teisipäev, 19. jaanuar 2016

Viies kuu

Järjekordne tegevusterohke kuu on seljataga kui ignoreerida sõnu ''pool'' ja ''aastat''. Uskumatu, et sama palju veel ja pean tagasi kodumaale minema. Jätma siinse elu endast maha ja jälle uut üles ehitama hakkama. 
Aga siin siis kokkuvõte viimase kuu tähelepanekutest:

Uus aasta

See oli mul jah üks suurimaid tähelepanekuid. Ilmselt ei jäänud kellelgi kahe silma vahele.
Kusagilt kuulsin sellist juttu, et peale aastavahetust käib justkui mingi klõps ja kõik hakkab ülesmäge minema. Minu puhul täitsa kehtis. 
Ikka päris vinge on mõelda, kus ma olin aasta aega tagasi samal ajal. Ma polnud siis veel isegi sisseastumiskatsega tegelema hakanud. Hea, et see tehtud sai.
Samas mõte, et järgmine sünnipäev Eestis on mu 18nes, muudab aja olematuks. Ei tahaks isegi uskuda, et 2020 on sama kaugel kui 2012. Miks alati just siis, kui ma uue kuupäeva kirjutamisega ära harjun, aasta vahetub?

Uus mina

Lubadusi mul uueks aastaks tegelikult väga ei ole. Lihtsalt püüan võtta kõike sellest allesjäänud vahetusaastast ja nautida iga hetke.
Enne siia Ameerikasse tulekut saatsin endale tulevikku paar kirja (vahekommentaar: tükk aega vahtisin sõnale ''kirrja'' otsa ja ei saanud aru, mis valesti on) - seda siis läbi FutureMe. Ja nüüdseks on mõni juba mulle meilile laekunud. Lahe võrdlus tekkis enda vana ja uue elu üle. 
Just sellised pisikesed muutused, mida niisama tähele ei panekski. Tunnen ennast palju-palju enesekindlamalt ja olen tuttav heade ja halbade küledega. Justkui teaksin ennast paremini. 
Hoolin vähem asjadest, mis ei ole olulised (näiteks: mida teised minust arvavad, kus on juured) ja väärtused on ka veidike paigast. 
Lisandunud on uued huvid ja pähe on tekkinud isegi mingisugune nimekiri asjadest, mida kõike elu jooksul teha tahan. See kõik on tõsiselt pannud mind mõtlema nendele ''kindlatele'' tuleviku plaanidele. 
Maailm on ikka nii suur ja võimalusi täis, et ma isegi ei saa aru, miks ma need 16 aastat Eestis kükitasin. Jah, reisisin küll tihti, aga elamine teises kultuuris on hoopis midagi muud. ''Elumuutev kogemus'' on vist hea kirjeldus küll. Proovi ise järele!

Keel

See on mul nagu mingi kohustus, et igal kuul keelest juttu teen. Üks suurimaid põhjuseid ju ikkagi, miks ma siia tulla tahtsin.
Ma tõesti ei mõista enam, miks ma oma inglise keele pärast nii mures olin. Nüüdseks on mul küll täiesti savi kui midagi valesti hääldan või üldse igasuguseid grammatilisi vigu teen. Seni on kõik okei, kui minust aru saadakse ja lepin juba tasapisi ka sellega, et uue keele omandamiseks ühest aastast ei piisa. See on kõigil erinev ja minu puhul on ainus lahendus õigesse kohta sündimine.
Aga ei saa olla nii negatiivne, sest keeleline muutus on ikka tegelikult üpris suur. Host ema just ütles paar päeva tagasi, et võrreldes esimese kuuga, on areng täitsa tuntav. Kusjuures sellised komplimendid annavad tohutult jõudu edasi pingutada. 
Samas kui nüüd aktsendist rääkida siis sellest ma vist kunagi lahti ei saa. Ikka mingi kiiks on küljes. Vähemalt märkan nüüd teiste omi ja saan nende kallal norida. 

Sõbrad

Mõtle korra oma sõpradele. Enamjaolt tuntakse neid mitmeid aastaid. Alates lasteaiast või koolist ja kasvatakse aja möödudes kokku, aga mida mina ootasin? Et lendan teise riiki ja kohe leian hingesugulase? Ei, nii see värk ei käi. Üldiselt leitakse need kõige sõbramad sõbrad ikka vahetusaasta lõppedes. Just siis kui peab lahkuma.
Minust nii palju, et mul on küll igas klassis mõni inimene, kellega juttu ajada ja ehk vahel ka text'ime (suuremalt jaolt jagame töölehtedest pilte tegelikult), aga ega sellist välja minekut väga ei toimu. Esiteks on paljudel minuvanustel peale kooli töö ja teiseks on pere enamasti number üks prioriteet.
Aga ega see siis ei tähenda, et alla peaks andma. Siinkohal on mul tegelikult üks soovitus: 
Paljud veedavad rohkelt aega teiste vahetusõpilastega, sest üksteist on justkui lihtsam mõista ja elatakse läbi samu asju. Mitte, et see halb oleks, sest on ju lahe tunda igast riigist kedagi ja hoida hiljem sidet, aga here's the thing: kohalikud sõbrad on hoopis midagi muud. See on jälle üks külg kultuurist, mida avastama tullakse. Vahetusõpilasi võib leida ka oma kodumaalt, miks siis nii kaugele ronida?
Seega keep trying ja ignoreeri seda tiksuvat kella. Jah, sa ei pruugigi leida seda päris õiget sõpra, aga vähemalt näed, mida otsima tulid.

Random

Kuulge eakaaslased ja endised Justin Bieber'i fännid. Jah teie, kes ''Baby'' ja ''Love Me'' peale nüüd silmi pööritate ja ohkate. Kas teil ka tekib sisemine konflikt, kui kuulete seda lugu:


Ja lõpetuseks moto järgmiseks viieks kuuks:


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar