Täpselt 12 kuud tagasi käisid endised VÕP'id koolis enda kogemusi jagamas ja ühtlasi ka YFU't reklaamimas. Ma nakatusin.
Pikalt ei mõelnud ja juba järgmise päeva hommikuks oli ankeet saadetud. Nädalate möödudes veendusin üha enam, et see oli õige otsus. Otsus muuta oma elu ja minna aastaks Ameerikasse elama.
Minu teekond
Kui nüüd tagasi mõelda, siis kõik see organiseerimine võttis ikka tohutult aega. Oleks ma teadnud, et sellega nii palju asjaajamist tuleb, poleks ma praegu võib-olla siin. Eriti just toetusavaldustega tegelemine. Motivatsiooniks järgmistele VÕPidele: kõik see tasub ära!
Kuidas siis on olla vahetusõpilane
Ma poleks iial arvanud, et see nii raskeks kujuneb. Just paar nädalat peale kooli algust, kui rutiin tekkima hakkas. Ärgata üles võõras voodis, võõras toas, võõras majas, võõraste inimestega. Ärgata teises riigis, teiselpool maakera. Süüa hommikust söögilauas, kus räägitakse võõrast keelt. Harjumine võttis aega ja nüüd tunnen ennast juba päris koduselt. Eriti kui nõudepesumasinat tühjendasin.
Kui need mõned päevad tühja tunet välja arvata, on kõik siiani imeliselt kulgenud! Olen oma asukoha ja host perega väga-väga rahul. Samas tean paljusid meie lennust, kes on sunnitud pere vahetama. Minul lihtsalt vedas kõigega.
Mõned valed
,,Kõik on sinust esimesel koolipäeval hullult vaimustuses.''
,,USA koolides on haridustase väga madalal.''
,,Hinnad on odavad.''
,,Texases on kõigil relv taskust võtta.''
,,Keegi ei tea, kus Eesti on.''
Üks tõde
,,Mis ka ei juhtuks, su vahetusaasta saab olema megavinge ja kõigil on see erinev''
Lõpetuseks üks pilt, mis kirjeldab täpselt seda elu vahetusõpilasena:
"After a long day of being nice"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar