pühapäev, 6. märts 2016

Uisutamine & jälle haige

26.2.16 reede

Läbi sai järjekorde (neljas) six weeks ja seega toimusid ainult viis viimast tundi.
Läksime jälle varakult, sest Larisa asendas koolis kedagi.
Nagu ikka istusime siis Adrienne'ga cafeteria's, kuni kell nii palju sai, et õpilased koridoride peale laiali lasti. Läksin ka mina siis läbi söökla oma koori klassi poole ja järsku jooksid kõik selga. Tuli välja, et söökla ühes nurgas oli kakluseks läinud ja muidugi kõik ümberringi seisid lihtsalt telefonidega ja filmisid. On ikka lasteaed! Õnneks, kui mina lähemale jõudsin, oli juba paar täiskasvanut sekkunud ja isegi ema püüdis neid poisse üksteisest eemale hoida. Pärast tuli välja, et üks vähe agressiivsem kutt ei suutnud ennast vaos hoida ja läks teisele kallale. Viimane oli aga maadlusega tuttav ja seega reageeris vastavalt. Tal ei tulnud segi mingit jama, sest see oli ''enesekaitseks''.
Minu esimene tund oli sel päeval koor ja meil oli aeg ära jaotatud tüdrukute ja poiste vahel ehk saime siis 20 minutit niisama istuda ja kuulata.
Järgmiseks tunniks oli mul lunch ja kuna ma just tunnike tagasi sõin hommikust, siis selle asemel sattusin hoopis Youtube'i ja vaatasin kogemata ära endiste klassikaaslaste rebaste ristimise videod. Eestlased on ikka hullud - kõik need ''söögid'' ja selle sees roomamine. USAkad midagi sellist kindlasti välja ei kannataks ja käiks üks pidev vingumine.
Keskkonna õpetuses oli õpetaja jooksma pannud video sellest, kuidas Nestlé veepudelite müümisega äri teeb ja isegi täitsa põnev oli. Imelik mõelda, et ma enam üldse keskenduma ei pea enam, et sellistest natuke keerulistemast teemades aru saada.
Kunstis avastasin Skyward'ist (USA versioon E-koolist), et mul on mingi puuduv töö, aga õpetaja on õnneks tore ja ütles, et selle pärast ei muretseks.
Matemaatikas lihtsalt istusin ja kuulasin muusikat, sest see tund oli mõeldud hinnete korda ajamiseks.
Koju sõites ütles ema, et päeval oli veel keegi koolist käeraudadega minema viidud. See ei olnud muideks isegi seotud hommikuse kaklusega.
Kodus tellisime pitsa ja Audrey'le tuli sõbranna külla.
Õhtupoole leidsin sealt toiduainete ruumist (Pantry- Ameerikas on tavaks, et köögis on eraldi pisikene ruum täis igasugust junk'i ja kõike muud, mis külmkapis ei pea olema) mingi küpsetussegu, mis Eestist mõned kuud tagasi olin pakiga saanud ja kuna mul polnud midagi paremat teha, siis proovisin selle retsepti järgi, mis pakile kirjutatud oli, midagi küpsetada. Päris okeilt maitses isegi, kuigi ema oli mul ainuke, kes üldse julges proovida ja tema meelest polnud sellel üldse maitset ja närimine pidavat lõua ära väsitama.



Hiljem mängisin tunnike klaverit ja leidsin isegi aega ukulele üle pika aja välja võtta. Kusjuures kitarr on mul päris ära ununenud. Host isa võttis ühe endaga Coloradosse kaasa ja see teine, mis koju jäi on ilma ühe keeleta. Vähemalt on mul põhjus, miks pikka aega seda mänginud ei ole.

27.2.16 laupäev

Ärkasin kell kaheksa ja kirjutasin veidi blogi ning sõin hommikust.
Pool 12 panime ennast valmis ja korjasime peale veel Audrey sõbranna, Sydney ja tema sõbra, et uisutama minna. Tegelikult oli see üritus vahetusõpilastele, aga pered olid ka teretulnud.
Olime viimased, kes jõudsid ja seal isegi polnud nii palju rahvast, kui esialgu arvasin. Ma olin ainus, kes põhimõtteliselt kogu oma suguvõsa kaasa vedas. Piinlik. Siiski oli tore kõiki jälle näha ja juttu ajada. Laulsime keset uisuvälja kahe soomlasega muumide tunnusmuusikat ja üldse oli chill.



Peale uisutamist jäime sinna samasse hoonesse lõunat sööma. Polnud just parim koht, aga jäin ellu. Hashtag olen vist ära hellitatud.



28.2.16 pühapäev

Keskmine pühapäev. Ärkasin jälle varakult ja asusin oma ajaloo koduse töö kallale. Seda oli mul ikka päris mitu lehekülge ja võttis peaaegu 3 tundi. Tegelikult pidime me sellega juba tunnis valmis saama, aga mul võtab lugemine kauem aega ja päris raske on aru saada sellest vanemast inglise keelest ning keerulistest sõnadest, mida kõnedes kasutatakse.
Õhtul läksin õue jalutama natukeseks, et värsket õhku saada. Ma ei tea, kas olen varem maininud, aga USAs on tavaks igasugune kraam, mis enam millegi pärast tuppa ei sobi, tänavale tõsta - juhuks kui keegi teine seda vajab. Leida võib ikka absoluutselt igasuguseid mööbliesemeid ja muud huvitavat:


(Ma tõesti ei pannud tähele, millal see kevad siia jõudis. Kuidagi liiga kiirelt käis.)



29.2.16 esmaspäev

Ja jälle uus nädal.
Tantsimises alustasime hip-hop'iga ja ma isegi ei suuda kirjeldada, kui väga ma seda vihkan. Muideks enamus klassist olid supervaimustuses ja isegi tegid kaasa midagi sel korral. Minul aga viskas kopa ette juba muusikat kuuldes, mille järgi nüüd mitu nädalat tantsima peab (Rihanna- Work). Minu kõrvus kõlab see lihtsalt prääksumisena. Vabandused. Kusjuures Eestis mul midagi selle tantsustiili vastu ei olnud, aga siin käib sõna otseses mõttes lihtsalt üks tagumiku vehkimine. Ise juhendajad veel ütlesid paar kuud tagasi, et kui oma kava teeme siis peame meeles pidama, et see on ikkagi kool.
Kooris õppimisme endiselt oma UIL (University Interscholastic League) laule ja tunni lõpus, just paar minutit enne kella, aeti kõik häirega koolist välja. Alguses arvasime, et midagi läks põlema, aga hiljem kuulsin kusagilt, et tegelikult oli jälle mingi kaklus olnud. Ei teagi täpselt.
Tänu sellele oli mul lõuna lühem ja see möödus ikka kuidagi väga kiiresti.
Kunstis alustasime uue projektiga, mis nägi välja selline, et pidime kõik ühe kunstniku pildi järgi maalima ühele lae plaadile. Ma olen nii excited!
Kuna ma olen juba viimased kuud ilma oma helistamise telefonita, siis Larisa saatis mulle Facebooki sõnumi, et koolist koju bussiga läheksin. Kooli wifi on aga igasuguse sotsiaalmeedia ära blokeerinud ja seega ma vastata ei saanud. Igatsen täiega oma telefonihelinat btw.
...Ja jälle üks tõsiasi, millest mööda ei saa vaadata: koolibussi istmete vahel on jubevähe ruumi ning ma tõesti vaevu mahutan ennast sinna normaalselt istuma. Kaastunne neile, kes minu ette istuma satuvad - tean omast kogemusest kui ebamugav see muhk seljas on.
Pikkadel eurooplastel on siin kohati raskusi.



Esimest korda mu vahetusaasta jooksul oli mul vaja kasutada kodu uksest sisse astudes seda koodi, mis liikumisandurid maha rahustab. Korraks tekkis kerge paanika, sest ma polnud kindel, kas see mul ikka õigesti meeles oli, aga sain hakkama.

1.3.16 teisipäev

Hommikul tuletas ema meelde, et mu Eesti emal on sünnipäev. Kusjuures veel eelmisel õhtul olin ma sellest teadlik. Ilmselgelt pole hommik just helgem osa minu päevast.
Juba teist korda otsustasin teha omale hommikuks putru. Kommentaariks nii palju, et Eestis ma totaalselt vihkasin seda aga nüüd ma nuputasin välja viisi, kuidas see talutavaks teha. Nimelt on mul nüüd paar oma salaretsepti.
Koori klassis nägin juhendajat esimest korda vihasena. LÕPUKS OMETI keegi ütles midagi selle kohta, et paljud tüdrukud oma telefone noodilehtede taga varjavad. Ta isegi laamendas tooliga ja karjus, et mõni meist on piisavalt vana, et presidenti valida, aga telefonist ei saa eemal olla. Kes siis täpselt aru saab, mis see tujukuse põhjus tegelikult oli. Üldiselt tegelikult siin koolides tunni ajal telefonis olemisest suurt numbrit ei tehta ja reeglite suhtes ollakse vabamad kui Eestis, aga hetkel on tegu ikkagi UIL'iks õppimisega ja no võiks ju kasvõi natukenegi üritada. 
Kunstis olid lõpuks ometi ära kuivatatud meie savi tööd ja saime nüüd neid värvima hakata. Mulle on hakanud see klass viimasel ajal tohutult meeldima ja põhimõtteliselt hommikul ärkangi ainult selle pärast ülesse, kui motivatsioon muuks puudub.


Environmental Systems'is saime tohutult palju töölehti jälle, mis pidid tunni lõpuks valmis olema ja matemaatikas tegime grupitööd, kus tegelesime varjude ja joonlaudadega. Sissejuhatuseks näitas õpetaja meile ühte lõiku Simpsonitest (see, kus päikese ette mingi seadeldis pandi, et kogu linn pime oleks).
Koju läksin jälle bussiga ja seejärel ootasime õdedega, millal ema jõuab, et Taste of Asia'sse sööma minna. Nad olid just avanud ühe uue restorani, mis on meile natukene lähedamal. Läksime siis ja proovisime järele.
Nagu ikka, teenindas meid aasia päritolu neiu ja õed tegid ta aktsendi üle kogu aja nalja. Kahju hakkas temast. Ega siis meie - võõramaalased - selles süüdi ei ole.

''Just remember, when someone has an accent, it means that he knows one more language than you.''

Lisaks oli tellitud söögil ka mingi erinev maitse, millega nad harjunud polnud ja siis Adrienne lasi selle välja vahetada. No ja mina pidavat valiv olema...
Koju jõudsime umbes kaheksa paiku ja pidime kõik pesemas ära käima enne kui ema poest tagasi tuli. See poeskäik on siin tõesti nagu omaette üritus. Käiakse ainult paar korda kuus ja siis veedetakse ligikaudu 1-2 tundi.

2.3.16 kolmapäev

Hommikul ärgates tundsin, et midagi on valesti. Jälle haige. See Texase kliima on tõesti nii ettearvamatu ja Eestis ma polnud kunagi nii tihti tõbine. Väsinud juba sellest.
Nii ma siis magasin kogu päeva ja umbes nelja paiku pidin Larisa'ga arsti juure minema, et kooli jaoks tõend saada. Siin sellistesse vanemate põhjendustesse, nagu Eestis, väga usuta ja üldse on antud limiit, et kogu aasta jooksul ei tohiks puududa rohkem kui kümme päeva. Seda ka ainult siis, kui tõesti on hädaolukord või midagi tõsist.
Koju jäingi selle pärast ainult üheks päevaks ja püüdsin lihtsalt nädala lõpuni vastu pidada. Olgu öeldud, et väsimus ja kool kokku ei käi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar