Esmaspäev, 28. september 2015

Kool & roller skating

Avastasin ühel päeval, et ma pole blogis kordagi oma tavalist koolipäeva põhjalikult kirjeldanud. Parandan seda viga.

21.09.15 esmaspäev

Kui kell 8:45 saab, hakkame kooli poole sõitma. Enamasti võtame peale ka Larisa õe tütre (Sydney) - nende kodu asub samal tänaval.
8:55 heliseb kell, mis lubab klassi minna. Esimene tund algab 9:05. English tundub alati kõige pikem olevat. Tavaliselt loeme seal ajaloolist ilukirjandust, luuletusi, tutvume erinevate uskumustega, täiendame sõnavara, analüüsime, täidame töölehti või arutame.
Selles tunnis on peale minu veel kaks hädavarest, aga nemad oskavad ainult hispaania keelt. Mehhiklasi Texases väga ei sallita (küll aga nende toitu).
Seejärel on aega täpselt 5 minutit, et järgmisesse klassi jõuda. Õnneks asub see lähedal ja jõuan alati õigeks ajaks kohale.
US History. Ajalugu pole kunagi mu lemmik olnud, kuigi õpetaja mulle siin meeldib. Tavaliselt algab tund sissejuhatava mängu või filmiga ja seejärel näitab ta slaide ning meie teeme märkmeid.
Ühel päeval kandis ta kostüümi, millest pilti plaanisin teha, aga unustasin. Õnneks leidsin foto kooli Twitterist.


Teise tunni alguses kõlab igal päeval üle kogu kooli Pledge of Allegiance:

"I pledge allegiance to the Flag of the United States of America, and to the Republic for which it stands, one Nation under God, indivisible, with liberty and justice for all."

...ja siis teise lipu poole:

"Honor the Texas flag; I pledge allegiance to thee, Texas, one state under God, one and indivisible."

Alles peale ühte kuud koolis käimist, hakkas see tasapisi pähe jääma.

Peale ajalugu on tantsimine. Sellega algab helgem pool päevast. Venitame ja seejärel õpime juurde uue osa kavast. Kui kõik lõpuks selge on, saame paar päeva kordamiseks ja lihvimiseks ning siis on hindamine neljaste gruppide kaupa.
Seltskond on siin kirju. On andekaid, aga ka palju neid, kellele pole midagi antud. Mõned ei taju rütmi ja on ka eputisi, kes tegelevad rohkem juuste vehkimisega. Päris naljakas kohati.
Locker'iga riietusruumis enam probleeme pole ja saan selle ilusti iseseisvalt lahti. See on meil vaid tantsu klassi jaoks, sest õpikuid kaasas kandma ei pea - need on igas klassis olemas (kui vaja). Suur osa õppetööst toimub arvutites. Nii siis koosnebki minu koolikott vaid viiest vihikust ja pliiatsist.
Liigume edasi. Marsruut dance-choir veel nii edukalt ei kulge. Avastasin küll hiljuti, et õuest läbi minnes, jõuan kiiremini kohale, kuid siiski sisenen klassi tihtipeale laulu saatel.
Koor on üks mu lemmikuid, kuigi harjumine võttis aega (do-re-mi-fa-so-la-ti-do).
Peale laulmist algab lunch. Sel päeval ma kodust süüa kaasa ei võtnud, vaid ostsin koolist (toimib ID'ga, et raha kaasas kandma ei peaks). Esimest korda vahetusaasta jooksul ei maitsenud mulle midagi. Kuna kool on suur ja toita tuleb tuhandeid, siis see massiliselt valminud toit on üldiselt ebatervislik ja enamasti ka halva maitsega. Siin on vastus küsimusele, miks ma kodust kaasa võetud võileiba eelistan.
Lõuna pausi ajal otsustasin õppida grammatikat. Küsisin siis sellelt raamatukogu tädikeselt, kust ma selleteemalist kirjandust leida võin ja ta sisestas oma arvuti otsingusse: GrammEr (Well... Ma arvan, et ma pole ainus, kes siin keeleõpet vajab). Ta oli päris segaduses, kui arvuti midagi välja ei pakkunud. Vajutas veel paar korda enterit, et kindel olla. Seejärel kirjutas uue sõna (writing), mille peale lõpuks ometi vaste ekraanile ilmus. Alles siis sain oma raamatu. Milline seiklus!
Peale lõunat tuleb kannatada ära Environmental Systems, millest suurema osa veedan ninapidi sõnaraamatus ja enamasti ei aita isegi tõlkimine, mis teeb olukorra eriti keeruliseks. Õpetaja küll püüdis ühel korral eesti keelse variandi töölehest teha, aga isegi Google ei suutnud paljusid sõnu tuvastada.
Saksa keel. Eelviimane tund. Möödub nagu 5 minutit, sest seal on mu ainukesed perevälised sõbrad, kellega ka ilma teesklemata fun on. Eriti kui mina nende hääldust parandan.
Viimane tund on Mathematical Models. Sellest pikalt ei lobisekski, sest Eestiga võrreldes on seal vaid keeleline erinevus.
4:20 heliseb viimane kell, mis tähendab, et lõpuks ometi on aeg koju minna.
Kodus sõin, lugesin ja vedelesin niisama köögis.
Õhtul kutsus Larisa mind Audrey võrkpalli trenni kaasa (sain ka üle pika aja veidike liigutada).


Tagasi kodus olime alles üheksa paiku.

22.09.15 teisipäev

Kõik kordub.
Kuna Larisa plaanib kooli kõrvalt endale ka ajutise töökoha leida, peame mõnel päeval koolist bussiga koju tulema. Et kõik hästi läheks, tegime ühe proovi päeva.
Muidugi unustasin päeva jooksul ära oma bussi numbri ja seega pidin Larisalt selle üle küsima. Kõik ülejäänud läks plaanipäraselt, kuigi bussist Adrienne'i ma ei leidnud ja see tekitas pisikese paanika, sest mul polnud õrna aimugi, kus maha minna (ja kas olen ikka õiges bussis). Õnneks tundsin õige koha ära ja maha tulles leidsin ka oma host õe üles. See oli minu esimene kogemus kollase USA koolibussiga.


Koju jõudes ootas mind köögi laual pakk Eestist. See tuletas jälle meelde, et ma reaalselt olen Ameerikas ja see polegi unenägu. Et Eesti ikka veel eksisteerib.



23.09.15 kolmapäev

Kooli jõudsime tund aega varem, sest Larisa pidi tööasjus juba kell 8 alustama.
See oli üks neist bussiga-koju-päevadest. Kuna Adrienne'l oli peale tunde veel Anime club, siis pidin üksi hakkama saama. Nii siis sisenesin oma nr 564 bussi ja istusin teise ritta (täpselt nagu eelmiselgi korral), mille peale ütles bussijuht, et sinna ei või istuda (see naine on ülbe). Seepeale kutsus üks tüdruk mind enda kõrvale ja kohe kui uuesti pingile maandusin, kutsus bussijuht mind enda juurde. Tuli välja, et mind polnud registreeritud ja kuna buss pidavat täis olema, visati mind sealt välja. Text'isin siis Larisale oma probleemist ja ta tuli mulle järgi. Selle aja jooksul oli ta kontorisse helistanud ja selgus, et nad olid mu ID numbri vigaselt sisestanud ning püüavad oma viga nüüd parandada. Minuga ikka juhtub.

24.09.15 neljapäev

Ajaloos alustasime projektiga. Nimelt on meie ülesandeks teha plaan, kuidas põgeneda New York'ist läände ajal, mil polnud veel autosid. Õnneks märkas minu õnnetut nägu Alexis (klassikaaslane esimesel ja teisel period'il) ning teeme seda paaris.
Bussiga sain ka kõik korda aetud ja jõudsin ilusti koju.

25.09.15 reede

Kooli jõudsime jälle tund aega varem. Muidu oleks võimalus ka bussiga minna, aga õed eelistavad autot. Niisiis oli mul aega õppida, sest nagu ka mujal, paigutatakse ikka kõik testid ühele päevale ja kõige viimasele hetkele. Nimelt on siin veerandite/trimestrite asemel kuue nädala pikkused perioodid ja neid on aasta peale kokku 6 ning esimese lõpuni on jäänud vaid nädal.
Lõuna veetsin õues süües. Minu juurde tuli istuma veel üks poiss ajaloo klassist (enne seda, kui minu tunniplaani muudeti) ja tänu sellele liitusid veel tema sõbrad. Niisiis oli laud täis. Kuna nad mulle väga ei meeldinud ja isegi varjus liiga palav oli, läksin varem sisse. Kohe kui istuda sain märkas mind praeguses ajaloo klassis olev poiss ja tuli rääkima ning saatis mind järgmise klassini (ta lemmikained on ajalugu ja teadus - seega pole just parim vestluskaaslane mulle).
Koju jõudes, panime ennast valmis, et Audrey sünnipäeva tähistama minna, kuigi õige päev on alles laupäev.
Korjasime peale tema paar sõpra ja käisime läbi Chick-fil-A'st et enne rullitama minekut veidi süüa. Larisa oli teinud ka maasikatordi, mis oli super hea (kahjuks pilti ei saanud).
Õhtu oli megavinge - see oli minu esimene kord rulluiskudel (kui neid nii kutsuda võib).

(Veidi vaja veel kannatada seda kvaliteeti.)



Vasakul nurgas minu fotogeeniline ho(s)t mom.

26.09.15 laupäev

Ärkasin jälle liiga vara. Hommikust sõime alles kell 12, sest kõik olid eilsest väga väsinud ja magasid kaua.
Päeval lugesin, joonistasin ja nautisin vaba päeva.
Õhtul läksime Jaapani restorani Audrey sünnipäeva perega tähistama. See koht oli megavinge ja söök superhea.




Hiljem käisime kinos vaatamas Maze Runner'i teist osa (The Scorch Trials), mis just välja tuli ja koju jõudsime alles öösel kell 1.

27.09.15 pühapäev

Rahulik ärkamine ja päeval läksin Larisa'ga poodi(desse) kaasa. Käisime kiirelt läbi ka tema ema juurest.
Koju jõudes otsustasin üle pika aja Twitterisse piiluda ja see oli viga, sest mu projekti kaaslane oli mulle kirjutanud, et teeksin ühe osa ära. Tegin näo, et ei näinud seda ja läksin eluga edasi.
Õhtul toimus restoranis Audrey ja Larisa õe sünnipäevade perekondlik tähistamine.





28.09.15 esmaspäev

Nägin umbes kümmet erinevat unenägu, sest ärkasin öösel mitmeid kordi üles. Võib-olla oli asi selles, et läksin juba kell 8 magama. Ma ei tea, mis mind nii ära väsitas.
Kusjuures unenägudest rääkides. Olen oodanud oma inglise keelset unenägu juba pikalt, aga hetkel on olukord selline, et need koosnevad vaid piltidest või vähemalt hommikuks ei mäleta ühtki sõna ei üheski keeles.
Kooli minnes kõrgeid ootusi ei olnud, sest olin endiselt unine ja tuju väga polnud.
Siiski-siiski see muutus päeva teises pooles. Mind kutsus enda lauda üks tüdruk, keda ma kunagi näinud polnud ja sõin koos tema ja ta sõpradega (kõik nad on 10. klass) lõunat. Nagu ikka küsitakse esialgu nime ja klassi. Peale seda öeldakse: ,,I like your accent!" ja tehakse üllatunud nägu, kui kuuldakse, et mu emakeel polegi inglise keel. Üldiselt arvatakse, et me eestlased räägivad inglise keelt. Mõnel juhul on ka vene ja hispaania keelt pakutud. Viimane variant on eriti kummaline.
Environmental Systems'is istusin lauda, kus olid kaks Mehhiko tüdrukut (üks neist on minuga samas inglise keeles), kes muideks on kaksikud. Nad on õppinud inglise keelt vaid kuu aega (,,Me understand you speaking but me do not speak"). Jagasime oma Snapchat'e ja Instagram'e ning püüdsin neist aru saada. Õppisin ka kuidas küsida ,,kuidas läheb?" hispaania keeles.

29.09.15 teisipäev

Inglise keeles lõpetasime ära essee (teksti stiili ja ajastu kohta) ning ajaloos esitasime oma projekti.
Kooris panime paika paigutuse ja laulsime läbi mõned laulud.
Lõuna veetsin koos nende kaksikutega. Kogu aeg oli millestki rääkida, kuigi nende inglise keel on väga halb ja alati küsin üle, et kindel olla, mida nad mõtlevad. Tuli välja, et elame suhteliselt lähestikku ja nad kutsusid mind reedeks endale külla (paar sõpra pidid veel minema). Kahjuks ei saa ma minna, sest pean pangas ära käima ja see on ainuke sobiv aeg, sest reede on kuuenda nädala lõpp, mis tähendab, et tunnid lõppevad 4h varem.
Saksa keele tunnis oli tore. Kõik peale meie (edasijõudnute) läksid välja ja saime vaikust nautida.
Tundub, et kool hakkab pisut isegi meeldima.

Pühapäev, 20. september 2015

YFU aasta alguse seminar

18.09.15 reede

Keskmine koolipäev. Peale tunde võttis Larisa meid peale ja sõidutas koju. Muideks veetis ta ka ise kogu päeva samas koolis (andis kunsti/teatri tunde).
Seejärel sättisime ennast sööma minekuks valmis. Sõitsime umbes pool tundi. Siinsed sõidud tunduvad alati nii pikad, sest kogu aeg on ümberringi majad, poed jms. Mitte nagu Eestis, et sõidad tund aega metsas ja siis tuleb linn.
Lõpuks kui kohale jõudsime, ootasime veel tunnikese restorani ukse taga, sest see oli ülerahvastatud.
Siiski tasus ootamine ära, sest toit oli tõesti maitsev. Seafood.
(Ma tõesti püüdsin head pilti saada, aga valgustus andis soovida ja see ei näe üldse nii hea välja, kui tegelikult oli.)



Koju jõudes olime kõik väsinud. Käisime kiirelt pesus ning läksime magama, et järgmine päev jälle vara ärgata.

19.09.15 laupäev

Ärkasin kolmekümnendat korda Ameerikas. Siiski tekib siiani mõnel hommikul küsimus ,,Where am I?". Möödus kuu aega vahetusaasta algusest. 
Kell 8 istusime autosse, et Dallase poole sõita. Nimelt toimus seal ühes kirikus (mis muideks üldse kiriku moodi ei olnud - pigem nagu noortekeskus) YFU aasta alguse seminar. Ilm oli halb - sadas vihma (kuid siiski palav).


Põnev oli kohtuda teiste vahetusõpilastega ja oma muljeid jagada. Rääkisime kultuuri šokist, kohanemisest ja paljust muust, millest ELOlgi juttu oli.
Kohtasin ühte soome kutti, kellega veidi juttu sai puhuda. Tundsin puudust pikkadest siniste silmadega inimestest. Samuti nägin jälle seda sama Austria tüdrukut (Lizzy), kellega koos viimasesse lennujaama saabusime.
Sel päeval sain ka oma esimese Starbucks'i kogemuse. Larisa tõi mulle sealt kuuma šokolaadi, kui paus oli (kuna ise kohal ei käinud, siis VÕP bingos punkti kirja ei saa).



Korrati üle veel erinevad võimalused YFUga ringi trippimisest ja räägiti muud igavat juttu, millest juba mitmeid kordi kuulnud olin.
Terve aja püüdsin välja nuputada, miks üks naine nii tuttav tundub. Hiljem, kui koju jõudsin, nägin facebookis meie YFU piirkonna grupis postitust sellelt samalt inimeselt ja tuli välja, et see oli minu esialgse host pere (perekond Smith) liige. Täpsemalt Rachel - üks õdedest. Maailm on ikka pisike.
Kuna üritus liiga pikaks venis (kestis üheksast viieni), otsustasime veidi varem lahkuda.
Kokkuvõtteks nii palju, et oli põnev, aga piisanud oleks ka vaid kahest tunnist.
Õhtul käisin Danny'ga Chick-fil-A's, et meil Adrienne'ga midagi süüa oleks, kui nad Larisa'ga kinno lähevad (Audrey läks sõbra juurde).
Kuni kõik kodust eemal olid, otsustasime Adrienne'ga järjekordse movie night'i teha. Seekord Pirates of the Caribbean.

Pühapäev, 13. september 2015

9/11 & game night

11.09.15 reede

See kuupäev on USAs tuntud kui suur katastroof. Nimelt toimus 14 aastat tagasi  New York'is rünnak kaksiktornide suunas ja hukkus palju inimesi.
Selle mälestamiseks kandsid kõik koolis USA lipu värve ja seinad olid teemakohaselt kaunistatud.
Kõik muu oli sama, ainult koori klassis vaatasime filmi.



Matemaatikas oli esimene test ja see läks vist edukalt. Kodust tööd hinnati ka (sain 100p).
Õhtul käisime Orange Leaf'is külmutatud jogurit nautimas.



Öösel vaatasime filmi ,,The longest ride", mis oli päris hea.
Kuna Danny pidi töö tõttu linnast eemale sõitma, oli terve nädalavahetus ainult tüdrukute päralt.

12.09.15 laupäev

Esimene kord, kui kodust päeva jooksul kordagi kaugemal ei käinud.
Skypesin Eesti sõpradega ja vedelesin niisama õues. Juba saab kauem kui 5 minutit päikse käes olla, sest kraade on nüüd vaid 30C.
Õhtul tuli külla Larisa õde ja sõime pitsat ning mängisime lauamänge.

Reede, 11. september 2015

Esimene kuu

Uskumatu, et olen USAs veetnud juba terve kuu. Siiani ei ole see 100% kohale jõudnud ja tundub, et ei jõuagi kunagi, sest kõik on siin imeline.

Kohanemine

See võttis aega, aga nüüd olen vist kõigega harjunud - alates külmkapi suurusest kuni pideva vabandamise ja tänamiseni.
Enne vahetusaastat olin veendunud, et midagi üllatavalt erinevat ma ei kohta, sest olin palju blogisid lugenud ja kuulanud teiste VÕP'ide kogemusi. Siiski märkan iga päev midagi täiesti uut ja põnevat.

Kliima

,,Ole konditsioneeriga ettevaatlik" they said. Tegelikult ei ole sellega probleeme olnud, aga nädal tagasi ründas Texast külmalaine (25C) ja sain kohe kõik haigused korraga külge: nohu, köha, palavik. Nüüd on jälle 30-35 kraadi (Celsiust) ja tasapisi paranen. Sügist veel ei paista ja see mulle sobib.

Texas

Kui teada sain, et minu kodu asub Texases, kardsin kohutavalt aktsendi pärast. Tõde on aga see, et minu peres puudub see täielikult (kui siis ainult ,,ya"). Aktsent pidavat pigem nendel olema, kes linnast väljas või väiksemates asulates elavad (loe: maakad).
Loomulikult on müüt ka see, et hobusega kooli sõidetakse ja kõik siin kauboi mütse ja saapaid kannavad. See on pigem turistide teema - nagu boonus tavalisele USA osariigile. Olen oma asukohaga väga rahul.

Kool

Nagu juba maininud olen, muudeti minu tunniplaani mitu korda ja sellega kaasnes alati sõprade kaotus. 
Kuigi inimesed on siin väga sõbralikud ja avatud, jääb suhtlus siiski enamasti Hi-How are you-Bye tasandile. Reaalsete sõprade leidmine on tunduvalt keerulisem.
Peale seda, kui minu lõuna paigutati neljandalt perioodilt (?) viiendale, olen veetnud enamus lunch'id raamatukogus. Seal kutsus üks punt poisse mind enda lauda ja siiani möödub see aeg nendega.
Minu lemmikuks aineks on kujunenud German. Seal on meil oma nelik, keda nimetatakse edasijõudnuteks. Õpetaja tegeleb korraga klassi ja meiega ning seega on palju lihtsalt suhtlemise ja arutamise aega. Kusjuures kolmas tase ei olegi nii raske kui arvasin, ainult kolmekeelne mõtlemine veel väga ei edene. Aju viskab pidevalt bloki ette ja ma lihtsalt ei suuda saksa keelseid lauseid moodustada.
Üks lemmikuid on veel Choir. Kuigi ma pole harjunud noodist laulma, saan siiski hakkama ja kui kõik kaheksa häälegruppi koos kõlavad, saan aru, et vaev tasus ära. Võrdluseks nii palju, et lood on mitu korda raskemad ja palju rohkem pööratakse tähelepanu hääldusele, hingamisele, hääle tugevusele ja loo sõnumile. Samuti on ülioluline ka meetod, kuidas häält tekitada. Juhendajad on väga lahedad ja igas tunnis saab alati nalja. Lisaks toimub reedeti häälegruppide vaheline võistlus ja palju muud toredat.
Äramainimist väärib kindlasti ka dance class. Seal on kõigil siiani vaid üks hinne (esimese kava eest), milleks minul kujunes 100. Kogu õppeaasta jooksul õpime seal erinevaid stiile ja tõotab tulla põnev.
Kõige vähem meeldib mulle Environmental Systems, mis on kuues period. Sealne õpetaja erilist tähelepanu minu keelelisele olematusele ei pööra ja seega on keeruline hakkama saada.
Üldiselt läheb koolis järjest paremini ja püüan endast igas aines parima anda.

Keel

Tasapisi hakkab looma. Saan enamusest aru ja suudan juba rohkem vastu rääkida, kui lihtsalt yes või no. Host mom norib pidevalt, et minu sõnavara koosneb peamiselt I don't know'st ja OK'st. Võib-olla kardan lihtsalt eksida, aga no mulle tõesti meeldib pigem kuulaja rollis olla. Seda üritan muuta.
Neljapäeval kutsus inglise keele õpetaja mind eelviimase tunni ajal enda klassi ja testis keele taset. Arvan, et see oli kuidagi YFUga seotud ja iga kuu tagant tehakse kuskile mingi märge arengu kohta.
Üks naljakas juhtum: mõned päevad tagasi Skype'sin Eesti sõpradega. Ma ei saanud halva ühenduse tõttu ühest lausest aru ja küsisin seepeale kogemata inglise keeles: ,,What?". Päris korralikult sai naerdud.

Pere

Hea näide sellest, kuidas on võimalik vaid ühe kirja põhjal liita kokku host family ja vahetusõpilane, kes omavahel nii hästi sobivad. Pikemalt ei peatukski. Pere on lihtsalt super!

Hirmutav, et jäänud on vaid 9 kuud. See aeg möödub siin nii kiirelt.

Kolmapäev, 9. september 2015

Labor Day

Olin sotsiaalmeediast mõnda aega eemal, et seda kohanemise ja harjumise protsessi kiirendada ning seega pole pikalt bloginud. Vabandused.
Mis siis vahepeal toimunud on?

4.09.15 reede

Kuna minu tunniplaani muudeti ja olin enne seda leidnud juba paar sõpra, siis möödus teine nädal koolis raskelt. Selle nädala jooksul veetsin lõuna üksinda kahel korral - ühe korra raamatukogus ja teise cafeteria's. Ja ma tõesti nautisin seda 50ne minutilist pausi, kui sai lihtsalt omaette vaikust nautida. Suhtlemine on siin ikka väga väsitav - päeva lõpuks olen alati surmväsinud.
Sel päeval olid kõik tunnid 5-10min lühemad, sest toimus esimene mäng (Ameerika jalgpall) ja peale tunde oli sellega seonduv üritus (hooaja avamine?).


Peale seda võttis Larisa meid jälle kooli eest peale - nagu ikka - ja läksime jäätist sööma. Seal oli väga palju erinevaid maitseid ja jällegi ei suutnud ma vastu panna peanut butter'ile. Nii me siis nautisime.
Õhtu veetsime rahulikult kodus ja tegime plaane nädalavahetuseks.

5.09.15 laupäev

Kuni teised veel ärkasid leidsin ma lõpuks aega skypeda kodustega Eestis. Tundsin puudust sellest, et saan öelda mida iganes tahan, kuigi eesti keeles rääkimine on tunduvalt aeglasemaks muutunud.
Terve lõuna veetsime masinate keskel, sest Larisa ostis omale uue auto (kuigi ka vanal oli samamoodi 8 istet ja see nägi väga hea välja...).
Õhtul läksime meie kõigi lemmikuks kujunenud restorani ja veendusin veelkorra kui väga ma seda apelsinikana armastan.



Edasi liikusime kinno, kus kaheks jagunesime. Vanemad vaatasid action'it ja meie (Adrienne, Audrey, Sydney ja mina) filmi nimega ,,Pixels''.


(Muideks isegi öösel on siin soojem kui Eestis üldse kunagi olnud on.)

6.09.15 pühapäev

Ärkasime aeglaselt. Seejärel vaatasime ühte õudukat ja hiljem läksime Larisa vanemate koju õhtusöögile. Söök on siinpool maakera väga oluline osa elust. Ei imesta, kui tagasi Eestisse minnes lennujaamas lisakilode eest maksma pean. Ma ei ole siiani leidnud ühtki toitu, mis mulle ei maitseks.

7.09.15 esmaspäev

Kuna seda päeva nimetatakse siin Labor Day'ks, siis hommikul kooli minema ei pidanud.
Käisin Larisa'ga shoppamas ja peale seda koristasime kõik koos kodu.


Tegin pilti meie tavalisest teekonnast kooli, poodi või kuhu iganes.


...ja kodutänavast.


Hiljem tulid külla Danny' vanemad, grillisime ja sõime õhtust.

9.08.15 teisipäev

Rutiin. Hommikul kooli ja 4:20 koju.
Õhtul oli open house, mis tähendab, et kõik said kooli külastada ja vanemad tutvusid õpetajatega. Tuli välja, et minu tunniplaani muudetakse jälle... Suure kooli suur segadus.
Btw sattusin juhuslikult kooli koori twitterisse (pildil CTHS õpilased, kes sellel hetkel klassis olid - sealhulgas ka Sydney ja Adrienne + kaks imelist juhendajat, kes muideks on abielus).