laupäev, 28. mai 2016

Bass Hall, choir banquet & YFU aastalõpu seminar

19.5.16 neljapäev

Esimese tunni ajal lugesime rahulikult raamatuid, kui õpetaja vahele segas ja teatas, et üks meie kooli õpilane suri eelmisel ööl vähki. Paljud koolikaaslased olid tema mälestuseks omale selga pannud Hawaii stiilis särgid, mida sellel poisil oli kombeks kanda. Meie klassist teadsid teda enamus vaid nimepidi. Siiski oli kogu päev jube kõhe tunne.
Ajaloos meeleolu säilis ja mitte kunagi varem pole me klassiga nii vaikselt filmi vaadanud.
Tantsu klassi asemel juhatati meid hoopis gymnastics'i saali ja veetsin kogu tunni seal Dianne'i ja Ingrid'iga vesteldes.
Mitmeid kuid tagasi võtsin endaga kooli kaasa paar pakki Eesti komme ja nüüd tahtis ka Dianne minuga oma kultuuri veidi jagada ja andis mulle vastutasuks šokolaadi Mehhikost. Maitses täpselt nagu iga teinegi šokolaad.


Tegelikult sündis Dianne USAs, aga vanemad kolisid siia varem ja kodus räägitakse hispaania keeles. Ka Ingridil oli sel päeval juhuslikult kotis Mehhikos populaarne olev sai ja nokkisime siis kõik koos seda.
Kooris töötasime endiselt koreograafia kallal ja laulsime läbi laulud, mida õhtul Bass Hall'is esitama pidime.
Lõuna veetsin Nina ja tema sõpradega ning peale seda läksime tagasi koori klassi, et korra veel päevaplaan läbi arutada ja bussidega downtown'i suunduda.
Sõit oli umbes pool tundi pikk ja koolibussid ei ole siin just kõige mugavamad. Kindlasti oli minek seda loksumist väärt.


Paar pilti Bass Hall'ist internetist:



Sisse minnes pidime veidi ootama, et harjutamiseks ruumi saaksime. Tegime seal oma kooli orkestriga koos hääled soojaks ning läksime edasi lavaproovi.
Vaade sealt oli ikka suurepärane ja oleksin tahtnud sinna jäädagi. Koori direktorid veel ütlesid, et sellest võib meile tulevikus saada vaade kontori aknast. Imeline.


Peale läbimängu, umbes nelja-viie paiku, sõidutati meid tagasi kooli, et seal iga üks omale õhtusöögi saaks organiseerida.
Kuna minu sõbrad olid just teada saanud, et ma polnud veel kordagi Whataburger'is käinud, siis läksime Brii, Christine'i, Jennie' ja Jayda'ga sinna. Whataburger on lõunapoolsetes osariikides üks väga populaarseid kiirtoidu restorane.


See tops oli small:



Olin varem mitmeid kordi Twitter'ist näinud, et inimestel on komme võtta sealt salaja oma lauanumber kaasa ja mõnel on isegi terve suur kollektsioon. Küsisin selle kohta siis teistelt ja asi lõppes nii, et mul on nüüd oma toas laua peal number 14.
Peale meie olid sinna tulnud veel paar kutti koorist ja nendega sai palju nalja. Tagasi sõites tahtsid nad meid hirmutada ja viskasid sõites meie auto poole oma topsi seest jääkuubikuid. Üks neist aga läks kogemata vastu ja Brii arvas, et isegi kahjustas midagi. Tagasi kooli parkimisplatsile jõudes aga midagi näha ei olnud.


Koolis tagasi, panime viimast korda selga oma koori kleidid ja läksime klassi tagasi, et seal busse oodata. Need aga hilinesid koguni terve tunni ja tagasi Fort Worth'i kesklinna jõudes suunati meid saali asemel hoopis kuhugi lavatagustesse laudry room'idesse oma kooli korda ootama ja teiste koolide esitusi ei näinudki.
Istusin seal koos Nina ja Abby'ga never have I ever'it mängides ja aeg möödus kiirelt.
Lavale läksime umbes üheksa paiku ja kõik oli kümme korda võimsam kui proovis. Rahvast oli ikka tohutult palju ja viimase loo (,,O Fortuna'') lõpus tõusid kõik nad püsti. See oli ikka supervinge kogemus.
Jupid mõlemast loost:

,,O Fortuna''
,,All People That On Earth Do Dwell''

Peale esinemist kutsusin omale ema järgi ja kella üheteistkümne paiku olin lõpuks kodus. Uni pole kunagi varem nii kiirelt tulnud.

20.5.16 reede

Tantsu klassis sai jälle terve tunni oma projekti kallal töötada ja kooris kuulasime järgi oma neljapäevaseid esitusi.
Keskkonnaõpetuses kaitsesime ära oma viimase suurema projekti, kus mina absoluutselt midagi sel korral kaasa ei teinud. Vahetusõpilaste rõõmud ehk kui keskmine hinne on piisavalt kõrge ja need Eestisse minnes niikuinii midagi ei tähenda. Saime siiski A ja kujutan ette, et need mu grupikaaslased võisid päris kurjad olla mu peale, aga noh nagu mind huvitaks (peale kõiki neid töid, millega mina olen kogu aasta jooksul pidanud üksinda nende pärast hakkama saama).
Koolist koju jõudes hakkasin ennast kohe valmis sättima õhtuseks choir banquet'iks, mis algas kell seitse.
Kuna Sydney ja Mathew läksid ka, viis meid kooli Roger.
Uksest sisse astudes oli Zech seal laua taga nimekirja kontrollimas. Mulle üllatuseks teadis ta isegi minu perekonna nime ja siis olen mina, kes aasta lõppedes ikka veel kõiki klassikaaslaseid nimepidi ei tea.
Kui nimi maha tõmmatud sai, nägin kohe Jennie't ja teisi sõpru ning läksin nende juurde istuma.
Teemaks oli Hawaii ja söögiks sai ka selle pärast hästi palju puuvilju ja marju. Nii igatsesin kõike seda!





See pisike eputis all paremas nurgas on koori direktorite üks kahest lapsest.


Kui kõik siis lõpuks laudade taha istuma said, anti üle mõned auhinnad koori silmajäänutele ja presidendid said sõna. Hardy'd said kooli poolt omale kingituseks päris lilledest kaelakeed ja senior'id kinkisid neile ka midagi omalt teadete tahvli koos piltidega neist kõigist.



Peale seda lubati lõpuks ometi tantsima. Vist ühtegi lugu ei jäänud vahele. Paljud laulud olid mulle juba eelnevatelt pidudelt tuttavad ja oskasin kohe kaasa tantsida. Mäletan, kuidas esimestel kuudel jäin kõigist kogu aeg maha nende sammudega. Kokku tantsisime päris mitu tundi ja peaaegu, et kõigiga, keda ma sealt teadsin (isegi Zech ja üks charmer).


Kokkuvõtteks võib öelda, et üritus oli isegi parem kui prom. Kuidagi vabam õhkkond, suurem tantsupõrand, kodusem tunne ja rohkem tuttavaid nägusid.
Koju jõudsin üheteistkümne paiku ja olin ikka päris läbi omadega.

21.5.16 laupäev

Oleksin väga tahtnud veel mõneks tunniks voodisse jääda, aga minu area rep Lisa pidi mulle juba kell seitse järgi tulema, et koos YFU aastalõpu seminarile minna.
Keegi teine peale minu kodus veel ärganud ei olnud ja alla minnes leidsin diivanilt magava isa, kes öösel Colorado'st koju oli jõudnud.
Kohe kaks minutit hiljem helises uksekell ja hiilisin otse Lisa autosse.
Temaga oli kaasas veel Camila - vahetusõpilane Mehhikost. Tema aktsent tuletas mulle kohe meelde Evelyn'i ja Salma'. Isegi keeletaseme võiks vist samaks lugeda. Natukene kahju oli, et Camila endiselt kõigest veel aru ei saanud ja rääkimisega nii palju koperdas, aga ikkagi tubli, et nii väga üritab. Ta ju ei osanud enne siia tulekut mitte midagi veel öelda. Väga vapper minu meelest.
Teel kirikusse tegime peatuse Walmart'is ja ostsime omale hommikusöögiks smuutid. Poest väljudes tuli mingi naine minu jalanõude koha küsima ja seletasin temaga seal keset parklat päris pikalt. Olen ise ka juba samasuguseks muutunud ja ilmselt hakatakse Eestis viltu vaatama, kui suvaliste võõrastega juttu puhun.
Olime esimesed, kes kohale jõudsid ja üks mees andis meile üle võtme ja näitas üle ruumid. Seejärel mängisin seal veidi klaverit ja aitasime Camila'ga ja ühe YFU tädikese lapsega nende autost sööke ja jooke sisse tassida. Hiljem anti meile kolmele pähe YFU logoga nokamütsid ja kaela poekott, et nendega autosid parklassse juhatada (seal parandati teid ja sissepääs oli teisest kohast).
Kogu aja, mil seal seisime, rääkisin juttu selle naise pojaga. Tuli välja, et ta on parasjagu kooli lõpetamas ja asub õppima midagi keskkonna valdkonnast. Niisiis seletas ta mulle pikalt, miks kõik puu- ja juurviljad USAs nii tehislikult maitsevad ja mida täpselt neile peale pihustatakse.
Kell 8:30 suundusime palava päikese käest tagasi sisse, et seal seminariga alustada.
Jagati kätte palju lehti ja nippe, kuidas vastupidisest kultuurišokist üle olla ja üldse sellest, kuidas tagasi minnes hakkama saada ning eluga edasi minna. Minule isiklikult jäi selline mulje, nagu nad liialdaksid kõige sellega ja koju lend tundus veel nii kauge. Justkui oleksin seal üks YFU vabatahtlikest ja mind see ära minek üldse ei puudutakski. Samas päris hirmus hakkas küll, kui kuulsin, et mõni lahkub juba paari nädala pärast ja pakkimine on alanud.
Arutasime palju ka gruppides ja minu omasse sattus hästi vahva seltskond- Juhani, Sanni (soomlased), Malik (sakslane) ja Maarten'i sõber (Brecken), kes lihtsalt kaasa tuli (kohalik). Kõiki peale viimase juba eelnevalt tundsin.
Teemad kaldusid meil igatahes religioonist poliitikani ja juhtus nii, et sinna vahele ühtki asja, mida tegelikult arutama pidi, ei jäänud. Vähemalt oli põnev, sest see mees, kes meeting'ut juhtis, rääkis ikka väga aeglaselt ja ebahuvitavalt. Ütles ka, et see oli ta esimene kord.
Lõuna paiku toodi kõrval olevast Pizza Hut'ist pitsat. Sai palju jutustatud ja nii lahe oli jälle kõiki näha üle pika aja. Mõni tegelane oli päris uus, aga nendega sain ka kohe tuttavaks. Näiteks oli sel korral kohale tulnud üks väljaminev VÕP, kes juba nädala pärast aastaks Jaapanisse minna plaanib. Mäletan ise, kuidas mul tulles ühtki hirmu ei olnud, midagi oodata ei osanud ja emotsioon täiesti puudus. Nii naljakas nüüd kedagi teist samas olukorras näha.


Üks perekond, kes ka seal oli, tuli minuga rääkima ja nad ütlesid, et võtavad järgmine aasta õpilase Eestist. Nii lahe ikka.
Peale lõunapausi räägiti veel palju lahkumisest ja kõik said omale paberi, et on vahetusaasta edukalt läbinud. Kusjuures neid kirju, mis me endale viimasel kohtumisel kirjutasime, me kätte ei saanudki. Teadsin kohe, et need kaduma lähevad.


Enne koju minekut tegime veel grupipildi ja ma ei teagi, kas mina olen aastaga lühemaks jäänud või eurooplaste pikkus oli harjumatu, aga ikka jube lühikene oli olla nende keskel. Eriti kui neid eelnevate choir banquet'i piltidega võrrelda.



Seejärel oli meil kõigil aeg üksteisega hüvasti jätta. Ma nii loodan, et kunagi veel saame kokku kuskil. Üldse ei tahtnud, et see viimaseks korraks jääks.
Mina Juhani' ja Camila'ga jäin veel Lisa'le appi koristama ja pidime tunnikese ootama, et ukset lukku saaksid.
Esimesena viisime koju Camila ja seejärel oli minu kord. Viimased kallistused ja olingi tagasi kodus. Juhani'ga on mul tegelikult samad lennuajad, aga kes teab, midagi täpset piletite kohta ju veel öeldud ei ole.
Tuppa astudes olid juba kõik võrkpalli turniirilt koju jõudnud ja Audrey'l olid mõned sõbrad külas.
Ema tahtis tellida pitsat, aga kuna meil just aastalõpu seminaril seda söödi, siis sain erandina pasta.
Hiljem helistasid mulle Facebook'is ema, vanaema ja tädi ning näitasid mulle meie uut kutsikat. Nii tahaks juba teda oma silmaga näha!
Kuna olin üpris väsinud, sättisin ennast juba üheksast voodisse minekuks valmis, aga tuli välja, et perel olid hoopis kino plaanid.
Enne veel käisime kiiruga läbi poest, et kõik omale paki komme näksimiseks kaasa saaksid võtta. Minul ei ole kogu elu jooksul sellist isu magusa järele olnud. Ei hakkagi vist neist USAkatest aru saama.
Sel korral läksime siis ühte teise kinno, kus filmi vaadates istumise asemel sai hoopis pikali olla. Kahjuks oli aga vaba ainult esimene rida ja seetõttu väsisid silmad kiirelt ära. Film ise ka polnud just minu maitse järgi (,,The Jungle Book''). Eestlased nimetaks seda multikaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar