neljapäev, 11. august 2016

JO

Nagu Eesti YFUl tavaks, toimus ka meie lennule JO ehk järelorientatsioon. See on siis nagu eelorientatsioongi, aga more fun. Et näha kõiki peale vahetusaastat ja jagada muljeid. Teised, väljaspool YFUt, on ju niikuinii nende kuulamisest juba väsinud.

1.8.16 esmaspäev

Pool kümme läks Türilt rong. Ütleme nii, et sellise varajase ärkamisega ei ole ma veel üldse harjunud. Huvitav, mis siis veel septembris saama hakkab.


Sõitsin ligi kaks tundi ja juba olingi Balti jaamas. Jõudsin tegelikult kohale mõni tund varem, kui tegelikult kõik kokku pidime saama ja koos bussile minema, ning seega jalutasin lihtsalt ringi ja käisin poes. Sain sealt ka minivariandis kultuurišoki, kui vene keelt kuulsin. Seal oli üks ülbe tädi, kes selle pärast minust järjekorras ette trügis, et tal oli müüjaga ühine emakeel. Mina vene keelt absoluutselt ei oska ja seega midagi vastu ei saanud öelda. Ainult see automaatne ,,excuse me" tuli, aga ilmselgelt, sellest nad aru ei saanud. Või ei tahetud saada.
Hoolimata sellest seiklusest, oli mul aega siiski veel palju. Õnneks avastasin Snapchat´ist, et Anita (Kanada), oli ka varem tulnud ja saime kokku. Aeg läks jutustades palju kiiremini ja meile lisandus paar minutit hiljem ka Kelli (Saksamaa), kellest ma olin enne kusjuures kogemata mööda kõndinud, ilma teda ära tundmata.
Poole üheks oli meid sinna kogunenud juba kolmekümne ringis ja peale nimede kontrolli läksimegi kõik bussi. Mina istusin seal Gerdaga (USA) ja loomulikult lobisesime kogu tee. Kokku sõitsime umbes tunnikese, teadmata kuhu täpselt lähemegi. Kodune googling oli ilmselgelt tegemata.
Peale pingelisi kurve ja järske kraave jõudsime kohale. Selleaastane JO toimus siis Rummu järve äärses Paekalda puhkekeskuses.




Kohe alguses pandigi majutus paika, et oma kotid ja kohvrid jalust ära panna. Mina sattusin tünni.




Tervitussõnadeni meil veel aega oli ja tegime vahetusõpilastega ühe suure mitteametliku tutvusringi. Isegi kui näod olid tuttavad, olid paljud nimed küll aastaga meelest läinud.
Mingi aeg kutsuti meid peamajja ja saime seal ka vabatahtlikega tuttavaks. Isegi kolm USAkat, keda juba teadsin: Sandra, Ken ja Martina.
Seejärel tehti grupid ja läksime kõik eraldi majadesse oma vahetusaastaid analüüsima. Loeti ette fakte ja siis pidid skaalal paika panema, kas nõustud, oled neutraalne või ei nõustu.
YFUs ilma söögita ei saa ja nii järgneski kohe lõunasöök. Selle veetsin ühes lauas Kanada (Anita), Mehhiko (Laura ja Annika), Indoneesia (Mai-Liis) ja loomulikult Ameerikaga (Johanna, Gerda ja Victoria). Pärast join´is teisi veel. Kusjuures olen pildil ainuke, kes musta leiva asemel mingi muu variandi valis (#noracism). Mis eestlane ma selline olen?


Vahepeal oli jälle aega niisama ringi jalutada ja chat´ida.





Järgmiseks tegevuseks oli kuldvillak, mille meie tiim tänu poliitika küsimustele ja loomulikult Hendrikule aka Toivole (Austria) kinni pani. Muideks Eesti muusika teema all pole ma ennast eales nii lollina tundnud. Mitte ühtegi lugu ei arvanud ära. Polnud varem kuulnudki.
Veel mängisime YFU traditsioonilisi energizer´eid ja järgnes jälle söömine.
Õhtusöögiks olid kõik vahetusõpilased endale mingi ülesande saanud, mida nad siis söömise kõrvalt täitma pidid. Minu sildike käskis kõikidele midagi ilusat öelda ja head isu soovida. Not too difficult. Teistele oli ikka igasuguseid huvitavaid asju sattunud. Kes siis sõid kahekesti käed teibiga kinni seotult või käisid laudades soola pakkumas.
Kõhud täis ja metsa! Pidime endale tegema kohalikest maavaradest maskeeringu ja jagunesime gruppideks. Jooksime siis mööda punkte ja saime sealt ülesannete sooritamisel kaasa erinevate riikide hümni sõnad, mille järgi järgmise vabatahtliku üles pidime leidma. Sai palju nalja ja oli hästi tore.


Rets. Ega siis see ka tulemata ei jäänud. Midagi hullu ei tehtud ja veeti niisama pimesi ringi. Pärast pandi meid kõiki kokku istuma ja lugesime pimedas vannet. Anneli ja Sandra olid riietunud mungalaadseks ning koos küünlavalgusega tekkis selline omamoodi meeleolu. Anyway, oleme nüüd ametlikult YFUkad!


Ja Võikupaus! Sinna jõudsin muidugi natukene liiga hilja ja selleks ajaks oli vahetusõpilaste suur isu oma töö teinud ning järele jäänud vaid jäägid.
Rohkem midagi sel päeval plaanis ei olnudki ja chill´isime lihtsalt omaette Kaarli (Prantsusmaa), Toivo, Mai-Liisi ja Victoriaga kiigul. Vahepeal ühines ka Edward (Hiina), Kristi (Tšiili) ja Maris (Holland). Arutasime igasugustel teemadel ja kuulasime vahetusriikide muusikat.
Kesköö paiku kogunesime kokku ja tegime ära VÕP bingo gaala. Mina autasustatud ei saanud, küll aga oli huvitav kuulda teiste skoore ja ütleme nii, et nad olid need ikka 100% välja ka teeninud. Väga vinge!
Peale seda läksid paljud sauna ja väljas jäi eriti vaikseks. Läksime sama seltskonnaga paadisillale istuma ja tähti vaatama. Natukene külm oli, aga mis seal ikka. Tuleb ju vaikselt harjuma hakata.


Kusagil nelja paiku väsisime ära. Käisin läbi oma tünnimajast ja haarasin kaasa kohvri, et kolida Mai-Liisiga Victoria juurde, kus tundus kraade tunduvalt rohkem olevat. Seal oli meiega veel Krista (Holland) ja ka tema ei olnud veel päris magama jäänud ehk jutt jätkus mõneks ajaks.

2.8.16
,,Good morning, Good morning,
It's great to stay up late
Good morning, Good morning, to you!"

Äratus oli kell 9. No kohe nii väga oleksin tahtnud sinna voodisse jääda aga õnneks paistis õues päike ja ilm oli soojem kui eelmisel päeval.
Tegime ära võimlemise ja sõime hommikust.


Fotojaht. Võeti jälle üks pikk rivi ja loendati gruppidesse. Saime kaasa ka paberilehe pealkirjadega, millele juurde pilti vaja oli. Asusime tööle:

,,Enne vahetusaastat"


,,Peale vahetusaastat"


,,Kui keegi küsib, kuidas aasta läks"


,,Juhtum vahetusaastalt"


,,Dopinguproov"


Pärast vaatasime kõikide gruppide pilte koos ja oli igasuguseid lahedaid variante.
Päeva teises pooles arutasime teemal ,,tagasi Eestis" ja rääkisime kooli minekust, sõpradest ning vabatahtlikuks olemisest. Mul tuli sellega väike hirm kooli ees, aga loodetavasti ei ole midagi hullu. Kui juba USAs hakkama sain, saan siin ka.
Lõunat sõin eurooplastega. Kuulasin muljeid YES´ilt ja lobisesime niisama.
Järelorientatsiooni lõpetasid lõpusõnad korraldajatelt ning saime tagasi oma kirjad, mille olime endale enne vahetusaastat eelorientatsioonil kirjutanud. Neid lugesime koos Victoriaga alles bussis. Just in case.


Minu kirja algus pani mulle kohe suure paugu:
,,Hei endine vahetusõpilane!"
Isegi kui ma olen tagasi Eestis, ei ole ma valmis loobuma vahetusõpilase tiitlist. Usun, et see käib minuga veel päris mitu aastat kaasas. See on nüüd mulle ju ikkagi perekonnanime eest.
Muidu oli hästi armas kiri. Kusjuures imestasin selle üle, kui ilusad mu laused välja nägid ja jutt jooksis jube hästi.
Olin kirjutanud oma hirmudest Texase ees ja sellest aktsendist loomulikult, mida ma tohutult kartsin. Üldse rääkisin palju keelest ja sellega hakkama saamisest. Isegi lennujaama kartsin ära eksida ning välja tõin ka esimese kojusõidu uue perega. Jube naljakas. Lugesin neid Victoriale ette ja sai palju naerdud. Lisaks kirjutasin ka ootustest ja see tegi tuju eriti heaks, sest kõik läks täpselt nii nagu tahtsin.
,,Ootan, et näeksin riiki kohaliku pilgu läbi ja elaksin keskmise USA teenager´i elu. Tahan kogeda midagi täiesti uut, leida hobisid ja uusi unistusi. Tahan veeta palju aega koos host pere ja sõpradega. Kõige enam aga ootan, et loeksid seda kirja nüüd, aasta hljem, ette oma sõbrale ja naeraksite koos kõikide nende kartuste üle. sest sa tegid selle ära! Oled nüüd täpselt sama lahe, nagu kõik need, kellele siin ELOl on lisaks nimele sellele sildikesele veel kirjutatud sõna ,,tiim". Ka sul on nüüd see kogemus. Kogemus, mis saadab sind kogu elu!"

Endiselt käivad külmavärinad üle, kui neid viimaseid ridu loen. Uskumatu, et ongi aasta möödas!
Moving on... Peale bussisõitu olime jälle tagasi Balti jaamas ja jätsin kõigiga hüvasti. Jäi ainult Kelli ja mina, sest läksime sama rongi peale. Tema Viljandisse, mina Türile.
Käisime korra läbi ka poest ja jäime siis pinkidele ootama. Kohe hetk hiljem liitusid meiega ka Edward ja Ingmar (Šveits), kes seal vist oma soomlasest sõpra ootasid ja telefoni laadisid. Kaua nad aga olla ei saanud ning peagi olime jälle kahekesti.
Kui lõpuks rongile istusime tuli peale suur uni. Siiski magada ei tahtnud, sest huvitav oli Kelliga rääkida.
Piletimüüjaks oli seekord hästi tore naine ja ütles isegi rohkem, kui tuima ,,tere". Tegelikult küsis ta meilt õpilaspiletit, aga kuna olime aasta ära pidime natukene juurde seletama, miks meil need aegunud on. Siiski lubas ta meile salaja soodustust ja pärast veel tegi mulle rongi vetsus ekskursiooni. Seletas ära iga nupu ja palju muudki. Ei ole need eestlased nii kinnised midagi. Tuleb ise sõber olla.
Kell 7:15 olin tagasi Türil ja sellega saigi Järelorientatsioon läbi. Oli hästi vahva kõiki üle nii pika aja näha. Eks YFU vabatahtlikuna kohtun veel paljudega!

Video ka:


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar