esmaspäev, 23. november 2015

Parade of Lights

16.11.15 esmaspäev

Esimeses ja teises tunnis oli asendusõpetaja ehk täitsime töölehti (juba viiendat korda leian ennast kirjutamast "täidsime").
Kogu ülejäänud koolipäev möödus nagu ikka.
Koju tulin bussiga, sest Adrienne'l oli club ja Larisa'l polnud mõtet mitu korda sõita.


Siis oli mul umbes pool tundi aega, et ennast õhtuseks danceshow case'iks valmis panna. Pidin tegema meigi ja soengu ning seega oli mul megakiire, kuid õnneks jõudsin (...ja "jõutsin") siiski õigeks ajaks kooli tagasi.
Meie grupp (Dance 1) esitas kolm tantsu. Vist läks hästi, kui välja arvata, et ma viimase kava ajal peaaegu et lavalt väljas olin. Too many people. Aga noh Danny ja Adrienne ütlesid, et muidu tuli välja küll.


Peale esinemist viis Danny meid Chick-fil-A'sse sööma ja peale seda läksime koju.
Aa ja veel üks asi. Host isa rääkis, et ta on kitarri mänginud vähem kui kaks aastat. Kuidas on see võimalik? Noodist küll ei mängi, aga ma tõesti ei tea kedagi paremat. Piinlik võrdlus: ma olen kitarriga tuttav viimased 6-7 aastat.

17.11.15 teisipäev

Ärkasin unenäost, kus oli neljapäev ja seega arvasin, et on ainult üks päev veel vaja koolis käia ja siis saab vaheajale. Kahjuks avastasin ennast siiski teisipäeva hommikust. Niisiis püüdsin oma motivatsiooni jäägid kokku kraapida ja alles peale teist äratuskella edasi lükkamist sain jalad alla.
Inglise keeles oli jälle substitute ja lõpetasime oma töölehti, mille ma varem valmis sain ja siis lihtsalt laua taga pead püsti püüdsin  (...või "püütsin") hoida.
Kunstis käisid rääkimas mingid tädikesed kusagilt Texase ülikoolist. Mul hakkab alati nii kahju nendest inimestest, kes presentatsioone annavad ja siis kui lõpuks küsivad, kas keegi huvitub või tahab lisainfot, on saalis haudvaikus, aga no see selleks.
Kogu päev venis kuidagi eriti pikalt, sest ei saanud mõtteid tagasi koju magama minekust eemale.
Lõpuks kui koju jõudsin, oli muidugi igasugune väsimus läinud ja püsisin piisavalt kaua üleval, et Larisa mu tuppa uurima tuleks. Nüüd arvab ta kindlasti, et olengi igal õhtul nii hilja üleval ja see seletaks ka mu hommikust väsimust. (Muide jutt käib numbritest 10:30).

18.11.15 kolmapäev 

Tantsu klassis hakkasime õppima kava Adele uue lauluga ("Hello"). See on nii minu stiilis tants ja olen ülipõnevil, kuigi lugu juba veidi kopa ette on visanud.
Teistes tundides midagi huvitavat ei juhtunud ja kui lõpuks koju sain, olin lihtsalt oma toas ja kirjutasin blogi ning lugesin raamatut ("Backlash").

19.11.15 neljapäev

Kooris lindistasime üles kõik jõululaulud, mida siisani õppinud oleme, et teised koorid meie järgi reedel, kui asendusõpetaja on, õppida saaks.
Environmental'is oli juba teist päeva sub ja kuigi see naine oli kuri, lubas ta meil lihtsalt juttu ajada ja ei pidanudki neid töölehti lõpetama.
Kunstis hakkasime värvima oma savist palli, mis peaks vist mingi pilli moodi olema (sees on pisikesed kuulid). Need tunnid on siin ikka kordades huvitavamad, kui Eestis.

20.11.15 reede

Esimene mõte ärgates oli: ,,Only one more day to go!" ja minu õnneks möödus see päev superkiiresti.
Kooris polnud meil juhendajaid ja et vaba aega saada, laulsime kiirelt kõik laulud korra läbi. Seejärel avastasin ennast väikesest tüdrukute pundist, kus kogu ülejäänud tunni juttu ajasime.
Keskkonnaõpetuses oli õpetaja üle kahe päeva jälle tagasi ja pidime selle tunniga mingi kuuelehelise töölehe ära täitma, millest eelmised päevad kõik kõrvale hiilisid.
Kunstis lõpetasime oma savist kuulide värvimise ja viimase tunni (Math) ajal oli test.
Kodus nautisin vaheaja algust ja õhtul läksime restorani sööma (Taste of Asia - meeldetuletus: mu lemmik place siiani). Sain jälle oma orange chicken'it ja elu on ilus. Lisaks aeti sassi, millist riisi keegi tahtis ja seega oli meil topelt.

21.11.15 laupäev

Kell 8-9 tuli Larisa meid äratama, et ennast valmis paneksime. Niisiis rullisin ennast alla korrusele, panin kõhu jälle head ja paremat täis ning läksime autosse, et kõik koos Audrey selle hooaja viimaseid võrkpalli võistluseid vaatama minna.
Veetsime seal kogu päeva (4-5 tundi) ja Danny käis meile vahepeal kuuma šokolaadi ja sõõrikuid toomas.
Audrey tiim võitis kaks esimest mängu ja peaaegu ka kolmanda kuid kahjuks viimasele ei saanud. Palju pisaraid, aga siiski hästi mängitud!
Koju jõudes oli tunnike aega niisama lebotada ja siis saatsime ära host isa (pidi tööle minema jälle paariks päevaks) ning Audrey läks sõbranna poole. Meie kolmekesti sättisime ennast valmis, et Sydney sünnipäeva restorani tähistama minna. Jälle üks mehhiko söögikoht.
Kui lõpuks tagasi olime, vaatasime filmi ("Dream House") ja vedelesime niisama.

22.11.15 pühapäev

Ärkasin ülesse suure pannkoogiisuga ja tormasin seejärel alla, et uurida, kas ema on ärganud. Leidsin hoopis Princess'i.


Kui ema nägin, uurisin, kas meil on kõik vajalik olemas ja hakkasin kokkama.


Koogid tulid muideks palju paremad välja kui Eestis olen teinud ja nüüd sean juba uusi eesmärke küpsetamiseks. Perele igatahes meeldis, kuigi ise olin rohkem ärevil.
Peale seda võtsin kiire dušši ja palvetasin, et juuksed ruttu ära kuivaks.
Seejärel korjasime peale Audrey oma sõpradega ning veel muudki rahvast, et kinno minna ("The Hunger Games: Mockingjay – Part 2").
Jõudsime kohale väga täpselt ning peale piletite ostmist ütles Larisa, et me Audrey ja Adrienne'ga saali kohti kinni läheksime panema.
Niisiis istusime seal tervet rida hõivates kui ema sisse tormas ja meile teatas, et me vales saalis oleme (aga no see mees ju ütles esimene uks vasakult!!). Anyway... Õigesse kohta jõudsime õnneks täpselt filmi alguseks ja oli päris hea vaatamine.
Kui uuesti tagasi kodus olime, sõime kiirelt ja otsisme välja oma joped, et Fort Worth'i tulede paraadile sõita.


See ei olnudki väga kaugel (kuigi aknast tundus) - ainult 15min. Suurem osa ajast kulus parkimiskoha leidmisele, sest seal oli ülipalju rahvast.
Kui lõpuks pargitud saime, hakkasime kõndima ja selgus, et oleme tupikus. Niisiis vahetasime suunda ja jõudsime peagi kohale. Igatsesingi juba seda jalgade tööd. 
Üritus oli vinge, kuid mulle pakkus rohkem huvi linn ise. Need kõrged ehitised ja ilusad hooned. Siin on kõik kuidagi ühes stiilis ja silm kohe puhkab seda nähes.


Imelik on küll näha vilkuvate tuledega lehtedes puid, kuid jõulutunne tekkis ikkagi.




Seisime seal päris pikalt vaadates erinevaid tuledega kaunistatud masinaid ja muud põnevat. Proovisime ka mõnda kohvikut leida, aga järjekorrad olid ülipikad ja seega kusagil ei peatnudki.
Õues oli sel hetkel päris külm (10C-15C) ja olin tänulik, et oma Eestist kaasa võetud paksu jope otsustasin selga panna.
Koju jõudes tegin omale teed ja õppisin veidi jälle üle pika aja uusi sõnu. Kirjutasin üles paar grammatika reeglit ja läksin magama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar