neljapäev, 4. august 2016

Tagasi Eestis

Olen siin olnud juba veid üle kuu ja kogu aeg on nii palju tegemist, et blogile lihtsalt ei jätkunud aega. Otsustasin ennast nüüd jälle kokku võtta ja kirjutada kokkuvõtvalt oma vahetusaastast ning kuidas kohanemisega läinud on.

,,No kuidas reis oli?"

Eks iga vahetusõpilane teab ise kui vastik on selline küsimus.
Esiteks ei lähe vahetusaasta kindlasti reiside kategooriasse. Ma kohe väga tahaks tutvuda selle inimesega, kes läheb aastaks teise riiki ,,reisile", elab kohalikega ühe katuse all ning omab kõiki kohustusi, mida iga teinegi pereliige selles majas. Lisaks käib puhkamise ja mõnulemise vahelt ka igapäevaselt koolis. Muideks veel ilma igasuguse erandita, mis tavaliselt vahetusõpilastele tehakse, et nende elu veidi kergemaks muuta. Ei noh, muidugi oli ka mul neid turisti hetki, kui midagi uut kogeda sai, aga usu mind, vahetusaasta ei ole ,,reis".
Teiseks. Kuidas võtaksid sina ühe lausega kokku terve aasta? Oli ju paremaid ja halvemaid hetki. Lühike vastus küsimusele oleks ,,ülivinge". Jäin ju kõigega  rahule ja olen ühe väga suure kogemuse võrra rikkam. Mida iganes ma ka ei vastaks, aru saab ainult see, kes ise ära on käinud.

Eesti vs USA

Harjumine võttis aega, aga ütleme nii, et tunnen ennast juba enam-vähem koduselt. Küll aga igatsen tohutult ameeriklaste avatust, soojust, komplimente ja naeratusi. Kusjuures olen jubedalt pettunud siinsetes klienditeenindajates ja kassapidajates. Võiksin neist kohe eraldi postituse teha. Alati on poest lahkudes selline tunne, nagu mina oleksin süüdi, et nad seal kassa taga istuma peavad. Nii kuri tervitus (kui sellegi vastu saan) ja üldse vaadatakse Eestis võõrastest tühja pilguga mööda. Small talk´ist rääkimata. Muidugi on erandeid ja ega ma ei tahagi tervet riiki selle pärast maha teha, aga see on meie oma stereotüüp, mida muu maailm teab. Ja nüüd näen, et põhineb ikkagi mingisugusel tõel, nagu ka teiste riikide omad. Eks ma lihtsalt püüan sellega leppida.
Mis mulle siinse elu juures aga jubedalt meeldib, on vabadus ja ühistransport. Tüdinesingi juba seal USA kodus vati sees istumisest ära. Oma rolli mängib kindalasti ka turvalisus, sest milline ema laseks oma lapse pimedas tänavale jalutama, kui naabruskonnas varem igasuguseid asju juhtunud on.
Lisaks ei pannud ma enne absoluutselt tähele, kui ilusad on Eesti inimesed. Seda võiks vist öelda kogu Euroopa kohta. Samas igatsen seda, et Ameerikas ei hinnatud teisi nende välimuse põhjal ja riietuse kallal ei nähtud üldse nii palju vaeva. Nendest Eesti tšikkidest sai mul juba esimesel nädalal küllalt. Isegi üle tee poodi minekuks lüüakse ennast ülesse ja ilma meigita kodust lahkumine on vastuvõetamatu.
Ma tõesti ei tahtnud seda lõiku nii negatiivselt kirja panna, aga mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud märkama erinevusi nende kahe riigi vahel. Kallid on nad mulle võrselt. 50-50.
Tore on ju tagasi ka olla (ja Eestimaa on ilus).















By the way, sellised tegelased ajavad jubedalt segadusse. Olen ma nüüd Eestis või Texases?


Enda saapaid kannan ka uhkusega:


Ja nagu näha olen ka mõne hobi USAst endaga kaasa võtnud:



Toidu pildistamise...





Ja küpsetamise...





Küll aga mitte ilma:


Sõbrad

Vahetusaastale minnes peaks iga üks endalt küsima ,,sõbrad või kogemus?". Minuga läkski nii nagu alati hoiatati ja paljud Eesti sõbrad on tagasi tulles lihtsalt ära kadunud. Pole enam seda klappi ja maailmapilt on väga erinev. Ei peagi tekkima mingit tüli, aga lihtsalt kasvatakse ajaga lahku ja ma täitsa saan sellest aru. Samas on terve meie YFU lend täis toredaid noori ja olen sealt leidnud ikka palju-palju uusi sõpru. Niiet selle pärast nüüd vahetusaastale minemata jätta ei tohiks. Loodetavasti ei hirmutanud kedagi.
Ka sõpradega vahetusriigist hoian endiselt kontakti ja mulle on isegi kirjutanud paar klassikaaslast, kellega ma kunagi koolis ei jutustanud. Kusjuures üks poiss veel ütles, et ta lihtsalt ei julgenud rääkima tulla, sest olen Euroopast. No näed nüüd, kuhu need stereotüübid meid viivad.

Kätrin Grimes Sibul

Minul kogu aasta jooksul perega sellist head sidet ei tekkinudki, kuid nüüd tagasi Eestisse tulles tegi ilmselt vahemaa oma töö ja olen neid tohutult igatsema hakanud. Ka nemad tunnevad minust juba puudust ja kirjutame ikka vähemalt paar korda nädalas. Hästi tore on vaadata, kuidas ma oma host pere mõjutanud olen. Näiteks noorem õde hakkas nüüd ukulelet mängima ja leidis endale minu kaudu lemmiklaulja. Siiski on raske näha, kuidas neil elu edasi liigub ja juba järgmist vahetusõpilast oodatakse (Bastien Prantsusmaalt). Kusjuures Danny isegi ütles, et talle väga ei meeldi, et neil nüüd poeg saab olema. Eks näis kuidas sellega läheb. Ise ma küll suhtlen Bastien´iga ja olen tema pärast juba väga elevil. Texasesse maandub ta juba järgmisel nädalal. Samas tean, et ka mina olen sinna igal hetkel tagasi oodatud. Ega ei saagi kahes kohas korraga elada.

Keel

Inglise keele sain ilusti suhu ja oskan arusaadavalt kõik jutud ära rääkida. Ise olen väga rahul ja kindlasti on mul nüüd see hirm rääkimise ees kadunud. Just see suhtlemise pool areneski aastaga kõige rohkem. Muidugi on veel ruumi areneda ja koolis arvatavasti ikkagi nii libedalt minema ei hakka. Samas mulle inglise keel hullult meeldib ja endiselt loen selles keeles raamatuid, vaatan filme ja avastan ennast ka mõtlemast, kui omaette olen. Üks kord isegi juhtus nii, et olin nii oma mõtetes, et ütlesin poemüüjale ,,hello". Mul oli temast nii kahju, sest tal läks aru saamisega väga pikalt aega, aga mul oli väga vaja seda kilekotti sealt leti tagant ja pidin ju inglise keeles jätkama, kui juba alustanud olin.
Ka eesti keele üle ei saa kurta. Juba räägin päris soravalt. Vahel küll tuleb ette sõnu ja väljendeid, mida lihtsalt ei ole võimalik eesti keelde panna ning ütlen siis need lause vahele teises keeles. Kodus mul aga keegi teine inglise keelt ei oska ja sellest kasu ei ole.

Kool

Mida lähemale jõuab augusti lõpp, seda rohkem hakkan mõtlema koolile. Ei teagi, mida sellest hetkel arvata. Low key tahaks õppida.
Enne vahetusaastale minekut lõpetasin Paide Gümnaasiumis ära üheksanda klassi ning nüüd vahetan kooli ja alustan sügisest kümnenda klassiga Nõo Reaalgümnaasiumis. Olen muidugi põnevil, sest jällegi on tegemist uue koha ja uute inimestega. Just nagu vahetusaastalgi.
Samas tunnen juba lennu chat´is neid vestlusi lugedes, et ei sobi sinna. Oleksin kõikidest justkui kümme aastat vanem. Kindlasti ei hakka ma oma kogemusega seal hooplema ega anna sõprade osas alla, kuid nii lihtsalt on. Ka endised vahetusõpilased on sama öelnud ja hoiatati, et ei pruugigi õiget sidet klassiga tekkida. Isegi natukene kadestan neid, kes peale üheteistkümnendat vahetusaastal käisid. Kuigi ka sellel on omad head ja vead.
Õnneks on see väga tore, et minu toanaabriks saab olema YFU vahetusõpilane Annika, kes käis minuga samal aastal Mehhikos. Niiet natukene ikkagi ootan juba.

Nagu unenägu

Kuigi Eestis aastaga suuri muutusi toimunud ei ole ja kõik näib sama, ei ole minul sellist vahetusõpilaste seas populaarset tunnet olnud, et ärkan hommikul ja mõtlen, kas ma tegelikult ka olin aasta aega ära. Nii palju on ikkagi vahepeal muutunud ja ajavahe tõttu hommikuks telefoni ekraanile kogunenud teated muudavad kõik vägagi reaalseks. See kogemus muutis minu elu ikka tohutult.


Mina ja YFU

Eesti YFUst on mulle saanud juba nagu kolmas pere. Olen nüüd ametlikult vabatahtlik ja käinud juba kohal ka paaril üritusel. Näiteks toimus siin samas minu lähedal Sargvere mõisas paar nädalat tagasi nende perede koolitus, kes Eestisse teistest riikidest vahetusõpilasi ootavad. Väga huvitav oli.




Samuti, nagu varem ka mainisin, olen YFUst saanud palju sõpru. Lihtsalt saame üksteisest kõik nii hästi aru ja on millest rääkida. YFU on tõesti väga armsaks saanud ja tähendab mulle palju.


VÕP BINGO

Kogu aasta vältel toimus Eestist väljaminevate õpilaste vahel väikene võistlus. Olen sellest ka varem rääkinud ja täpsemalt saab reeglite ja ülesannetega tutvuda siin - VÕP Bingo.
Poole aasta pealt otsustasime teha veel ühe varjatud list´i, kuid seda ma siia blogisse ülesse ei hakanud panema. Kokkuvõtteks aga nii palju, et mõlema bingo pani kinni Kristi Tšiilist.
Minu meelest oli see hästi lahe mõte, midagi sellist teha ja loodetavasti jätkub järgmiste YFU lendudega.

Mis saab edasi?

Oma tulevikuplaanides ja muus sellises pole ma veel eriti kindel ja peas tiirlevad igasugused mõtted. Kisub küll välismaa poole aga eks näis. Arvasin küll, et vahetusaasta toob asjasse selgust, kuid kõikide võimaluste maa USA lõi pea hoopis sassi. Õnneks on mul veel kolm aastat aega ja keskendun nüüd gümnaasiumile.
Blogiga on aga lihtsamad lood. Kindlasti jätkan ja alati, kui toimub midagi, mis seostub vahetusaastaga, teen siia ka postituse.

Aitäh

Suured-suured tänud kõikidele, kes minu vahetusaastale blogi kaudu kaasa elasid ja loomulikult olen ülitänulik ka toetajatele ning sponsoritele, tänu kellele, ma üldse minna sain. Te ei kujuta ette, kui palju see aasta minu jaoks tähendas ja kui palju ma inimesena arenesin. Aitäh!


Laulu ka:



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar