teisipäev, 27. juuni 2017

Kätrin USAst

Uskumatu, et Eestisse tagasi tulekust on möödas juba tervelt üks aasta. Veel uskumatum on fakt, et ikka ja jälle jõuab mulle viivitusega kohale mõni mõte, millest alles nüüd täielikult aru saan. Vahetusaasta kestab veel.

Host-pere

Meil kujunes kohe Facebook'is välja selline väike perechat, kus on nii Larisa kui Danny (hostõdedel kasutajat ei ole). Saadame seal aeg-ajalt pilte üksteise tegemistest ja lobiseme niisama. Eks ajapikku kadus küll aktiivne vestlemine ära, kuid korra kuus sinna ikka midagi veel ilmub.
Hoidsin kogu aasta vältel ühendust ka Grimes'ide selleaastase vahetusõpilase Bastien'iga (Prantsusmaalt). Kirjutan temaga vist isegi rohkem, kui perega. Meil on alati nii palju jagada ja arutada: analoogsed mured ja muljed. Nähes aga kõrvalt tema tegemisi tekkis mul pisikene kadedus slash kahetsus. Sellised mõtted, et mida oleksin saanud paremini teha, ei vii kindlasti kuhugi ja püüan neid ka consciously ignoreerida. Nii lihtsalt on, kui näed kedagi teist enda elu elamas. Iga vahetusaasta on isemoodi ja tegelikult ei tohiks mina küll millegi pärast kurvastada.
Bastien hakkas tagasi Prantsusmaa poole lendama sel esmaspäeval ja peaks nüüdseks juba kodus olema. Suhtlus loodetavasti veel ära ei kao, sest ilmselt tekib temalgi alles hiljem komplektne vaade kogust aastast.
Järgmisel aastal meie USA pere uut vahetusõpilast ei võta. Tühja tuba kaunistab nüüd aga tänu minu ja Bastien'i kingiideele pilt seinal. Seal oleme mõlemad hoidmas YFU n-ö eduka aasta tunnistust ja ülal seisab quote "Blood makes you related, love makes you family".

Inglise keel 

Arvestades seda, et keeleline keskkond on muutunud, on minu inglise keel säilinud suurepäraselt. Isegi igapäevases kõnes - nii nagu noortel ikka - on mõned sõnad/ütlused võõrkeelsed. Vahel küll tuleb neid erroreid, kus millelegi üheski keeles tõlget ei tea või avastan end mõtlemas inglise keeles. Igatahes ei ole koolis selles aines keskmise viie hoidmine enam mingi probleem. Kaasa aitab kindlasti raamatute/artiklite lugemine, filmide/videote vaatamine, muusika kuulamine/mängimine ja ka kirjutamine. Sain isegi tööd tõlkijana.
Uskumatu, et aastaga nii palju areneda saab. Millest ma veel ilma jäänud olen?

Eesti keel

Ka eesti keel on tagasi tulnud. See keel on saanud nüüd kuidagi selgemaks isegi. Olen hakanud tähele panema mitmeid veidrusi ja kiikse, mis eestlastele kõnes ja kirjas omased on. Kuidagi nii huvitav ja armas.
Osalesin hiljuti ka ühel esseekonkursil, mille teema oli just sobiv, et sellega oma vahetusaasta kogemust siduda. Tulemus oli üllatav ja minu töö sai lisaks raamatus avaldamisele märgitud ka kui kõige sügavamale südamesse pugenud essee - tagasipöörduja virvatuluke. Ehk mängis ka blogimine kaasa selles edus?

Kool

Lõpetasin sel aastal 10nda klassi Nõo Reaalgümnaasiumis ja vastupidiselt esimesele koolinädalale ei tunnegi ma enam, et oleksin aastaga maha jäänud. Vihkan ausaltöeldes seda ütlust. Isegi, kui minu vanus (18) tekitab küsimusi, olen pigem aastaga ees. 
Harjumine võttis küll aega ja nii mõningad õppeained olid peaaegu et ununenud. Paljud asjad Eesti haridussüsteemis tundusid alguses veidrad, kuid kohanesin. Seoses vahetusaastaga koolis probleeme ei tekkinud - pigem vastupidi.
Nõo puhul seostub kooliga kohe ka ühiselamu. Isegi, kui vahetusaasta tõi ellu palju iseseisvust, oli see vaid koma. Ühikaelu on omaette kogemus ja kindlasti midagi, mida hiljem sõpradega meenutada. Huumor ja õppimine on ilusti tasakaalus. Võib-olla.
Kui sügisel 11ndikud tõsise näoga väitsid, et suvel kooli igatsesid, ei oleks ma uskunud, et see minuga juhtub. Nüüd on aga lausa tühi olla ja nii kasutan suvel iga võimalust, et midagi uut õppida ja kogeda.
USA on mind miskipärast pannud rohkem austama ka õpetajaid ja kooli üldiselt. Võib-olla põhjendab see ka tõika, et vahetusaastalt naasvad õpilased saavutavad paremaid tulemusi. 
Lisaks haridusele on uue tõlgenduse saanud ka haritus (päris naljakas kalambuur). Uudishimu ja vastusteta küsimused ei ole just parim kooslus kell 3 öösel. Muul ajal - miks mitte? Keep coming. Ei teagi nüüd, kas selles on süüdi Texas või Nõo.

Muusika

First of all... appi, kuidas ma igatsen Chisholm'i koori ja neid juhendajaid. Miks küll ei ole Eestis selline asi võimalik? Ja just sel aastal oli kevadmuusikali teemaks Disney. Ma oleksin andnud kõik, et seal laval olla nendega. See igatsus juhtis mu aga hoopis Musaklubisse vokaaltehnika õppele ja olen seal nüüd kuukese tunde võtnud.
Tegelikult on huvi muusika vastu olnud mul terve elu, kuid vahetusaasta võimendas seda tunduvalt. Igasugune pillimäng ja hääle tekitamine on nüüd osa minust endast ja tänu vahetusaastale oskan seda ka hinnata. Lisaks Mr ja Mrs Hardy'le lähevad tänuavaldused kindlasti ka minu armsale hostperele, kellega autos live muusikal iga kord toimus. Ja mulle tundub, et ka mina olen neid mingilmoel mõjutanud: Audrey ja 'Risa mängivad nüüd ukulelet! Nad isegi saatsid mulle oma lühikese cover'i laulust, mida sõpradega Nõos esitasime. Siin on meie variant:



Tulevik

Teadmatus ja avastamata kohad on liiga põnevad, et neid mitte oma ellu uuesti tuua.
Plaanisin sel kevadel AIESEC'iga vabatahtlikuks minna, aga sobiva projekti leidmiseks olin liiga laisk ja teisi ideid suveks oli ka juba piisavalt, et motivatsiooni tagasi tõmmata. Läbides intervjuu, jäigi see idee vaid mõtteks.
YFUga olen aga endiselt seotud kui vabatahtlik. Sel suvel kandideerisin tiimariks ja kui hästi läheb saan kaasa lüüa JO'l ehk järelorientatsioonil, kuhu tulevad meist järgmise lennu vahetusõpilased. Oleks väga vinge igaljuhul.
Kaugemas plaanis on raske midagi ennustada, sest vahetusaasta really messed it up. Iga päev tuleb jälle mõni uus idee, kuhu gümnaasiumi lõppedes õppima minna. Seepärast ka midagi ei luba - mul on veel 2 aastat aega. Tuleb nautida hetke.


Ja mis oleks üks postitus ilma hea loota?


"I'll be waiting for you until we meet again."
♡ ♡ 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar