esmaspäev, 11. jaanuar 2016

YFU keskaasta seminar

Mõistan nüüd kõiki endiseid vahetusõpilasi, kelle blogi peale aastavahetust unarusse jäi. Nädala alguses unustasin märkmete tegemise täielikult ära, seega sellel korral ainult kolm päeva.

8.1.16 reede
Ega midagi suurt ei toimunudki. Lihtne vaheajalt tagasi rutiini naasmine.
Tantsu klassis töötame endiselt oma projektide kallal või siis pigem lebotame niisama. Meie tunni ajal tulevad alati tüdrukud teisest klassist oma kava harjutama (loe: eputama) ja see on päris kopa ette visanud. Keeravad oma muusika põhja ja siis kõik meie omad vahivad suu ammuli. Nii palju siis sellest MEIE tantsu klassist.



Kooris on praegu suhtselt kiire aeg, sest tulekul on mingi lauluvõistluse sarnane üritus. Kõikidele jagati laulud, sest iga Varsity liige on kohustatud osalema. Eriti ei lähe peale see itaaliakeelne ooperilaadi looke.
Samale päevale, mil toimub see konkurss, peaks mul veel mahtuma mingi kunsti värk. Õpetaja käis juba enne vaheaega peale, et osa võtaksin ja no mina oma uue-aasta-kõigele-jah-lubadusega lubasin sellega nüüd tegelema hakata. Õnneks on veel kuu aega aega, aga siiski peaksin välja mõtlema, mida paberile panna. Kusjuures ka intervjuu tuleb anda ja veel sada asja.
Aga muidu joonistame kunstis praegu mingit pilti järgi õlipastellidega. Viimati puutusin neid alklassides õuna joonistades. Päris paljulubav vist.
Ja nagu pildilt näha ei ole ka värvide valik just väga lai.


Peale kooli koju jõudes, läksime suhteliselt kohe välja sööma. Taste of Asia seekord (jälle).
Seejärel oli plaan kinno minna, aga meil õdedega ei olnud väga tahtmist ja seega läksid vanemad kahekesi.


9.1.16 laupäev

Ärkasin üles oma äratuse peale, mille olin ilusti kella seitsme peale sättinud. Muidugi lükkasin selle edasi ja ärkasin uuesti 20 minutit hiljem. Kella nähes sain aru, et mul on ainult kümme minutit, et ennast valmis panna. Tegin nii kiirelt kui suutsin ja tormasin alla.
Vaikus. Kõik magasid sügavalt. Panin vaikselt jalga jalanõud ja istusin diivanile. Kui kell kaheksa sai, sain aru, et midagi on nihu. Kontrollisin siis meilide seast järgi, mis kell see YFU üritus algas ja vot sulle! Kell 10 alles (kodust pidin minekut tegema 45 minutit varem).
Niisiis nautisin laua taga oma ülessoojendatud reedesest restoranist kaasa võetud apelsinikana, kuni uksekell helises ja autosse kobisin.
Mulle tulid järgi Soome vahetusõpilane Juhani ja tema host isa, kuna nad elavad meile teistest kõige lähemal (ligikaudu 10-15 minutit).
Rääkisime taga verivorstist, süldist ja muust toredast, millest me puudust ei tunne ning peagi olimegi kohal.
Sel korral toimus orientatsioon tuletõrje jaamas (on see eksisteeriv sõnapaar??) ja üritus oli ilma vanemateta. Midagi uut ei räägitudki. Lihtsalt kirjutasime endale aasta lõpuks kirja, mängisime mänge, arutasime erinevate päriselt juhtunud probleemide üle ja muljetasime niisama.
Lõunaks toodi Subway'st võileibu ja muud söödavat ning juba kella kaheks saime lahti.
Tagasi koju läksime oma area REP'iga. Peale minu mahtus autosse veel kolm sakslast ja Juhani. Tegime plaane, et minna uisutama lähiajal ja kunagi hiljem vaadata kõikide eurooplastega koos Eurovisiooni (minu geniaalne idee).
Ülim tunne on ikka see, kui eurooplaste keskel saab olla. Umbes sama, nagu poodi minnes sõbraga juhuslikult kokku saamine, ainult et maailma kontekstis. See YFU moto ''Make the world your home'' peab ikka 100% paika.
Viskasime siis kõik oma kodudesse ja oligi see keskaasta orientatsioon läbi. Uskumatu, et pool aastast juba läbi hakkab saama.
Koju jõudes tegin emale kiire kokkuvõtte ja... Okei naera kui palju tahad, aga ma istun siin juba tükk aega püüdes õiget sõna välja mõelda ja no Google ka ei aita, SEEGA mõtlesin ise uue välja: unehtima. Niisiis. Me emaga unehtisime kuuske ja tegime maja jõulutundest tühjaks.
Hiljem püüdsime isaga midagi telekast vaadata, aga ühtegi head filmi silma ei jäänud. Lõpuks lõpetasime mingit tulnukate dokumentaali vaadates ja ka sellega ei jõudnud kaugemale kui 15 minutit.
Nagu ikka lasime ööseks koerad tuppa ja mängisime pisut Maverick'uga. See on nii naljakas, kuidas ta ei julge vaiba pealt kaugemale minna. Põhimõtteliselt sama effekt nagu kontsakingadega tüse tädike libedal jääl. Vaevalt sain hingata.
See järgnev pilt kujutab Maverick'u tähelepanu küsimas.


Ootamatult sai kell 12 ja olin esimene, kes ära vajus. Ilmselgelt selle pärast, et teised laiskvorstid ärkasid ju alles kesklõunal.

10.1.16 pühapäev

Püüdsin, mis ma püüdsin, aga ei suutnud kauem magada ja olin püsti juba üheksast.
Tšillisin natukene niisama ja kui teised ka lõpuks ärkasid, tegi ema hommikusöögi ja jagasime õdedega ära koristusülesanded, millega päeva lõpuks ühele poole pidime saama. Minu kohustuseks jäi vann ja tolmu imemine ülemisekorruse elutoast. Oma tuba ka loomulikult.
Tegin kõik ühe hooga ära, sest pole väga venitaja tüüpi. Vahemärkus: Ameerikas (või vähemalt minu peres) tähendab ''kohe'' poolt tundi.
Kella kuueks oli restorani laud kinni pandud, et kaks sünnipäeva maha pidada. Olen seal juba mitu-mitu korda käinud (Red Lobster).
Sünnipäev oli siis Larisa isal ja õe pojal. Säästan Sind sel korral toidupiltidest, aga pean mainima, et see kirsi kastmega kana oli super.
Koju jõudsime hilja ja ei jäänudki muud üle kui magama minna. Viimane nädal esimest semestrist algab esmaspäevaga, mis tähendab eksamite nädalat ehk siis viimane pingutus (eelviimane tegelikult) ja õnneks on järgmine nädalavahetus pikem.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar