neljapäev, 11. veebruar 2016

Sünnipäevad & kontsert

7.2.16 pühapäev

Minu hommik algas teiste omadest jällegi varem. Ma polnud Eests kunagi see varajane ärkaja. Ei tea kas ajavahe ikka veel mõjutab või mis see põhjus täpselt on.
Istusin siis niisama oma toas, kuni all korrusel mingit liikumist kuulma hakkasin.
Ema oli eelmisel öösel koogi küpsetamist alustanud ja lõpetas veel sellega kui ärkas. Lisaks oli ta Adrienne'le muffineid teinud ja valmistas nüüd glasuuri. See kõik siis õhtuseks sünnipäevade pidamiseks.
Vahepeal käis Maverick koerte pesulas ja peale seda mängisin temaga veidi.



Õhtul läksime Taste of Asia'sse (mu lemmik restoran siiani) ja pidasime perekondliku sünnipäevapeo Larisa vanemate ja õe perega. Kuna ka Adrienne'l oli lähiajal sünnipäev (8. veebruar), siis pidid ka Danny vanemad tulema (isa ise on endiselt Colorado's tööl). Siiski läks nii, et jõudis ainult ta ema, sest käimas oli parasjagu Super Bowl, mis on siin mingi mega üritus (Ameerika jalgpall) ja kindlasti ei tohi sellest ilma jääda. Tänu sellele oli ka restoran peaaegu et tühi ja saime rahulikult pidutseda.
Söök oli hea nagu ikka ja kui kõhud täis saime, avasime kingitused. Mina sain paar riideeset, koti, mõned kaelakeed ja sõrmused, aga kõige suurem üllatus oli ümbriku sees ja miskipärast ma juba aimasin, mis seal oli. PILETID DALLASESSE TORI KELLY KONTSERDILE! Ma olen superelevil. Olen alati tahtnud teda laivis kuulda!! Thanks, mom.


Ei saanud ka seda järgmist kuidagi lisamata jätta. Minu lemmik mees-ja naislaulja kõrvuti ühel videol (Mitch Grassi - vasakpoolne).


 ...Ja kohustuslik apelsinikana pilt:


Peale kinkidega tegelemist toodi restorani poolt ka meile mõlemale pisike üllatus. Ma ei teagi, kuidas neid nimetada. Banaanimaitselised koogikesed ehk?


Siis sõime oma kodust kaasa võetud juustukooki ja cupcake'e, mis maitsesid suurepäraselt ning juba oligi pidu läbi.



(Pere kutsub vahel meelega mind Katrina'ks. Teavad küll, kui väga ma seda vihkan.)

8.2.16 esmaspäev

Adrienne' sünnipäev (15).
Ma olin kogu päeva jube väsinud. Tantsu klassis vaevu liigutasin sõrme.
Kooriga olime sel korral PAC'is, et oma õhtust esinemist veel pisut lihvida.


Lõuna veetsin suuremalt jaolt koori klassis, sest pidime omale õiges suuruses koorivormid leidma. Muidugi mina seda ei leidnudki, sest kõige pikem kleit ulatus vaevu pahkluuni. Niisiis pidin sellega hakkama saama. Pikkade inimeste probleemid.
Kunstis anti tagasisidet meie töödele laupäevaselt konkurssilt. Mina aga oma paberit sel päeval veel ei saanud, sest minu õpetaja puudus. Vaatasime üle kõik pildid, mis edasi osariiki saadeti.
Kokku osales siis üle kümne tuhande õpilase ja osariiki valiti ainult paarkümmend. Meie koolist läks edasi 5-6 tööd.
Peale kooli tuli ema järgi ja andis autos mulle YFUst saadetud kirja. Teadsin juba avamata, et tegu on tagasilennu kuupäevadega. Ma ei teagi, mida arvata sellest. Väike ärevus tuli sisse, aga samas lahkuda ka ju ei taha, sest kõik on nii koduseks muutunud juba. 27. juuni siis (täpsem info selgub igatahes paar nädalat enne seda).


Koju jõudes sõin kiirelt ja siis sättisin ennast kümne minutiga kontserdiks valmis ja ema viis mind tagasi kooli.
Kontsert algas kell 7 ning veel enne seda kohtusime sööklas TT (Texas Tech University) kooriga, kes samuti esinesid. Soovisime üksteisele edu ja alustasime.
Meie esitasime kokku kaks lugu ning siis eraldi RVB tüdrukud ja poisid, kumbki üks laul. Meil läks kõik plaanipäraselt ja seejärel saime saali istuma minna. TT koor oli ikka mitumitumitu korda parem. Kaldus rohkem muusikali poole. Ülivinge kogemus. Kirjeldamatu.
Ka nemad olid meist vaimustuses, sest oleme ju ikkagi noored veel. See on, mis juhtub, kui osariigi parim ülikooli ja high school'i koor koos kontserdi teevad.
Vaatama olid tulnud ka Venissa ja Roger Sydney'ga, kes mu pärast koju viisid.
Siiski pidime veidi kauemaks jääma, sest kevadel Hawaii trip'ile minejate (ehk Sydney) vanematele anti infot ja koju jõudsin alles peale üheksat.

Twitteri leiud:

Meie esitus ''Since My Tears And Lamenting''




TTU'st ma kusagilt videoid ja pilte kahjuks ei leidnud. Ilmselt olid kõik tooli külge klammerdunud hämmingust. Tõesti läks hullult südamesse.

9.2.16 teisipäev

Mul on mingi nõrkus hommikuste aknapiltide vastu.


Kooris tähistasime oma UIL'i saavutusi ja jagati medaleid (mina seal ei käinud, sest olin VASE'il). 
Soolod, nelja-viieliikmelised ja suuremad segagrupid. Peaaegu, et igaüks sai autasustatud vähemalt ühe eest.
Kunstis sain ka lõpuks ometi tagasisidet enda tööle. Läks üllatavalt hästi isegi.


Keskkonna õpetuses alustasime järjekordse projektiga, mille käigus peame küsimustele leidma kaks erineva seisukohaga vastust (activist & skeptic). Kohati päris võimatu mu meelest, kui küsimus on näiteks järgmine: How are predictions on future climates made? Fakt on fakt ja no kuidas ma teen sellest kaks eraldi vastust? Küsige mult, kui palju ma seda klassi vihkan.

...Ja natukene ilmast ka:
Meile siia seda talve ei jõudnudki, mida host ema kogu aeg lubas. Mine tea, ehk on veel liiga vara prognoosida, aga mulle tundub küll nii, et kevad on lähedal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar