Laupäev, 31. oktoober 2015

Fall concert

23.10.15 reede

Adrienne jäi haigeks ja selle tõttu kooli ei tulnud. Siiski see meid välja ei vabandanud ja püüdsime kiirelt selle reedega ühele poole saada.
Ajaloos oli test, kus põhimõtteliselt mängisin bingot, sest väga midagi aru ei saanud. Kui õpetaja tunnis seletab, on kõik selge ja lihtne, aga töös kasutab ta mingit teist sõnavara ja tekib alati tunne, et pole kunagi sellest teemast kuulnudki. Olin sellest suht löödud kogu päeva.
Ka matemaatikas oli töö. Probability. Selle sain 100.



Peale tunde toimus saalis juba kolmandat korda Pep Rally.



Lühidalt ilmast ka: kui Texases sajab, siis sajab korralikult. Sellist uduvihma, nagu Eestis, ei eksisteeri. Sain sel päeval telefoni mitu hoiatust üleujutuse kohta, kuid seda nägin kahjuks/õnneks ainult telekast.



Õhtul (ehk tegelikult kohe peale kooli) astus meie juurest läbi jälle üks YFU tädike, kes tuli kontrollima, kas mul kõik hästi läheb. Vaatas üle mu toa ja tingimused. Tal oli kaasas ka enda vahetusõpilane (Saksamaalt) ja rääkisime natukene juttu. Tema inglise keel on ikka tunduvalt parem minu omast, kui välja arvata see tugev aktsent.

24.10.15 laupäev

Audrey'l oli jälle võrkpalli võistlus. Kahjuks nende tiim kaotas (esimest korda sel hooajal).Peale seda käisime läbi pediküürist ning seejärel läksime koju.



Kuna väga midagi teha ei olnud ja polnud ammu eestlastega suhelnud, otsustasin emaga skype'da. Tõdesin veelkord, kuidas mu eesti keel halvenenud on ja isegi peale 2h rääkimist, tahtsid endiselt mõned võõrkeelsed sidesõnad sisse tulla.
Õhtul läksime ühe tuttava sünnipäevale ja kogesin esimest korda söögipalvet. Olime seal peaaegu et keskööni ja seega jäi plaanitud filmiõhtu seekord ära.

25.10.15 pühapäev

Ärkasin üles alles kell 11. Seejärel sõime hommikust ja läksin Larisaga poodidesse kaasa. Tal oli vaja mõned netist tellitud riided teiste suuruste vastu välja vahetada ja käia söögipoes. Siiski suutsime natuke ka niisama poodides ringi vaadata.



Õhtul läksime vanavanemate juurde õhtusöögile. Seal olid veel mõned sugulased.



Kõik majad on niimoodi Halloweeni teemaliselt kaunistatud ja põnev on sõita mööda tänavaid (ja kõik need vilkuvad tulukesed öösiti...). Mõned dekoratsioonid on eriti ekstreemsed.

26.10.15 esmaspäev

Esimeses tunnis mängisime testiks kordamiseks Kahoot'i. Oleme seda siin varemgi teinud, lihtsalt tahtsin ära mainida, sest ka Eestis sattusime vahel sinna.
Kõik muu möödus tavapäraselt kuni tunnid läbi said. Või noh, kas ikka said?
Kohe peale viimast tundi läksin koori klassi ja sealt edasi suundusime juba lavale. Nimelt toimus õhtul koori sügiskontsert. Tegime proovi ja seejärel oli pisike paus enne esinemist. Danny saatis mulle sõnumi, et mis ma süüa tahan ja tõi mulle Chick-fil-a'st head ja paremat.Kell 6:30 alustasime kontserti. Peale meie (Varsity choir) olid seal ka teised meie kooli koorid. Olime järjekorras viimased, sest alustati madalamast tasemest.Laulsime kokku kolm laulu + kõik koorid koos kooli hümn ja "God Bless America". See oli ülivõimas kogemus. Good job Varsity!
Kuna Audrey'l oli samal ajal trenn ja ema on seal üks treeneritest ning teine kohale ei saanud minna, käis vaatamas ainult host isa. Peale tema nägin saalis veel Larisa vanemaid ja õde, sest Sydney esines ka. Tema kuulub Freshmen koori.Leidsin koori Twitterist ka ühislaulude pildi. Laval oli sel hetkel 5-6 koori.



...ja paar videot ka meie koori lugudest:
Dies Irae
Jenny

27.10.15 teisipäev

Esimeses tunnis oli test. Kusjuures umbes pooled küsimused olid selles Kahoot mängus eelmisel päeval, aga aju mängis vingerpussi ja sain hindeks 88. Vist on okei.
Environmental Systems'is pidime esitama oma projekti, aga õpetaja oli esimest korda vastutulelik ja ei käskinud meie grupil seda teha, sest peale minu oli meie lauas veel ainult Salma ja Evelyn (meeldetuletus: nad on siin olnud sama kaua kui mina ja inglise keelt õppinud alates siia saabumisest). Ma isegi oleks suutnud midagi rääkida presentatsioonil, aga jah - vedas sel korral.
Koju jõudes ütles Larisa, et koolist saadeti mulle kutse mingisugusele hommikusele üritusele, mis ainult õpetajate poolt ära märgitud õpilastele on. Pole õrna aimugi, kes neist minus edukat õpilast nägi.
Õhtul kutsusid Salma ja ta õde mind Walmart'i kaasa. See hakkab varsti rutiiniks muutuma ja noored autojuhid on ka juba normaalne vaatepilt (USAs võib sõita alates 16-aastaselt - muidugi ainult lubadega). See feeling kui sõidad sõpradega pimedas ja kuulad lemmikmuusikat aknast mööduvaid tulesid vaadates.
Ostsin omale mõned vajalikud asjad kooli jaoks ja nüüd on koti sisu palju organiseeritum.

28.10.15 kolmapäev

Inglise keele tunnis rääkisin õpetajaga tunniplaani muutmisest ja võib-olla saan seda veel teha. Tahan vahetada saksa keele mõne lihtsama aine või spordi vastu, kuna seal on alati nii palju tööd, mis muideks pole isegi saksa keeles. Õpin rohkem Duolingo't kasutades, kui selles klassis "õppides".
Kuna veetsin kogu vahetunni (loe: 5min) õpetajaga vesteldes, siis järgmisesse tundi minemiseks sain pass'i. Kiirustasin siis mööda hallway'd, kuni üks kuri onu mind kinni pidas ja monoloogi lugema hakkas, sest pledge'i ajal peab alati seisma jääma. Midagi uut minu jaoks. Niisiis lugesin temaga keset koridori käsi südamel seda vannet.
Tantsu klassis oli individuaalne hindamine. Õppisin ruttu paari minutiga kõik selgeks ja sain 100.



Kooris vahetasime sügislaulud jõuluteemaliste vastu, tegime märkmeid ja kuulasime taustaks Pentatonix'i (!!!) jõulualbumit. Mäletan, kui see välja tuli ja ma neid samu laule Eestis kuulasin. Need kõlavad siin palju paremini. Ülimõnus jõulutunne tuli ja ei jõua jõululaulude hooaega ära oodatagi.
Koju pidin sõitma bussiga, sest Larisa'l oli peale kooli mingi kohtumine ja kuna Adrienne'l oli anime club, siis pidin päris üksinda hakkama saama. Igatsen seda iseseisvust.
Koju jõudes ei tundnud ma ennast just kõige paremini. Juba koolis oli väike peavalu ja palaviku tunne + hääl on ka juba pikemat aega kahtlane. Ema arvas, et külmetus ja need tuulised ilmad, sest temperatuur kukkus järsult ja hommikuti on vahel vaid 15C.

29.10.15 neljapäev

Äratuse muutsin 10 minutit varasemaks, sest pidin emaga sellel heade õpilaste breakfast'il olema. Siiski hilinesime veidi, aga millestki ilma ei jäänud, sest tänukirjade (?) jagamine alles algas. Inglise keel, social studies - ikka veel ei kuulnud ma oma nime. Kui matemaatika parimaid ette hakati kutsuma, olin kindel, et nüüd on minu kord, sest keskmine hinne on seal siiani 100. Aga ei. Mitte ühtegi Kätrinit.
"World languages". Unustasin saksa keele täiesti ära. Jah, kui nüüd see õpetaja veel teaks, et ma klassi vahetada tahan. Siiski võtsin aplausi rõõmuga vastu ja tegin head nägu. Isegi kui oma nime nägin...



Ja need on siis kõik võõrkeelte parimad:



Haarasin omale mõne suupiste kaasa ja suundusin esimesse tundi. Kuna reedeks lubati tormi, tõsteti mäng päeva võrra varasemaks ja seega oli meil pep rally schedule.
Päev möödus kiirelt ja peagi avastasin ennast kodu diivanilt.Kuna Larisa läks jälle koolist otse kooli, pidime Adrienne'ga bussiga leppima.
Ka Danny oli vahepeal koju jõudnud ja kuna tema pidi õhtusöögi eest vastutama, tellisime pitsad.
Hiljem arutasime pikalt host isaga kõigsuguste asjade üle. Siiani uskumatu, et nii õigesse perre sattusin - huvid ja maailmavaade on täpselt üks ühele. Rääkisime vist kokku päris mitu tundi.

30.10.15 reede

Ärkasin mitu korda vihma peale üles (või oli see tuul?). Ei saanud korralikult magada.
Koolis kõlas sel päeval iga 19 minuti tagant heli, mis tähendas kellegi surma narkootikumide tarvitamise tagajärjel. Osad õpilased kandsid punaseid särke ja iga kord, kui seda heli kuulsime, vahetas keegi oma särgi musta vastu ning sai kaela sildi surma põhjusega. Lisaks ei tohtinud mustas särgis õpilased kogu päeva rääkida.
Päev möödus kuidagi eriti ruttu ja kui välja arvata Environmental Sys. quiz, siis midagi ei toimunud.
Õhtul läksime ühte Mehhiko restorani sööma. Ilm oli jube ja vihma tõttu väga sõita ei näinud. Lisaks lõi veel välku (veider eesti keel- välku lööma) ja müristas. Muidugi pildil ei näe see üldse nii halb välja.



See koht oli lahe ja söök maitses hästi nagu alati.





Esmaspäev, 19. oktoober 2015

Teine kuu

Teine kuu möödus ülikiirelt, kuigi tagasi vaadates sai päris palju korda saadetud.
Mis siis selle ajaga muutunud on?

Kool

Läheb juba paremini. Kui ajalugu ja environmental systems välja arvata, on mul iga aine keskmine hinne "A". Kõige madalam on History ja seda põhjusega, et liigume kiirelt ja ma pole kunagi eraldi USA ajalugu õppinud + sõnavara on keerulisem. Püüan siiski endast parima anda, kuigi Eestisse tagasi minnes, need tulemused mulle midagi juurde ei anna.
Õppimisega on üldiselt lihtne hakkama saada. Isegi igatsen natukene seda kodus õppimist, sest siin väga kodutöid ei anta ja kui antakse, siis on see hindele.
Aa jah, hindamine. Kui sa arvad, et sul on raske elu, sest nädalas on 5 kontrolltööd, siis tea, et minu 
koolis on normaalne iga päev igas tunnis hindelist tööd teha. Olgu see siis project, grupitöö, quiz, lihtsalt mõni tööleht või major grade. See on ka põhjus, miks väga ei puuduta, sest iga missing assignment võrdub nulliga ja viib keskmise hinde alla. Lisaks on ka hindamissüsteem erinev, mis tähendab, et Eestis võib viiekümne protsendiga rahul olla ja rõõmustada oma kolme üle, kuid siin peab see olema vähemalt 70%, et mitte läbi kukkuda. Ehk kui kümne küsimusega quiz on ja kolmega mööda paned, pead lootma jääma heale läbisaamisele õpetajaga (või saatma Mäkki paberid sisse).
Pole see elu siin midagi nii kerge, nagu räägitakse.


Lollide maa Ameerika?

Müüt.
Siiski on vahel ikka korralikult nalja saanud erinevate arvamustega Euroopast, kuigi ega kui ise huvi ei tunne, siis koolis selle olemasolust suurt juttu ei tehta (kui just geograafia tundi ei võta).
Euroopat ikka üldiselt teatakse (kas või nimepidi), kuigi keeli on erinevaid pakutud. Minu emakeeleks on arvatud inglise, vene ja isegi hispaania keelt. Kusjuures üks poiss pakkus, et Hispaania on eraldi maailmajagu.
Täna oli koolis üks juhus, kus täitsime kaarti loodusvööndite kohta ja üks tüdruk, kes mulle eelnevalt päris targa mulje jättis, küsis minult ülesande kohta, mis käskis kirjutada õigele kohale Mehhiko, Kanada ja USA. Seriously???
Rõhutan veelkord: selline teadmatus on lihtsalt puudulik silmaring. Lihtsalt pole vajadust muule maailmale, sest kõik vajalik on oma kodumaal olemas.

Keel

Saan koolis rohkem aru ja kuulamisel ei pea enam erilist tähelepanu pöörama.
Rääkimine on ka juba paremaks läinud ja julgen rohkem suud lahti teha. Kuigi endiselt vigadega.
Kirjutades tunnen ennast juba päris kindlalt ja mõtlemine on ka vist inglise keeles. Probleemiks on pigem mälu. Lihtsalt ei suuda meelde jätta neid sõnu, mida esimest korda kuulen. Tavaliselt tõlgin telefonis ära, kui kiirelt vaja on, aga kui aega on, googeldan inglise keelset definitsiooni, et paremini talletuks. Siiski leian ennast järgmisel päeval sama sõna otsast. Lihtsalt ei jää meelde. Nimedega täpselt sama lugu, kuigi nüüd juba hakkab looma.

Sõbrad

See on vist suurim erinevus eelmise kuuga võrreldes.
Peamiselt suhtlen Evelyn'i ja Salma'ga (again- they're twins from Mexico), kellega koos ennast kõige mugavamalt tunnen ja saan kõigest rääkida. Veedame alati koos lõuna ja vahel teeme ka midagi peale kooli või nädalavahetustel. Jama on see, et ka nemad on siin uued, keel pole just päris tasemel ja ma tõesti tahaksin rohkem aega veeta nö kohalikega, sest see näitaks seda õiget USA elu koos keele ja kõige muuga.
Siiski on üks tüdruk - Alexis - minu inglise keele klassist, kes on hästi abivalmis ja temaga on tore aega veeta. Samuti saan kõigest rääkida, kuid ainuke asi, mis mind häirib on see, et kogu elu käib siin ümber oma boyfriend'ide ja seda sõpradega niisama hängimise aega ei eksisteeri. Näiteks ühel korral käisime mängul koos tema, tema kuti, sõbra ja sõbra kutiga (kirjutasin sellest ka varem siin). Siiski meeldib ta mulle väga ja saame iga päevaga üha rohkem sõpradeks. Ehk kunagi tuleb see sõbrannade moment.
Ka saksa keele klassis on mul kolm sõpra. Nendega suhtlen praegu vähem, sest jutud on kiired levima... Aga koolis on nendega tore ja tund möödub kiirelt, siiski väljaspool seda väga ei suhtle. Kui siis ainult Snapchat'is.

Aga Eesti? 

Jah, tunnen juba, kuidas Eesti sõpradest/perest + sealsest elust lahku kasvan. Elu teiselpool maakera on vahepeal nii palju muutunud ja tunnen, kuidas ka mina ise selle kõige keskmes muutuma hakkan. Hetkel nagu ei kuulukski kuhugi. Pole päris kindel, kus see päris "kodu" on. Ja mis siis veel saab, kui tagasi pean minema? Nagu see helesinine taeva värvi pusle tükk, mis alati kaduma läheb ja pärast üles leides ei tea enam, millise pildiga karbist pärit on.

Pühapäev, 18. oktoober 2015

Homecoming

14.10.15 kolmapäev

Kogu kool tegi esimese viie tunni ajal testi. Igal klassil oli see erinev: üheteistkümnendikel koosnes see lugemisest, kirjutamisest ja matemaatikast. Matemaatika osa läks hästi, ülejäänud mitte nii väga. Seda tulemust läheb vaja, kui hiljem kolledžisse tahan minna.
Kuues, seitsmes ja kaheksas tund olid nagu tavaliselt.
Koju jõudes alustasin oma saksa keele projektiga. Pidime organiseerima ekskursiooni Saksamaale koos lennugraafiku, hotelli, erinevate tegevuste jne. Tegelesin sellega peaaegu 4h ja seepärast ei saanud Larisa'ga poodi kaasa minna ja Audrey võrkpalli trenn jäi ka vahele.


Kui valmis sain, jõudis Danny koju ja läks ka Audrey trenni vaatama. Me Adrienne'ga olime kahekesti kodus.

15.10.15 neljapäev

Tantsu klassi ajal läksime staadionile homecoming'u proovi vaatama. Õigemini pidime minema, sest kuna õues oli liiga palav, otsustasime tagasi minna ning veetsime selle tunni illegaalselt cafetetia's.
Iga lõunapausi ajal müüdi seal homecoming'u teemalisi T-särke. Otsustasin endale ka ühe osta. Läksin siis Evelyn'iga sinna laua juurde ja küsisin, mis suuruseid neil on, palju maksavad jne. Vastuseks sain: ,,Ooooh, do you have an accent?" (-Welll nope, I'm just trying to be cooler than y'all). Rääkisime siis veidi vahetusõpilaseks olemisest ja Eestist - nagu ikka.



Saksa keele tunnis esitasime oma projekte ja see oli üliveder, et pidime seda inglise keeles tegema. Üldse on see viis keele õppimiseks siin nii erinev.
Viimase tunni ajal selgus, et need homecoming'u piletid, mis me mõni päev tagasi ostsime, on valed. Nad andsid meile kogemata tavalise mängu piletid. Õnneks saime sellega korda ja nad kirjutasid lihtsalt midagi meie piletitele, et ikka sisse pääseksime.

16.10.15 reede

Terve päev üks suur kellade helin üle kogu kooli. Peaaegu, et 2/3 õppilastest kandsid mum'e. Mõned olid ikka väga ekstreemsed ja suured, sest inimesed kulutavad nende tegemisele sadu dollareid. Minul sellega tegelemiseks aega ei olnud. Ma ei oskagi rohkem sellest traditsioonist midagi rääkida. Google aitab hädast välja:


Inglise keele tunnis pidime tegema luuletuse toetudes Whitman'i ja Emily Dickinson'i luule tunustele. Minu oma nägi välja selline:

Like a bird - you are flying.
Weak and hopeless - but still trying
And if you're thinking: "No more longer!"
Try - 'cause trying makes you stronger.

Iga tund oli sel päeval 5min lühem ja selle arvelt toimus pep rally (Mis see veel on??).


Mõnda aega tagasi tellisime netist American Eagles'i teksapükse ja juba kolm päeva hiljem jõudsid need kohale. Kartsin (juba teist korda leian ennast mõtlemast, kas see on "kartsin" või "kardsin"), et need ei sobi mulle, aga istusid perfektselt. Eestis ei julgenud ma kunagi selles kindel olla. 
Lisaks oli ema mulle sealt ka ühe kampsuni ostnud, mida nimetas varajaseks jõulukingiks. Thanks, Larisa!
Õhtul võtsid Evelyn ja Salma mind peale ja sõitsime kooli homecoming'u mängule.




Tagasi koju jõudes avastasin, et Alexis oli mulle sõnumi saatnud, et kas olen ka staadionil jalgpalli vaatamas, aga noh siis oli juba liiga hilja, et vastata.
Kokkuvõttes oli lahe üritus, kui välja arvata, et meie kool kaotas (again!).

17.10.15 laupäev

Ärkasin vara, sest uni läks ära ja pidime Larisa'ga mulle kingi otsima minema. Ilmselgelt jäin sellega hiljaks, kuna homecoming dance toimus juba sel samal õhtul. Tuli välja, et Audrey'l oli mäng ja poodi läksime alles peale seda.


Õnneks leidsime jalanõud ja sain hakata ennast valmis sättima. Meile tuli ka Sydney, sest tahtis, et Larisa talle meigi ja soengu teeks. Vahepeal sõidutas mind tema isa Evelyn'i ja Salma juurde, et seal pildid teha saaksine ja kui kell 7 sai, viis nende tädi meid kooli.


Seal oli väga lõbus ja sai palju tantsitud. 
Üks sõber saksa keele klassist kutsus mind tantsima, aga ta ei tajunud väga rütmi ning piisas ainult pilgust Salma ja Evelyn'i poole ning vabandasin ennast vetsu minekuga välja.




Peale kella kümmet jõudsin tagasi ja avastasin, et kedagi pole kodus. Seejärel text'isin emale, et kus nad on ja ta vastas, et Eestis. Huumor. Lisaks küsis ta, kas olen näljane ja loomulikult oli minu vastus jah.


Kui nad koju jõudsid, olid nad mulle midagi kaasa toonud. Sõin ja läksin seejärel magama, sest olin väsinud.

18.10.15 pühapäev

Minu hommik algas alles kell 11. Meil oli külas Larisa sõber oma väikse lapsega, aga nad läksid juba tunni aja pärast ära.
Selleks päevaks mingeid plaane ei olnud. Tegin koduseid töid, koristasin ja lihtsalt puhkasin.

Kolmapäev, 14. oktoober 2015

Haunted house

8.10.15 neljapäev

Kuna Larisa asendas jälle ühte õpetajat ja peale seda oli tal endal koolis mingi suurem töö, siis pidime bussiga koju minema.
Hiljem text'is Salma, et nad lähevad Walmart'i Evelyn'iga ning võtaksid mu peale, kui mul midagi teha pole. Pidime peale seda sööma ka minema kuskile, aga tuli välja, et nad pidid kirikusse minema ja seega olin kodust ära vaid tund aega.


9.10.15 reede

Lõunapausi ajal nägin cafeteria's ühte ebameeldivat klassikaaslast Environmental Systems'i klassist (totaalne redneck - Texase aktsent ja kõik sellega kaasnev), kes hoidis käes ukulelet (!!!). Seega ei suutnud ma niisama mööda kõndida ja sain ka veidi mängida. Hiljem selgus, et see polnudki tema oma, aga mängida oskas ikka natukene. Sain alles nüüd aru, kuidas ukulelest puudust tunnen.
Peale kooli käisime perega Itaalia restoranis, kus sain parimat pastat üldse. See oli nii hea. Selles restoranis olid laudadel tahvelarvuti taolised seadmed lastele. Mängisime sellega, kuni toitu ootasime.



Hea algus neljale vabale päevale.

10.10.15 laupäev

Hommikul ärgates käisin pesus ja seejärel tahtsid sugulased Skype'da, aga kuna Audrey'l oli võrkpalli võistlus, mille nad jälle võitsid, sain ainult 5 minutit nendega rääkida + suurema osa ajast rääkisid nemad, sest eesti keel muutub üha enam keerulisemaks. Kõne lõppedes kiirustasin alla hommikust sööma.
Võistlus toimus jälle samas majas (peaaegu kõik koolid näevad siin sellised välja).


Hiljem läksid nooremad lapsed haunted house'i ja meie Adrienne'i ning Danny'ga jäime koju.

11.10.15 pühapäev

Hommikul käisime emaga poes ja hiljem ehitasime Halloweeni jaoks kirstu. Tema tegi suurema osa sellest ja mina joonistasin sellele puidu mustrit.
Kui kell 7 sai, oli meie kord haunted house'i minna. Korjasime kokku kõik sugulaste vanemad lapsed ja mõned nende sõbrad - seega oli meid päris palju kokku. 
(See pilt on tehtud peale maja läbimist.)


Sinna sõites nägin lähemalt ka Fort Worth'i ja neid pilvelõhkujaid, mis mu toa aknast paistavad, but guess what- mu Iphone'i kaamera annab endiselt soovida ja kõik, mis pildile jäi, oli suur udu ning mõned valguskiired.
Juba järjekorras oodates tekkis hirm, sest selgus, et see on maailma pikim haunted house ja ma pole just suurim õudsate asjade fänn. Juba enne sisse minekut tiirutas inimeste vahel ringi fake mootirsaega mees, kes nägi väga jube välja. Lisaks ütles üks tüdruk, kes enne seal käinud oli, et neil on päris madu (mis oli tõsi). Huh.
Et mitte päriselt hirmu kätte surra sättisin ennast turvaliselt ema ja õe vahele ning peaaegu alati jooksin, kui paar meetrit vahele jäi. Niisiis läbisime mõned toad, kuni pidime veidi enne järgmisi ootama. 
Ruumis, kus ootasime, seisid paar kuju. Kuna host ema miski ei hirmuta, otsustas ta selle ees twerk'ida. Ja siis tuli parim osa: see "kuju" liigutas. Neid maskeeritud inimesi oli seal kokku päris palju, aga see küll päris välja ei näinud. See oli nii naljakas. Ma ei kujuta ette, kuidas need "töötajad" tõsiseks suudavad alati jääda.
Üks osa majast oli labürint ja igale ühele jagati seal glow stick'id, et pimedas näha. Hiljem selgus, et seda rada, mis lõppu viiks, ei eksisteerigi.
Seal oli väga palju ruume ja nende läbimine võttis kokku aega ligikaudu 2h.
Kuna midagi sisse kaasa võta ei lubatud ja niikuinii oli enamus ajast pime, ma ühtegi pilti ei saanud. Siiski leidsin midagi Youtube'st.


Kokkuvõtvalt oli ülilahe, kuigi peale seda olime kõik läbimärjad.
Enne koju minekut käisime läbi Taco Casa'st ja viisime kõik oma kodudesse.
Koju jõudes olin esimene, kes kohe pessu läks, sest see vahutuba oli oma töö teinud ja polnud just eriti mugav nendes läbi ligunenud riietes olla. Siiski megavinge kogemus!

12.10.15 esmaspäev

Ärgates avastasin, et olime Adrienne'ga ainukesed, kes kodus olid - Audrey oli sõbral külas ja vanemad tööl. Btw nad tahavad, et Larisa koguks semestriks õpetaja oleks, sest said palju head tagasisidet, mis siis, et tal selleks vastavat paberit ei ole (õpib alles- ja ka mitte õpetajaks).
Kell 1 tulid Salma ja Evelyn oma onuga mulle järgi, et homecoming'u kleiti otsima minna. See kaubanduskeskus koosnes mitmest osast, seega igale poole me ei jõudnudki. 


Vahepeal sõime Chick-Fil-A's ja üks müüa püüdis meile mingit küüntehooldus komplekti müüa - rääkisime temaga seal ikka päris pikalt. Lahe mees oli.


Järgi tuldi meile umbes kuue paiku.
Leidsin peaaegu kõik, mis vajasin - ainult kingad on veel puudu.



Hiljem käisime läbi Walmart'ist, et krõpsu ja muud näksimist filmi kõrvale osta.
Seejärel läksime tagasi nende poole ja vaatasime ära kaks filmi. Viimase ajal jäi Salma magama. Me Evelyn'iga pidasime lõpuni vastu.


13.10.15 teisipäev

Ärkasime millegi pärast vara. Sõime hommikust (omlett ja milkshake) ning istusime väljas muusikat kuulates.
Kella 11 paiku kutsusin ema järgi. Lõpetasime kirstu värvimise ja tegime ka mõned tombstone'id. 


Ja lõpptulemus (minu oma on see esimene):





Hiljem läks Larisa kooli. Meie vaatasime nii kaua telekat ning lõpetasime õhtusöögi tegemise. Viimane päris 100% ei õnnestunud ja seega saan VÕP Bingos ühe punkti toore liha söömise eest (kuigi ainult maitsesime).
Peale seda, kui Larisa tagasi jõudis, tellisime netist mitmeid paare teksasid ja läksime magama.

(Muideks, kui küsimus host isa kohta tekkis, siis ta on tihti kodust eemal tööl- vahel isegi kogu nädala. Unustan lihtsalt kogu aeg mainida.)

Esmaspäev, 5. oktoober 2015

American football

30.09.15 kolmapäev

Kooli aulas (?) oli pildistamine. See käis kiirelt ja igast õpilasest tehti ainult üks pilt. Vastupidiselt Eestile ei ütle siin keegi, kuidas istuda, kuhu vaadata, kuidas naeratada jne. Kõik on oma teha.
Suutsin ka sellest ruumist pildi saada.


1.10.15 neljapäev

Kaks testi ühel päeval ja mõlematest polnud mul õrna aimugi. Matemaatikaga polnud probleemi, aga ajaloos kukkusin küll 100% läbi.
Tantsu klassis saime hinded teisele kavale, milleks oli jälle 100.
Kooris sain lõpuks kätte oma T-särgi.


Saksa keeles läksime õue - siin on väljas umbes sama temperatuur, nagu mõnel soojemal Eesti suvepäeval.
Environmental Systems'is tegime plakatit gruppides. Mina olin koos Evelyn'i ja Salma'ga (need Mehhiko kaksikud). Nad kutsusid mind koos enda ja paari sõbraga Homecoming'ule, aga ma pole kindel, kas nendega lähen.

2.10.15 reede

Early release day. Kuna 6 nädalat kooli on nüüdseks möödas, saime sellel päeval varem koju (kell 1). Seega oli tunde vaid 5.
Inglise keeles tegime kokkuvõtvaid plakateid loetud osa kohta. Alexis (üks mu lauakaaslastest seal klassis) küsis, kas õhtul jalgpalli vaatama lähen ja vastasin eitavalt. siiski suutis ta mind ära rääkida ja lubasin koju jõudes talle teada anda, mis plaanid on õhtuks.
Peale kooli võttis Larisa meid peale ja läksime Taco Bell'i sööma ning kuna lõpuks ometi oli meile sobival ajal pank lahti, sain ka omale kaardi ära teha. Enne koju minekut võtsime veel jäätised ühest drive thru kohast ja käisime läbi Bath and Body Works'ist, et Audrey sõbrale kingitus osta. Seal lõhnas nii hästi, et oleksin tahtnud terve poe tühjaks osta.
Koju jõudes sain teada, et pean staadionile kooriga laulma minema. Seega text'isin Alexis'ele ja leppisime kokku, et ta annab mulle peale hümni laulmist teada, kus nad istuvad.
Koolis pidin olema juba kell 6, aga läksime pisut varem, kuna Larisa, Audrey ja Adrienne tahtsid võrkpalli vaatama minna. Sain ka seda paarkümmend minutit enne koori klassi minekut jälgida.
Kui kell pool seitse sai, seadsime sammud üle parkla staadioni poole. See oli ülivõimas, kui kooriga seal hümni laulsime (isegi kui mul sõnad ikka veel päris peas pole).


Hiljem sain kokku Alexis'e, tema boyfriend'i, sõbranna ja sõbranna boyfriendi'ga (jepp, olin viies ratas), et koos mängu lõpuni vaadata. See oli vinge, kuigi ma ei tea siiani ühtegi reeglit. Lihtsalt plaksutasime ja hõiskasime, kui teised seda tegid. Kahjuks meie kool kaotas.




Andsin mom'le oma tegemistest teada ja peale jalgpalli viisime koju Austin'i ning käisime läbi Alexise kodust. See oli nagu sea pesa. Otseses mõttes. Tal on siga (ja kaks koera). Muidu on maja nagu meie omagi, võib-olla veidi suurem.
Ta pakkis oma asjad (plaanis sõbranna juurde ööseks jääda) ja seejärel saime kõik 5 jälle Taco Casa'ss kokku, et midagi süüa.


Olin terve õhtu oma koori särgiga, millega oli väga ebameeldiv, sest teised olid ilusti riides ja sätitud. Alexis lubas mind shoppama viia, kui selle üle vingusin.
Koju jõudsin alles 11-12 paiku. See oli minu esimene kord, kui tegin midagi ilma host pereta.


3.10.15 laupäev

Käisime Audrey võrkpalli tiimile kaasa elamas ja nad võitsid. Hiljem läks ta oma sõbra sünnipäevale ja meie tegime järjekordse filmi õhtu. Vaatasime kokku kaks vanemat õudukat. Nad teavad, et ma pole väga õudusfilmide poolt, aga siiski. Jäin ellu!
Üks neist päevadest, mil terve aja kodus veetsin. Lihtsalt puhkasin, õppisin, lugesin ja koristasin. Olin millegi pärast kogu päeva väsinud.



Laupäev, 3. oktoober 2015

Olla vahetusõpilane

Kolmas oktoober. Möödas on täpselt aasta hetkest, mil YFUst esimest korda kuulsin.
Täpselt 12 kuud tagasi käisid endised VÕP'id koolis enda kogemusi jagamas ja ühtlasi ka YFU't reklaamimas. Ma nakatusin.
Pikalt ei mõelnud ja juba järgmise päeva hommikuks oli ankeet saadetud. Nädalate möödudes veendusin üha enam, et see oli õige otsus. Otsus muuta oma elu ja minna aastaks Ameerikasse elama.

Minu teekond

Kui nüüd tagasi mõelda, siis kõik see organiseerimine võttis ikka tohutult aega. Oleks ma teadnud, et sellega nii palju asjaajamist tuleb, poleks ma praegu võib-olla siin. Eriti just toetusavaldustega tegelemine. Motivatsiooniks järgmistele VÕPidele: kõik see tasub ära!

Kuidas siis on olla vahetusõpilane

Ma poleks iial arvanud, et see nii raskeks kujuneb. Just paar nädalat peale kooli algust, kui rutiin tekkima hakkas. Ärgata üles võõras voodis, võõras toas, võõras majas, võõraste inimestega. Ärgata teises riigis, teiselpool maakera. Süüa hommikust söögilauas, kus räägitakse võõrast keelt. Harjumine võttis aega ja nüüd tunnen ennast juba päris koduselt. Eriti kui nõudepesumasinat tühjendasin.
Kui need mõned päevad tühja tunet välja arvata, on kõik siiani imeliselt kulgenud! Olen oma asukoha ja host perega väga-väga rahul. Samas tean paljusid meie lennust, kes on sunnitud pere vahetama. Minul lihtsalt vedas kõigega.

Mõned valed

,,Kõik on sinust esimesel koolipäeval hullult vaimustuses.''
,,USA koolides on haridustase väga madalal.''
,,Hinnad on odavad.''
,,Texases on kõigil relv taskust võtta.''
,,Keegi ei tea, kus Eesti on.''

Üks tõde

,,Mis ka ei juhtuks, su vahetusaasta saab olema megavinge ja kõigil on see erinev''

Lõpetuseks üks pilt, mis kirjeldab täpselt seda elu vahetusõpilasena: 

"After a long day of being nice"