Esmaspäev, 19. oktoober 2015

Teine kuu

Teine kuu möödus ülikiirelt, kuigi tagasi vaadates sai päris palju korda saadetud.
Mis siis selle ajaga muutunud on?

Kool

Läheb juba paremini. Kui ajalugu ja environmental systems välja arvata, on mul iga aine keskmine hinne "A". Kõige madalam on History ja seda põhjusega, et liigume kiirelt ja ma pole kunagi eraldi USA ajalugu õppinud + sõnavara on keerulisem. Püüan siiski endast parima anda, kuigi Eestisse tagasi minnes, need tulemused mulle midagi juurde ei anna.
Õppimisega on üldiselt lihtne hakkama saada. Isegi igatsen natukene seda kodus õppimist, sest siin väga kodutöid ei anta ja kui antakse, siis on see hindele.
Aa jah, hindamine. Kui sa arvad, et sul on raske elu, sest nädalas on 5 kontrolltööd, siis tea, et minu 
koolis on normaalne iga päev igas tunnis hindelist tööd teha. Olgu see siis project, grupitöö, quiz, lihtsalt mõni tööleht või major grade. See on ka põhjus, miks väga ei puuduta, sest iga missing assignment võrdub nulliga ja viib keskmise hinde alla. Lisaks on ka hindamissüsteem erinev, mis tähendab, et Eestis võib viiekümne protsendiga rahul olla ja rõõmustada oma kolme üle, kuid siin peab see olema vähemalt 70%, et mitte läbi kukkuda. Ehk kui kümne küsimusega quiz on ja kolmega mööda paned, pead lootma jääma heale läbisaamisele õpetajaga (või saatma Mäkki paberid sisse).
Pole see elu siin midagi nii kerge, nagu räägitakse.


Lollide maa Ameerika?

Müüt.
Siiski on vahel ikka korralikult nalja saanud erinevate arvamustega Euroopast, kuigi ega kui ise huvi ei tunne, siis koolis selle olemasolust suurt juttu ei tehta (kui just geograafia tundi ei võta).
Euroopat ikka üldiselt teatakse (kas või nimepidi), kuigi keeli on erinevaid pakutud. Minu emakeeleks on arvatud inglise, vene ja isegi hispaania keelt. Kusjuures üks poiss pakkus, et Hispaania on eraldi maailmajagu.
Täna oli koolis üks juhus, kus täitsime kaarti loodusvööndite kohta ja üks tüdruk, kes mulle eelnevalt päris targa mulje jättis, küsis minult ülesande kohta, mis käskis kirjutada õigele kohale Mehhiko, Kanada ja USA. Seriously???
Rõhutan veelkord: selline teadmatus on lihtsalt puudulik silmaring. Lihtsalt pole vajadust muule maailmale, sest kõik vajalik on oma kodumaal olemas.

Keel

Saan koolis rohkem aru ja kuulamisel ei pea enam erilist tähelepanu pöörama.
Rääkimine on ka juba paremaks läinud ja julgen rohkem suud lahti teha. Kuigi endiselt vigadega.
Kirjutades tunnen ennast juba päris kindlalt ja mõtlemine on ka vist inglise keeles. Probleemiks on pigem mälu. Lihtsalt ei suuda meelde jätta neid sõnu, mida esimest korda kuulen. Tavaliselt tõlgin telefonis ära, kui kiirelt vaja on, aga kui aega on, googeldan inglise keelset definitsiooni, et paremini talletuks. Siiski leian ennast järgmisel päeval sama sõna otsast. Lihtsalt ei jää meelde. Nimedega täpselt sama lugu, kuigi nüüd juba hakkab looma.

Sõbrad

See on vist suurim erinevus eelmise kuuga võrreldes.
Peamiselt suhtlen Evelyn'i ja Salma'ga (again- they're twins from Mexico), kellega koos ennast kõige mugavamalt tunnen ja saan kõigest rääkida. Veedame alati koos lõuna ja vahel teeme ka midagi peale kooli või nädalavahetustel. Jama on see, et ka nemad on siin uued, keel pole just päris tasemel ja ma tõesti tahaksin rohkem aega veeta nö kohalikega, sest see näitaks seda õiget USA elu koos keele ja kõige muuga.
Siiski on üks tüdruk - Alexis - minu inglise keele klassist, kes on hästi abivalmis ja temaga on tore aega veeta. Samuti saan kõigest rääkida, kuid ainuke asi, mis mind häirib on see, et kogu elu käib siin ümber oma boyfriend'ide ja seda sõpradega niisama hängimise aega ei eksisteeri. Näiteks ühel korral käisime mängul koos tema, tema kuti, sõbra ja sõbra kutiga (kirjutasin sellest ka varem siin). Siiski meeldib ta mulle väga ja saame iga päevaga üha rohkem sõpradeks. Ehk kunagi tuleb see sõbrannade moment.
Ka saksa keele klassis on mul kolm sõpra. Nendega suhtlen praegu vähem, sest jutud on kiired levima... Aga koolis on nendega tore ja tund möödub kiirelt, siiski väljaspool seda väga ei suhtle. Kui siis ainult Snapchat'is.

Aga Eesti? 

Jah, tunnen juba, kuidas Eesti sõpradest/perest + sealsest elust lahku kasvan. Elu teiselpool maakera on vahepeal nii palju muutunud ja tunnen, kuidas ka mina ise selle kõige keskmes muutuma hakkan. Hetkel nagu ei kuulukski kuhugi. Pole päris kindel, kus see päris "kodu" on. Ja mis siis veel saab, kui tagasi pean minema? Nagu see helesinine taeva värvi pusle tükk, mis alati kaduma läheb ja pärast üles leides ei tea enam, millise pildiga karbist pärit on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar