Pühapäev, 23. august 2015

Lahkumine & esimesed päevad

19.08.15 kolmapäev


Minu lend Tallinnast väljus 6:20. Lennujaama uksest sisse astudes, nägin kohe Crislynit, Mari ja Emilyt, kes mind saatma olid tulnud. Nende kohalolek oli suur üllatus.





Kohe pidin tegema ära check-in'i. Õnneks aitas mind sellega YFU vabatahtlik. Saatsin ära pagasi - see kaalus vaid 16kg (käsipagas oli 6kg). 
Seejärel jätsin kõigiga hüvasti ja sain kokku kolme teise YFU vahetusõpilasega, kes ka USAsse lendasid.
Esimene lend oli lühike - umbes 3h. Kuigi meil kõigil olid istekohad erinevas lennuki otsas, olin ma rahul, sest sain istuda akna all.





Saksamaale jõudes nägin kohe YFU sildiga meest ja läksin tema juurde ootama. Rääkisime veidi, kuni teised jõudsid. Kohtasime kuskil poe järjekorras ka ühte eestlast, kes oli juba pikalt USAs elanud ja ta soovis meile edu.
Peale meie tulid Frankfurti veel mõned vahetusõpilased Austriast, kes lendasid edasi sama lennukiga Washingtoni. See oli kõige pikem sõit - peaaegu 10h. Lennuk oli suur ja istekohad jällegi eraldi. Proovisin veenda ühte poissi oma kohta vahetama, aga ta tahtis istuda akna all ja ma ei saanud nõusolekut.
Mina istusin ühe naise kõrval, kes oli vist Hispaaniast. Ta ei rääkinud absoluutselt inglise keelt. Kui üritasin telefoniga ekraanist pilti teha, siis ta lihtsalt naeratas ja näitas mulle oma fotosid (muideks meil oli sama telefon). Nii me siis lendasime. 
Kuulasin muusikat ja laadisin telefoni. Üritasin isegi ühte filmi vaadata, aga olin nii väsinud, et ei suutnud jälgida. Magama jäin alles 2h enne maandumist ja see tegi asja ainult hullemaks.






Washingtoni jõudes nägime jälle seda sama naist oma tütrega, keda kohtasime Frankfurdis. Ta aitas meid pagasi välja võtmise ja uuesti ära saatmisega. Kuna kaks meist jäid mingi paberi puudumise tõttu kuhugi kinni ja et mitte oma lennule hilineda, pidime edasi minema kahekesti.
Lõpuks, kui kõik tehtud sai nägime jälle  YFU vabatahtlikke, kes meid ootasid. Jätsime enda asjad sinna ja käisime poes. Tagasi minnes, olid teised Eesti VÕPid ka jõudnid ja meid kõiki saadeti õigetesse väravatesse. See oligi viimane kord kui kuulsin eesti keelt.
Kolmanda ehk viimase lennu lendasin koos Austria tüdrukuga, kes hakkab elama kusagil minu lähedal. Lennukis me koos jällegi istuda ei saanud ja parem oligi, sest ma olin VÄGA väsinud ja magasin terve tee. Vahepeal ärkasin üles ja avastasin, et me polnud isegi õhku tõusnud - millegi pärast nad viivitasid (ma ei saanudki teada miks).
Kui lõpuks kohale jõudsin, olin veel rohkem väsinud. Päikest nägin 24h järjest. See päev oli lõppmatult pikk. 
Ootasin ära Austria vahetusõpilase ja läksime koos oma peredele vastu. Minu oma ootas veidi kaugemal, kuid leidsin nad siiski kohe üles. Nad olid kolmekesi - isa olevat linnast väljas tööl. Audrey hoidis käes plakatit minu nimega ja see oli hästi armas.
Kõik lennud läksid hästi ja midagi ei juhtunud. Kõik oli suurepärane, kuniks avastasin, et minu kohvrit pole teiste seas. Tegime kohe mingi mehe juures avalduse (?) ja läksime autosse.
Host ema vabandas ette ja taha, et neil pole ammu juba nii külma ilma olnud, aga kui välja astusime, oli sooja umbes 25 kraadi (celsiust). Nautisin seda hilisõhtust õhku, samal ajal, kui teised värisesid ja autosse jooksid.
Koju sõit ei olnudki nii awkward, kui ma kardsin ja enamus ajast rääkisime juttu. Tõdesin, et minu inglise keel on ikka päris jama ja pingutasin väga, et kõigest aru saada. Minu ülesanne oli lihtsalt kogu aeg okei öelda, noogutada ja naeratada. 
Kui lõpuks kohale jõudsime, tehti mulle kiire ringkäik majas ja ma jäin oma tuppa asju lahti pakkima.
Kuna telefoni ma siin USAs enda laadijaga laadida ei saa, aitas mind sellega Larisa õde, kes siin lähedal elab. Tegelikult käis seda toomas tema mees. Kõik on nii abivalmid!
Pesin veel hambad ja juba läksingi magama (kohalik aeg oli siis umbes 11).
Maja on üliilus nii seest kui ka väljast (nad teevad praegu kõikides vannitubades remonti).




Olen kõigega väga rahul. Pere on parim ja mul on väga kahju, et mu inglise keel nii madalal tasemel on. Loodetavasti see muutub peagi.

20.08.15 neljapäev

Ärkasin vara, kuigi ma pole kunagi varjajane ärkaja olnud. Ilmselt on see tingitud ajavahest. Kuna nüüd oli valgem, vaatasin kohe esimese asjana aknast välja ja avastasin, et minu toast on näha pilvelõhkujaid!



Niisiis, ootasin vaikselt voodis, kuni kuulsin mingeid samme. Alguses arvasin, et see on Danny (host isa), aga tuli välja, et hoopis mingi töömees, kes askeldas kraanikausi kallal.
Lõpuks ikkagi tõusin püsti. Larisa oli just mu ukse juures ja rääkis telefoniga. Ta küsis, mis klassi ma koolis veel tahan ja võtsin saksa keele. Niisiis on mul kokku 5 ainet (inglise keel, matemaatika, USA ajalugu, füüsika ja saksa keel) ning koor ja tantsimine.
Sõime hommikusööki ja siis võtsime kaks koera (Cher'i ja Maverick'i) ning läksin Larisaga kaasa. 


Kõigepealt käisime koertel küüsi lõikamas ja see järel pangas, mis oli täiesti erinev Eesti omadest. See siin toimis drive-thru'na, nagu enamik asju.


Läksime läbi ka ühest loomapoest, kust ostsime koertele süüa ja vaatasime lihtsalt igasuguseid koduloomi (ämblikud, maod, närilised ja linnud). Päris jubedad olid mõned.
Kui tagasi koju jõudsime, tuli külla Audrey sõbranna Meghan ja me mängisime õues koertega. Siis tegi Larisa süüa (pastat) ja me läksime üles. Mängisime kordamööda klaverit vms (keyboard) ja pärast Wii'd ning siis tulid Meghanile vanemad järgi.
Läksin oma tuppa ja jäin kogemata magama. Vahepeal käis Larisa küsimas, kas tahan kooli õpetajatega tutvuma minna, aga olin selleks liiga väsinud.
Kui nad tagasi jõudsid, ütles Larisa, et minu kohver on leitud ja nüüd otsitakse sellele transporti. Finally! Vahepeal oli ka Danny koju jõudnud ja loomulikult ei osanud ka tema minu nime õigesti hääldada.
Kohe, kui nad vannitoaga valmis said, läksin ma pesema. See oli omaette seiklus, sest ma ei saanud alguses ikka mitte midagi aru seal. Olin ikka päris uhke enda üle, kui sooja vee jooksma sain.
Peale pesu läksin oma tuppa, tegin voodi ära ja jäin jälle magama. Huvitav mida nad minust arvavad, kui ma kogu aeg magan.

21.08.15 reede

Jälle ärkasin ma kell 6. Kuna Eestis on sellel ajal lõuna, siis polnud vähemalt igav. Üritasin küll uuesti magama jääda, kuid asjatult. Vaatasin host ema facebooki, et teada saada, millal ta viimati active oli (olen ülikaval I know) ja tuli välja, et ta oli samuti ärganud. Muidugi oli see alles kella kümne ajal, seega sain ikka päris korralikult lihtsalt lakke vaadata ja telefonis olla. 
Läksin alla vett jooma ja panime paika plaani, et teeme hiljem ühe shopingu.
Esialgu käisime läbi koolist ja seejärel läksime ühte Aasia söögikohta. Seal oli ülihea riis! Peale seda sõitsime läbi Larisa ema juurest ja käisime mingis megasuures poes, mis oli pigem nagu ladu ning ostsime vajalikke asju peoks, mis laupäeval toimub. Külla peaks tulema ligikaudu 30 inimest.
Kui sisseostud tehtud, käisime korra läbi kodust, et panna asjad külmikusse, aga kuna minu kohver oli vahepeal jõudnud (see oli katki ja läbi kontrollitud), siis läks rohkem aega, sest ma sain lõpuks ometi anda neile üle kingituse. Nad olid väga vaimustunud. Larisa ütles juba varem, et talle väga meeldib must leib. Nad on varem Euroopas käinud - juusiiis teavad. Mitmemarja krõpsude peale tegid kõik haput nägu ja neid rohkem ei söödagi ma arvan. Kommid maitsesid tervislikult ja pidavat erinema väga USA omadest. Šokolaadiga sama lugu.
Kui lõpuks kogu kingitus avatud sai, vaatasime üle mu garderoobi ja läksin Larisa ja Adrienne'ga ostlema. Larisa peab end väga heaks odavaks shoppajaks ja viis mind igalepoole erinevatesse kohtadesse, kust enne välja ei tohtinud minna, kui olin saanud piisavalt riideid kooli jaoks. Sundis mulle peale mingid mustriga retuusid tänu millele pidin hakkama koolis komplimente saama. Eks näis siis. Väga vinge poeskäik oli igatahes (thank you, new mom Larisa) ja ma pole endiselt ühtegi dollarit kulutanud.


Enne kojuminekut peatusime veel ühes kohas, kus müüdi palju erinevamaitselisi külmutatud jogurteid. Võtsime kõik omale topsitäie (see oli niiii hea!). Siis korjasime üles Audrey, kes Meghani juures oli ja läksime koju.


Pakkisin korralikult mõlemad kohvrid lahti ja õhtul mängisin Danny'ga kitarri ning läksin magama.


Ja üks asi millest ei saa kuidagi mööda. Nad kuulavad sama muusikat, mis mina (!!!) ja autoga sõites panevad heli valjuks ja laulavad kõik kaasa. Ja nad kõik oskavad nii hästi laulda, et ma ei julge suudki lahti teha. Ülivinge! Ma nii naudin neid sõite!

22.08.15 laupäev

Nüüd on vist jet lag'iga korras. Ärkasin kell 10. Tegutsesin veidi oma toas, kuni Larisa mind hõikas. Ta imestas, et ma nii pikalt magasin ja arvas, et see oli selle eilse pika poodlemise pärast, kus ma teda väsitasin.
Pikutasin veel veidi ja siis läksin alla sööma. Tegin võileiva (saia tegelikult) ja sõin köögis õdedega. Kui USA ja Eesti toite võrrelda, siis kindlasti maitseb Eestis kõik tervislikumalt. Minu host pere toitub Ameerika kohta väga tervislikut (kuigi ei saa mainimata jätta, et ühel hommikul sõime krõpsu).
Olin veidi oma toas ja siis kutsus Danny mind endaga ehituspoodi kaasa. Audrey tuli ka. Rääkisime teel poodi Eesti ja USA erinevustest (eriti ilmast) ja muusikast. Tunnen, kuidas iga päevaga hakkan paremini kohanema ja isegi keeleliselt on näha mingit arengut (võib-olla muutun lihtsalt julgemaks).
See ehituspood nägi välja täpselt nagu toidupoodki, ainult veidi pisem. Tegin pilti ka, et ettekujutus oleks.



Kui tagasi koju jõudsime, tegime ettevalmistusi õhtuseks peoks. Aitasin ka veidi.
Esimesena tulid Larisa vanemad, kellega ma juba varem tuttav olin. Aitasime tal veel mingeid peekoni tükke kartulitele laduda ja siis tulid teised.
Ka sel korral ei kuulnud ma kordagi oma nime õiget hääldust, kuigi siin oli väga palju rahvast.
Sõime tavalist Ameerika toitu ja vestlesime niisama. Laual oli kõike. Reaalselt. Igasugustest kookidest kuni burger'i ja hot dog'ini välja.



Mina veetsin oma aja peamiselt Larisa õe koeraga (ta oli nii õrn, et ei tohtinud maha panna), kes oli niii armas. Ta on hästi pisike ja umbes aastane. Kõik käisid kogu aeg teda paitamas.
Hiljem mängiti õues seda sõnade äraarvamise mängu joonistamisega. See oli naljakas (isegi siis, kui ma midagi aru ei saanud).



Kokkuvõtvalt oli megavinge õhtu ja olen nüüd väga väsinud sellest pidevast inglise keeles mõtlemisest. See võtab ikka päris läbi.
Püüan teha rohkem pilte ja hankida omale uue telefoni, mis seda võimaldaks. Peagi teen ka kohaliku pangakaardi, et saaksin seda siin kasutada.
Esmaspäeval algab kool ja ma kardan veidi, sest see on huge ja need vahetunnid jäävad ilmselgelt liiga lühikeseks, et ühest klassist teise jõuda. Eks näis, mis saama hakkab. Kõik muu on suurepärane (eriti pere)!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar