saab ta jälle ainult enda koolile pühenduda ning kodus olla. Seega ei pidanud üle pika aja enam nii vara ärkama.
Koolis midagi uut ei toimunud. Lihtsalt täiesti tavaline päev.
Koju jõudes joonistasime Adrienne'ga ja hiljem vaatasime kõik koos telekat ning sõime õhtust.

13.11.15 reede

Tantsu klassis oli asendusõpetaja ehk midagi ei teinud ja lihtsalt lebotasime ja rääkisin paari tüdrukuga niisama juttu. Jagasime üksteisega kontakte ja nautisime vaba tundi.
Tuli välja, et Salma ja Evelyn polnud koolis ning seega istusin cafeteria's üksinda ja õppisin matemaatika kontrolltööks. See oli viimase tunni ajal ja jõudsin napilt valmis, sest oli väga mahukas (kõik siiani õpitud teemad). Sain 100.
Koju jõudes vaatasime jälle dokumentaali "Monster Inside Me" ja seega lükkus õhtusöök söögiisu puudumise tõttu edasi ning skype'sin tädi ja emaga (hoolimata sellest, et Eestis kell 4 öösel oli). Rääkisime kokku päris mitu tundi ja tundsin, kuidas eesti keel ikka nii ununenud on. Mõned sõnad tunduvad ülinaljaka hääldusega ja pooled väljendid on üldse kadunud. Samas kõne lõpuks oli kõik jälle meelde tulnud ja jutt jooksis isegi täitsa normaalselt.

14.11.15 laupäev

Nagu juba tavaks, siis alustasime laupäeva hommikult Audrey võrkpalli võistlusega. Nad võitsid napilt.
Õhtul sõitsime restorani, mis oli täpselt selline, nagu kõik Texast ette kujutavad.




Pidime selle ukse taga tund aega ootama, sest koht oli ülerahvastatud (see muutub juba tavaliseks) ja alles siis saime laua taha. 
Menüüs oli ainult kaks valikut: kana-või loomaliha. Võite kolm korda arvata, mis me valisime. Otseloomulikult kana.
Niisiis toodi lauda suur kandiku täis kana ja veel salatit, kukleid, kastet, maisi, kartuliputru jnejne. Toitu jäi palju üle ja seega pakkisime selle endaga kaasa.
Veel enne koju minekut käisime läbi poest, et leida Colorado reisi jaoks Adrienne'le ja Audrey'le joped. 
Uskumatu, et varsti juba jõulud on. Siin isegi ei paista sügist veel kusagilt.

15.11.15 pühapäev

Iga nädala tagant peame me kolmekesti ülemist korrust koristama ja seega midagi muud sel päeval ei teinudki, kuigi see tegevus võtab maksimaalselt tunni.
Õhtul vaatasime filmi "Woman in Gold". Õues sadas vihma ja see lõi kuidagi eriti laisa meeleolu. 

Pühapäev, 15. november 2015

Kultuurišokk

Tean, et olen kusagil siin lausete vahel juba maininud, et midagi kultuurišoki sarnast kogesin, kuid korralikult sain selle laksu alles nädal aega tagasi, kui ''olin haige''. Või noh ei teagi, kas need jutumärgid siin vajalikud on, sest haigelt ma tõesti ennast tundisn.

Defineeri ''kultuurišokk''

,,Normaalne reaktsioon nendele suurtele muutustele, millega tuleb kohaneda. Tunned ilmselt suurt sisemist konflikti oma uute ja vanade väärtuste vahel. Võid tunda end eemaletõugatuna, agressiivsena või isoleerituna maailmas, mis ei jaga sinu tegemisi, mõtteviisi, käitumist ja isegi ei ''mõista'' sind.
Füüsilised sümptomid (unisus, tahaks palju ja kogu aeg magada; toiduharjumused on muutunud - sööd vähem või rohkem kui vanasti, nutmine, kergelt haigestumine...) ja ka vaimsed sümptomid (tunned end üksikuna, tüdimus, koguigatsus, kodu idealiseerimine, sõltuvuse tunne, ujedus, vaenulikkus, sotsiaalne tagasitõmbumine, suur mure oma tervise ja turvalisuse pärast, reeglite vastu mässu tunne, stereotüüpide loomine vahetusriigist...) võivad ilmneda. Enesehinnangu langus on ka väga sage. Tugev ebameeldivustunne vastuvõtva maa kultuuri suhtes, eksisteerimise küsimus: kes ma olen ja miks ma olen?''

Nii seletab seda sõna YFU Eesti Ellujäämisõpik, mis meile ELOlt kaasa anti. Siiani tundus rohkem nagu muinasjutu raamat, kuid tuli välja, et seda ei paigutatagi fantaasia žanrisse. Kõik vastab tõele.

(Mina olen praegu vist selles teises sügavikus.)


,,Vastupidine kultuurišokk vastab Sinu uuestikohanemisstaadiumile (nüüd saan aru, mis host mom mõtleb nende pikkade eesti keelsete sõnade all) ükskord kui oled uuesti tagasi kodus. See on tavaliselt tugevam, kui see esimene, mida kogesid välismaal olles.''

That's why I don't want to talk about leaving.

,,Aa, et siis koduigatsus?''

Püüan mitte väga sügavale filosoofiasse minna, aga kujuta ette seda tunnet, kui sa ei tea enam, kus kodu on. Püüa siis seda igatseda. Võib-olla on see ainult minu probleem, aga ma tõesti pole siiani kordagi mõelnud vahetusaasta katkestamisele ja tagasi lennule. Pigem püüan sellest mööda vaadata, kuni võimalik. Kusjuures on ka juba neid, kes plaanivadki peale vahetusaastat oma elu vahetusriigis jätkata või kolida sinna tagasi hiljem, kui Eestis koolidega ühelepoole saadud.



So, why did I even try?

Kuidas ära tunda?

Ega ma ei tundnudki. Nagu ülal mainisin, arvasin, et mul oli see periood ära ja elasin rõõmsat elu, kuni hakkasin iga päevaga üha rohkem tundma kohutavat väsimust ja nägema kultuuridevahelisi erinevusi, mis lihtsalt pähe ei mahtunud.
Niisiis ärkasin ühel hommikul ja mulle jõudis kohale, et nüüd see ongi käes - päris kultuurišokk. Ma pole kunagi midagi sellist tundnud. Püüdsin selle mõtte maha suruda ja läksin kooli. Kellelegi ei rääkinud ja isegi püüdsin ignoreerida. Siiski ei saanud muule mõelda ja koolis oli raske keskenduda. Terve päeva oli abitu tunne ja see eestikeelne sõnapaar ''nutt kurgus'' sobiks ka ideaalselt minu tundeid kirjeldama. Lihtsalt kurbustunne, mille põhjusest keegi (kaasa arvatud mina ise) aru ei saanud.

Mis see siis ikkagi endast kujutab?

Minul väljendus kultuurišokk peamiselt väsimuse, endassetõmbumise, enesehinnangu languse, eemaletõugatuse ja  üksildase tundega. Lõin alateadlikult stereotüüpe ja tundsin, nagu keegi ei mõistaks mind. Kohutavalt hakkasid häirima pisikesed asjad. Näiteks erinevate sokkide kandmine, aeglaselt kõndimine kooli koridorides jne.
Emotsioonid olid ka üsna sassis. Ei saanud enam täpselt aru, kus on ''kodu'' ja kuhu ma kuulun. Küsimus tekkis ka enda kohta: kes ma olen ja miks ma pole nagu kõik teised siin. Küll aga võis pikalt loetleda iseloomujooni, milline ma olla tahaksin. Kadri just jagas meie YFU lennu grupis ühte pilti, mis ülihästi seda tunnet kirjeldab.


Mis on vastumürk?

Rääkida, rääkida, rääkida! Minul aitas super hästi kui lihtsalt host emale kõik mured ära kurtsin. Seepeale andis ta mulle paar koolivaba päeva, et ennast välja puhata (btw meil pole siiani vaheaga olnud ja põhimõtteliselt kohe kui USAsse jõudsin, algas kool). Mõjuv põhjus oli ka mu kahtlane tervis, kuigi palavikku ei olnud. Lihtsalt nõrk tunne ja VÄSIMUS.
Mul on oma perega ikka megalt vedanud ja ma ei kujuta ettegi, mis ma ilma nendeta teinud oleksin.
Kõige paremini aitabki kellegagi rääkimine ja muideks ka teiste vahetusõpilastega arutamine loob selle we're-all-in-this-together-tunde. Minul aitas ka endiste VÕP'ide blogide lugemine. See tõi kuidagi positiivsema tunde ja sain motivatsiooni juurde.
Lisaks soovitatakse ka omale igaks päevaks pisikesi eesmärke luua, et ennast veidi tagant sundida ja mitte sinna staadiumisse kinni jääda, sest peale kultuurišokki pidavat ju kõik ülesmäge minema hakkama. Tuleb lihtsalt üle olla ja sisendada endale, et see on normaalne ja mitte igavene nähtus.

Tagasi olevikku

Kogusin tegelikult päris kaua julgust, et seda postitust siin avaldada, sest nagu Eelorientatsioonilgi rõhutati: ,,Ärge kurtke oma muresid Eesti pere või sõpradele, sest nemad ei saa teid kuidagi aidata''. Tõsi kah! See ongi vist see ''iseseisvusõpe'', mida meile lubati.
Tunnen ennast nüüdseks juba palju-palju paremini ja püüan sotsiaalselt aktiivsem olla, et mitte seda kõike uuesti läbi elada.


Vabandused

Tõesti väga vabandan selle negatiivse postituse eest, aga tahtsin lihtsalt meelde tuletada, et tegelikult pole see vahetusõpilaseks olemine nii lihtne. Ei taha sellega tulevasi vahetusõpilasi ära hirmutada ega midagi. Lihtsalt võtke seda, kui normaalset protsessi, mis on osa kogemusest and I promise...



...It's all gonna be worth it!


Kolmapäev, 11. november 2015

Larisa sünnipäev

2.11.15 esmaspäev

Ajaloo tunnis seisis õpetaja tahvli ees teatega, et hakkame kirjutama kirjandit. Great! Isegi eesti keeles poleks ma osanud midagi paberile panna. Küsisin siis abi ja sain veidi lihtsama töö. Pärast selgus, et ta lihtsalt lühendas ülesande kirjeldust veidi ja lõppude-lõpuks teen ikka sama asja, mis kogu ülejäänud klass. Mu koolis ei anta ikka üldse vahetusõpilastele ruumi elada. Btw ma olen enda koolis ainus VÕP.
Lõuna veetsin üksinda, kuna Salma ja Evelyn olid kodus, sest neile tuli ema külla. Oligi parem üksi oma mõtteid mõelda ja õppida veidi keelt jälle.
Seitsmenda tunni ajal andis õpetaja mulle hallway pass'i, et oma tunniplaanis paar muudatust teha saaksin. Tuli aga välja, et saksa keele asemel mul eriti mingit sporti valida pole mõtet, sest kõik tiimid on juba ammu paika pandud ja PE's on enamasti ainult freshman'id. Seda lärmi on juba tantsuklassis mulle piisavalt ja seega valisin kunsti.
Kuna kogu päeva tundsin ennast haige ja väsinuna, lasin koju jõudes esimese asjana ennast kraadida. Tuli aga välja, et see kraadiklaas oli katki ja ei saanudki õiget temperatuuri teada. Niisiis seadsin sammud voodisse ja püüdsin veidi puhata.

3.11.15 teisipäev 

Jäin koju, sest endiselt ei tundnud ma ennast paremini. See oli tegelikult esimene kord, kui nii pikalt üksinda kodus olin.
Mis ma siis tegin selle ajaga? Nuputasin välja, kuidas telekat tööle panna ja vaatasin ära paar filmi. Nende seas Pentatonix'i "On My Way Home", mida nii kaua oodanud olin, et unustasin üldse ära. Anyway... See oli nunnu.
Hiljem vaatasin ka filmi "In Your Eyes", mis oli täitsa okei.
Umbes nelja paiku hakkasid kõik koju saabuma. Kõigepealt Audrey middle school'ist ja siis Larisa koos Adrienne'ga.
Arvasin, et tunnen ennast paremini ja juba mõtlesin kooli minekule, aga just enne magama minekut tuli kõik uuesti tagasi. Seepeale andis mom mulle mingit tabletti ja lubas veel üheks päevaks koju jääda.

4.11.15 kolmapäev

Ärkasin umbes 8-9 paiku.
Mängisin veidi kitarri üle pika aja ja kuulasin niisama muusikat. Õppisin ära klaveril paar uut lugu ja vaatasin mõnda filmi.
Sain Alexis'elt snap'i Larisa'st, kus kirjutas, et avastas alles nüüd, et ta on mu host ema. Olin enne küll maininud seda, et ta on asendusõpetaja ajutiselt, aga noh juusiis ei loonud kohe seost.
Õhtul rääkis ema, et peaaegu terve klass teadis mu nime. Nüüd on eriti creepy koolis ringi liigelda. Peaks ka kätte võtma ja teiste nimesid meelde jätma hakkama.
Aa ja muideks tõi Larisa koju jõudes meile Chick-fil-a'st süüa, kuna ise pidi Audrey'ga võrkpalli trenni kiirustama ja kokkamiseks aega ei jätkunud.
Hiljem saabus koju ka Danny. Ütles, et tal on mulle midagi ja tõi oma toast seejärel karbi. Avasin siis selle ja mis mulle vastu vaatas?? Ukulele!! Lihtsalt parim üllatus. Millega ma küll sellise perekonna ära olen teeninud?


5.11.15 neljapäev

Larisa sünnipäev. 
Üle pika aja läksin kooli ja esimest korda oli mul ka art class. Mulle päris meeldis seal, kuigi savi küünte all pole just parim tunne. Saab veidi ajule puhkust ehk. Kindlasti oli see tunniplaani muutus hea mõte.


Koju sõitsin bussiga, sest millegi pärast mäletasin kuskilt, et sel päeval Larisa meid koju viia ei saanud.
Bussi jõudes ma Adrienne't ei leidnud ja kontrollisin mitu korda bussi numbrit. Küsisin igaks juhuks veel bussijuhilt üle, kas olen õiges kohas.
Olin peaaegu et tuppa astumas, kui Larisa ja Adrienne autoga koju tulid. Naljakas. Ma tõesti ei tea, kust ma selle bussi mõtte võtsin.

6.11.15 reede

Viimane pep rally. Või noh, nii nad ütlesid.



Koju jõudes ütles Larisa, et meile on Eestist pakk - see oli talle sünnipäevaks.


Vaatasime telekast Sponge Bob'i ja hiljem läksime ühte handmade pitsa kohta sööma. Ülichill place oli.


7.11.15 laupäev

Audrey'l oli varajane võrkpalli võistlus ja me Adrienne'ga vaatama ei läinud.
Kell 1 oli meil juuksuri aeg ja seal läks meil kokku üle nelja tunni, et kõik oma juuksed lõigatud ja värvitud saaksid.
Õhtul läksid vanemad välja ja me tegime järjekordse filmiõhtu.

8.11.15 pühapäev

Sõime hommikust ja peale seda läksin Larisa'ga poodi kaasa, et veidi liikuda vahelduseks.
Õhtul tulid külla vanavanemad ja Larisa õe pere, et sünnipäeva tähistada.

Kolmapäev, 4. november 2015

Halloween

31.10.15 laupäev

Ärkasime umbes kümne-üheteistkümne paiku, nagu nädalavahetustel siin tavaks. Sõime hommikust ja peale seda läksin Audrey ja Larisa'ga poodi kaasa, et omale külmemateks ilmadeks midagi jalga leida. Mõeldud- tehtud. Pildistasin enne tuppa minekut ka veidi maja esist.




Koju jõudes sorisime garderoobis, et leida omale õhtuks kostüüm. Mina riietusin veriseks arstiks. Lihtne ja kiire. Suutsin isegi selle paari minuti jooksul näole mõne punase joone tõmmata ja juba oligi minek.


Esialgu võtsime auto peale Sydney oma sõbraga (mad mõlemad on minuga samas tantsu klassis) ja seejärel veel ühe Audrey sõbra oma emaga.
Siis oli aeg Larisa vanemate juurde sööma minna ning peale seda sõidutate meid selle piirkonna parimatele trick or treat'imise tänavatele.
Rahvast oli jube palju ja kõik olid oma kostüümidega palju vaeva näinud. Tundsin ennast nii kohmakalt. Siiski püüdsin mitte sellega oma tuju rikkuda, sest süü võis ju ainult minu enda kaela ajada. Kogu aeg oli lhtsalt liiga kiire, et sellega tegeleda.
Hoolimata sellest, oli õhtu ikkagi meeldejääv ja olen jälle ühe elamuse võrra rikkam, sest Eesti tänavatel midagi niisugust iialgi juhtuma ei saa.



Nagu traditsiooniks, siis käiakse ringi kottide, korvide jms, et komme koguda ja teistele head halloween'i soovida. Kusjuures keegi ei tea seda ajalugu trick or treat lause taga.
Püüdsin ka oma saagi jäädvustada, kuigi tegelikult oli seda palju rohkem, kui siin pildil tundub.


Kui tagasi vanavanemate juures olime, vahetasime üksteisega oma maiustusi vastavalt eelistustele.
Koju jõudsime hilja ja plaan Salma ja Evelyn'iga edasi peole minna, jäi ära, kuna olin liiga väsinud. Lisaks rääkis ema veel curfew'st ja see on küll viimane asi, millega ma oma vahetusaastat lõpetada tahaksin. Ühesõnaga: lihtsalt polnud peo tuju.

Kuigi teadsin varem USA halloween'ist, ei osanud ma arvatagi, et see siin nii suur teema on.