Viimased päevad Eestis

Lahkumispidu. See tuli üllatusena. Sõbrad olid organiseerinud lahkumispeo, mis toimus endise klassiõe maakodus. Mina sain sellest aru alles siis, kui värava küljes USA lippu nägin. Need lipud olid üle kogu aia laiali. Hiljem kingiti mulle veel üks raamitud pilt meist neljast, mille pidin kindlasti kaasa võtma ja oma lauale panema. Nii armas.

Sellega asi ei piirdunud...

Lahkumispidu nr2. Päev hiljem tulid külla sugulased, kes oma üritust nõudsid. Kingiti suur kast täis krõpsu, hamburgeri materjali ja muud sellist, et ma juba praegu USA toiduharjumustega tutvust teeksin, kuigi usun, et see asi seal nii hull ka ei ole (eriti veel minu sportliku host pere puhul).

Lisaks anti mulle nimekiri tegevustest, mis peavad olema enne lendu tehtud (näiteks pidin kõikide sugulaste nimed ja vanused pähe õppima). Ülesandeid oli kokku 14 ja õhtuks olin päris väsinud.

Emotsioonid. Neid ei ole. Juba kahe päeva pärast on äralend, aga mulle pole see kõik veel isegi kohale jõudnud. Imelik, et varsti tulebki Tallinna poole sõita. Peale minu lahkub Eestist veel kolm YFU vahetusõpilast ja kellel on soov meid saatma tulla, siis seda saab teha 19. august Tallinna Lennujaamas umbes kella nelja paiku öösel. Ootan nii väga minekut, et ei saa öösiti magadagi enam. Õnneks pole neid enam palju jäänud ja peagi avastan ärgates ennast võõrast toast.

Järgmine postitus loodetavasti juba USA pinnalt. Näeme aasta pärast!